Liisu, „ta palus juba lõuna ajal, et Liisu talle õhtusöögi tuppa viiks.“
„Kas sa ütlesid talle, et Arina tuli?“ soovis proua Helbrich teada.
„Ei, veel mitte,“ Liisu kõhkles, „ta oli paljude võõraste inimeste tõttu rahutu. Parem on, kui ütleme siis, kui võõrad on lahkunud.“
„Sul on ehk õigus. Mu mees räägib temaga homme. Kas ta tuleb homme meiega kirikusse?“
Liisu kehitas õlgu.
„Eks me näe ...“ ütles ta siis, nagu sooviks vestlust vältida, ja lisas Arinale pilku heites: „Liisu peab nüüd kiirustama lakka heinu tooma.“
„Jah, võta Arina kaasa, aga vaata, et te kauaks ei jää, laud saab varsti kaetud, ja teised jõuavad ka kohe aiast kohale.“
Jah, sealt nad tulid, karmikarvaline taks tähtsalt saatmas, laia rohtunud teed pidi.
Poisid kandsid õunu täis pesukorve, Björk ja Nita sabas. Kimp kokkuseotud korve ja oksahaake rippus üle Björki vasaku õla, parema käega aitas ta Nital mahakukkunud õuntega korvi kanda.
Juba kaugelt olid nad silmanud Arinat, kes Liisu saatel läbi aia kõndis, ja imestasid, kes see võõras tüdruk küll olla võiks. Robik hüples nende kõrval ja ei jäänud Arinast sammugi maha. Björk jäi seisma.
„Kas sa tead, kes see on?“
Nita raputas pead.
„Pole aimugi!“
„Ta pidi etteteatamata tulema, muidu oleks Liisu või ema kindlasti midagi öelnud ...“
„Tule, jookseme sinna. Nad näikse heinalakka minevat. Liisul on aluskotid käe peal.“
Björk ja Nita jätsid tühjad korvid kirsipuu alla, panid täis korvi sinna kõrvale ja hakkasid jooksma. Pika laudahoone ja laka juures jõudsid nad hingetuna Liisule ja Arinale järele.
„Liisu,“ hüüdis Björk, „me saime valmis!“
Liisu jäi seisma. Ta vaatas tüdrukutele otsa ja teadis täpselt, et selle teadaande pärast nad küll sinna ei jooksnud.
„Lapsed tahavad teada, kes külaline on,“ alustas ta rahulikult, „tulge kaasa, kotte täitma. Toit on kohe laual.“ Ja läks edasi.
„Tere,“ hüüdis Björk tundmatule, „mina olen Björk Maria Helbrich, ja see on minu õde Benita.“
Arina jäi seisma ja tahtis talle käe ulatada:
„Mina olen ...“
Kuid kaugemale ta ei jõudnud, sest Björk vaatas teda silmanähtava hämminguga ja hüüdis:
„Ma tean!“ Äärepealt oleks ta „sa oled naine sinisest salongist“ juurde lisanud, aga neelas selle alla ning võõras viis enda esitlemise teatud üllatusega lõpule:
„Sa tunned mind? Ma olen Arina Linden Berliinist, Viktoria von Bowéni tütar.“ Ta lisas veel: „Iluküla tegelike omanike tütar,“ ja ei teadnud ise ka, miks ta nii tegi.
Björk läks näost punaseks. Mis tähendas „Iluküla tegelike omanike“! Tema isa oli, niikaua kui ta mäletas, Iluküla seaduslik omanik ja tema ise siin sündinud, siin kodus! Bowén – see oli kord ammustel aegadel! Aga ta kordas vaid: „Ma tean,“ ning põrnitses võõrast vaenulikult nagu soovimatut sissetungijat. „Ma tean, sa oled Arina von Bowén.“
Björk Maria oma viieteistkümne eluaastaga oli sama pikk kui seitsmeteistaastane Arina, sale ja päevitunud nagu ta õdegi. Mõlema kehad oli maatööst, jooksmisest ja ujumisest karastunud. Mõlemad olid paljajalu, kandsid valgete põlledega lillelisi suvekleite. Björki juuksed langesid kahe jämeda blondi patsina puusadeni, tema nägu oli korrapärane ja klaar, hallid silmad heledad, erksad, kuid tõsised.
Arinale meeldis tema ees seisev tüdruk.
„Kust sa mind tunned?“ kordas ta oma küsimust.
