Ta tuli Saksamaalt ja jääb meie juurde. Preili Linden, see on meie Liisu, teie ema kunagine lapsehoidja.“
Liisu vaatas tüdrukut ja noogutas, nagu tahaks ta öelda, et härral ei pruugi rohkem midagi seletada, vana Liisu teab enam kui kõik teised siin majas kokku.
Helbrich küsis, kas õnnestuks koheselt mõnd tuba korda seada.
„Jaa …“ Liisu kõhkles ja vaatas tüdrukule kahtlevalt otsa.
„Sinine tuba seisab ju endiselt tühi?“ Küsivalt vaatas mees kummaliselt otsustusvõimetule naisele otsa.
Siis tuli vanamemmele elu sisse.
„Sinine? Jumal hoidku! Sinine … ei sobi. Liisu teeb, kui proua teisiti ei soovi, kollase toa vabaks. Hetkel on seal õunad, aga need võib rohelisse tuppa riiulitele panna.“
„Tehke, nagu soovite. Ma lähen aeda oma naisele sõna viima.“ Juba uksel olles pöördus ta veelkord Arina poole. „Liisu hoolitseb kõige muu eest. Aidake teda. Näeme uuesti õhtusöögi ajal. Ja –“ nüüd tuli ta siiski veel kord tüdruku juurde, võttis ta käed ja ütles südamlikult: „ja tundke end meie juures nagu kodus, mu väike lapselaps, olgugi et pisut teisiti, kui te seda endale ette kujutada oskasite!“
3 Paruness Marie Girard de Soucanton kinkis Seewaldi (ee Merimetsa) suvemõisa 1898. aastal Eestimaa Kubermangu Vaimuhaigete Hooldamise Seltsile ning seal avati haigla 1903. aastal.
4 Balti pataljon (ka Balti rügement, saksa keeles das Baltenregiment), 1918–1920. Eesti sõjaväkke kuulunud, peamiselt baltisakslastest koosnenud väeosa.
5 Teadupärast kuulutati vabariigid välja varem, Eesti Vabariik 24.02.2018. Kuid 1920. aasta 2. veebruaril sõlmiti Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartu rahuleping, millega esimest korda ajaloos tunnustati Eesti Vabariiki de iure.
6 1919. aastal viidi Eestis läbi maareform ehk teisisõnu peamiselt baltisaksa suurmaavalduse sundvõõrandamine. 10. oktoobri 1919. aasta seadusega sundvõõrandati 1065 mõisat ehk 96,6 % suurmaaomandist, millest eestlastele kuulus 57 mõisat, koos üle 1,9 miljoni hektari maaga, mis moodustas ligi 58 % kogu põllumajandusmaast. Puutumata jäid vaid mõned üksikud näidismõisad. Alles hiljem (1926) said eksproprieeritud väikese hüvitise. Vt lähemalt: Ludwig Biewer, „Saksa Riigi saatkond Tallinnas ja SaksaEesti suhted 1918–1940“, ilmunud kogumikus „Mälestuskillud“ 2007.
MINU NIMI ON ARINA
NÄHES MEEST VILJAPUUDE all lähemale tulemas, kloppis proua Helbrich sinise põlle lehtedest ja samblast puhtaks, haaras korvi väljavalitud ilusate õuntega ja pöördus okstel, redeli otsas ja puu all olevate noorte poole.
„Jääme õhtule,“ hõikas ta, „viige õunad üles rohelisse tuppa, sättige nad ärklis vasakpoolsele riiulile, aga ettevaatust, need ei ole mahakukkunud viljad! Thomas ja Björk, teie teate ju, kust see puu pärit on!“ Ja nooremate poole pöördudes: „Nita, ettevaatust Ro–“ sõna sumbus oksaraginasse, Diana ulgumisse, Puki haukumisse ning üldisse karjatusse „Robik!“ Aga juba oli isa ta kinni püüdnud.
„Olen mina alles tugev!“ hõiskas poiss, näitas murdunud oksale ja lasi vaimustusega end isal õlgadele tõsta.
„Selline vemmal,“ siunas proua Helbrich, kogus end aga kohe: „Veerand tunni pärast on õhtusöök, olge täpsed.“
Proua Helbrich oli oma mehega ühte kasvu. Tumeblonde juukseid kandis ta seitlisse kammituna ja kuklas kohevas sõlmes. Nägu oli rahulik ja selge. Tema oli maja tugisammas ja mitte ainult tema mees ei teadnud seda. Aga nüüd tundus ta väsinuna. Kas seda koormat, mis tal kanda oli, oli liiga palju saanud – majapidamine, aed, lapsed, – ja mitte vähem tähtsana mure, mida nad mehega jagasid: kas nad suudavad Iluküla pidada?