„Oh,“ tõrjus Björk, „lihtsalt niisama. Loomulikult ma ei tunne sind, aga sa oled ühe oma sugulase, paruness von Bowéniga, kelle pilti ma olen näinud, väga sarnane. Sellepärast.“
„Kas tõesti?“ rõõmustas Arina. „Tahaksin seda pilti väga näha!“
„Kui sa sinna minna tohid, võid seda näha,“ ütles nüüd Nita, üllatunud, et julges lihtsalt niimoodi vestlusse asuda, sest enamasti olid tema ja Björk võõraste suhtes pelglikud. Nagu tahaks iseendale julgust sisendada, jätkas ta selgemalt: „Sinises salongis ripub see pilt. Seal on ka muid teie perekonna asju. Aga meie ei tohi sinna kahjuks minna!“
Nita nägu oli pehme ja ümmargune. Silmad rohekuldsed, lõbusad ja vaat et kelmikadki. Nöbinina suure naerva suu kohal nägi lustlik välja. Lustlikult kähardusid ka vaskselt helkivad juuksed kõrge lauba ümber, kõrvade kohal rohelise lehviga üles seotud punupatsid. Sellist soengut kutsus vend Thomas lugupidamatult „ahvikiikedeks“ ja naeris ainult, kui teine talle vihasena kallale tormas. Loodetavasti lubavad vanemad tal varsti juuksed maha lõigata.
„Kuhu te jäite?“ Liisu seisis heinalakka viiva redeli jalamil.
Tüdrukud tegid kärmesti. Nad ronisid redelist üles ja võtsid koti. Ülal täitsid nad selle heintega.
„Mitte nii täis, selle peal peab olema pehme pikutada!“ Liisu eelistas all oodata.
„Ettevaatust!“ hüüdis äkki Björk ja haaras Arinal käest.
„Luuk on lahti!“ kirus Nita. Ja Arinal jäi vaat et süda seisma, kui ta jalge alt pinna kaotas ja enda all lehmalauta nägi. Tüdrukute abiga suutis ta end üles tagasi vinnata.
„Lehmad!“ kogeles Arina värisedes ja vaatas alla lauta. „Kohutav, te oleksite mind peaaegu nendele elukatele söödaks heitnud!“ Tal olid tõepoolest pisarad varuks.
Björk ja Nita naersid.
„Ah elukateks nimetad sa neid maailma kõige rahumeelsemaid loomi!“ oli Nita nördinud.
„Lehmad liha ei söö. Sa oleksid vaid tasakesi redelit mööda alla libisenud,“ lohutas Björk. Ja Nita, kellele Arina vapustus tundus tema lehmade solvamisena, rõhutas:
„Täiesti ohutud! Kui sa neid tundma õpid, siis näed, kui leebed nad on. Vaata vaid nende unelevatesse silmadesse!“
Aga Arina meelest polnud nad üldse ohutud ja „unelevatesse silmadesse“ polnud tal mingit himu vaadata.
Kui nad lobisedes ja naerdes koju läksid, oli kõik jälle hästi. Arinat oli vallanud seletamatu õnn ning ta tundis uut, harjumatut jõudu. Iluküla, siin magan ma hästi, ja hakkas vaikselt ümisema unelaulu, mida ema talle alati oli laulnud, kui ta veel väike oli.
Maga, maga, armas tütreke väike,
õrnalt sind kiigutab ema käeke ... 7
Õhtusöögiks pakuti praekartuleid süldi, kodujuustu, leiva ja võiga ning hapupiima, mis seisis suures savikannus majaperenaise ees laual. Savikruusid kallati täis. Kõik sõid hea isuga.
Arina oli väsinud. Siiski püüdis ta laua ääres istuvaid inimesi tundma õppida, neid üksikasjalikult silmitsedes. Aga see ei tahtnud tal hästi välja tulla.
Õunakorjajad istusid Thomase ja Björki kõrval ning moo-dustasid lõbusa poisteseltskonna. Pere lapsi oli ta juba tundma õppinud. Thomas, kõige vanem, vilajas noormees, sarnanes oma emaga. Tema sinakashallid silmad silmitsesid tüdrukut tähelepanelikult, kuid kui nende pilgud kohtusid, vaatas ta mujale. Kas Thomas oli pelglik? Ta lõpetas kahe aasta eest gümnaasiumi ja õppis nüüd naabermõisas mõisavalitsemist. Björk ja Nita olid imetoredad ning Robikust oli koguni tema sõber saanud. Minni-tädi tundis ta ka juba.
Aga jäik vanahärra tema kõrval, kes käitus, nagu oleks tal lisaks ihule ka hingel korsett ümber,