„Arina,“ kordas ta mõtlikult, kui mees teel majja talle kummalisest külalisest rääkis. „Arina, selles nimes oleks nagu midagi tuttavat – midagi, aga ma ei tea, kus ma seda kohanud olen.“
Imestades vaatas Felix oma naist. Naine kõndis nagu alati sirgelt tema kõrval. Aga sellisena ta teda ei tundnud. Ta mõjus mõtlikuna, peaaegu murelikuna, nagu tunneks ta tumedaid pilvi lähenemas. Robikut aga ei olnud enam võimalik pidurdada:
„Külaline? Veel üks külaline?“ ja ta libistas end isa õlgadelt maha, jooksis maja juurde ja trepist üles verandale. Seal tormas ta Minni-tädile otsa. Väärikas ja peenetundeline, silmatorkamatu daam, kel oli väga selge ettekujutus korralikust käitumisest ja kes pani oma soojale, kõigile kodakondsetele avatud südamele vaatamata pea raudse järjekindlusega rõhku headele maneeridele. Kes peale tema olekski seda teinud majas, kus leidus nii palju tööd! Minni-tädi raputas valgete juustega pead ja lükkas pitstanu otseks.
„Aga Robik, mitte nii ägedalt!“ hüüdis ta, „Rahulikult! Rahulikult!“ ja tõstis vaigistavalt käe. Vaatamata sellele „rangele korrale“ mõjus ta rõõmsameelselt. Sale ja õrn, kandis ta ainult halle, lumivalge püstkrae ja sama valgete kätistega kleite. Millest see küll tuli, et Minni-tädi hallid kleidid mõjusid nii värskelt ja rõõmsalt, nagu oleks ta õielehtedest ümbritsetud? Lapsed, viimane kui üks, armastasid teda tema vaikses headuses vaat et rohkem kui õiglast ja usinat ema. Ema oli kui tugev puu, Minnitädi aga roosa kassitapu sarnane.
„Kus külaline on?“ küsis Robik hingetult ja jäi äkki ujedalt seisma, avastades Arina Liisuga vestlemas. Liisu hoidis käes suurt kotti ja ütles parasjagu:
„Tule, Arina, võiksid mind aidata kotti värske heinaga täita. Iluküla lõhnaval heinal tuleb sul hea uni.“
Kui ta oli saanud kinnitust selle kohta, mida ta esimesest silmapilgust oli aimanud, oli tema jaoks iseenesestmõistetav tervitada seda tüdrukut kui üht oma lastest ja loomulikult talle sina öelda. Viktoria tütar, mida see talle küll tähendas! Niisiis oli Viktoria oma tütrele Arina nimeks pannud – oma lemmiktädi Katharina järgi! Liisu meelest ei oleks ükski teine nimi sellele õrnale kaunidusele paremini sobinud ...
Härra ja proua Helbrich jõudsid verandale. Kui proua Helbrich tüdrukut tervitas, tuli talle meelde, kus ta seda nägu varem näinud oli – see polnud tavaline nägu, mitte selline, mida teistega segi võib ajada. Ta sarnanes peensusteni Katharina von Bowéniga, kelle portree rippus sinises salongis esivanemate galeriis.
„Kollane tuba?“ vastas ta Liisu arvamuse peale, et see oleks kõige õigem. „Jah, sul on õigus.“
„Ja noorhärrad?“ soovis Liisu teada.
„Nemad tahavad heinalakka. Meil ei ole selle vastu midagi. Tekid ja padjad võivad nad ise kaasa võtta, säti need palun valmis.“
„Hästi,“ vastas vanamemm, kes püüdis sõrmede peal kokku arvutada, mida kõike oli tarvis toimetada.
Robik oli tasakesi Arinale ligi hiilinud.
„Tere päevast, külaline,“ ütles ta tõsiselt ja tegi hästikasvatatud poisina kummarduse. „Kas sa jääd nüüd alatiseks meie juurde?“
Arina naeris ja ulatas talle käe.
„Seda ma veel ei tea. Aga kes sina siis oled?“
„Robert Helbrich ja nädala pärast saan seitse aastat vanaks.“ Uhkusega vaatas ta Arinale otsa. Siis naeris ta: „Aga Liisu ütleb Robike, ja tüdrukud ütlevad Robik ja Minni-tädi ja emme ütlevad Robsik. Ja sina?“
„Minu nimi on Arina.“ Talle meeldis elavaloomuline tarkade pruunide silmade ja kohevate lokkis juustega poiss kohemaid. „Ja mina ütlen sulle ka Robik.“
„Tore, ütle Robik!“ hüüdis poiss nõus olles. „Robik kõlab nagu Erik, ja tema oli õilis rüütel!“