Tema ema oli hiljaaegu Ilukülas surnud.
Söögikordade ajal istus ta proua Helbrichi kõrval.
Laua otsas istuv proua Helbrich mõjus väärikalt. Arina tunnetas mõjuvõimu, mis teda heidutas. Tema mees seevastu, pika laua teises otsas, oli talle hoolimata tõsisest, pea mornist ja armi poolt moonutatud näost, juba lähedaseks saanud. Vanaisa, mõtles ta hellalt. Söögi ajal palju ei räägitud. Härra Helbrich küsis noortelt lühidalt kooli ja õpingute järele, ka saagikoristusel osalemise kohta.
Nii sai Arina teada, et Saksa Kultuuromavalitsus8 Tallinnas oli sisse seadnud saagikoristusteenistuse. Vabatahtlikud abilised sõitsid nädalavahetusteks mõisatesse appi saaki koristama.
„Meie hea tahe on ilmselt suurem kui meie oskused,“ ütles üks poistest, „sellest hoolimata võetakse meie abisalgad enamikes mõisates tänuga vastu.“ Teine noormees lisas: „Kultuuromavalitsus alustas selle ettevõtmisega vaid seepärast, et paljudel allesjäänud mõisate omanikel läheb täna rahaliselt nii kehvasti, et nad ei suuda ise õieti päevatasugi maksta.“ Härra Helbrichi kulm tõmbus kortsu. Aga ta ei öelnud midagi. Siis hüüdis kolmas:
„Ja see valmistab meile nii suurt rõõmu!“
Björk vaatas talle tänulikult otsa.
Kõik aitasid lauda koristada ja seejärel oligi aeg magama minna!
Padjad ja tekid kaenlas, asutasid poisid end heinalaka poole teele. Vanemate loal kutsusid nad ka tüdrukud kaasa, et õhtul juttu ajada ja üheskoos laulda.
Siin nad nüüd istusid ja kükitasid – Arina, Björk ja Nita, neli poissi ümberringi – suure luugi serval ja redeli ülemistel pulkadel lõhnavas heinas.
Hektor ja Inka olid peale lõputut hullamist noortega, kelle nad omaks olid võtnud, redeli jalamile pikali heitnud. Aeg-ajalt oli lehmalaudast kuulda kettide kõlinat. Loomulikult oli Arina huvikeskmes.
„Miks te just nüüd Saksamaalt siia tulite?“
„Seal on ju hoopis teisi võimalusi?“
„Saksamaa!“ hüüdis keegi teine, „meil on fotoalbum olümpiamängudest – nii palju kuldmedaleid!“
„Me oleme Saksamaa üle väga uhked!“
„Kas teie teete ka sporti?“ Thomas vaatas Arinale tähelepanelikut otsa.
Aga juba hüüdis keegi, Arina meelest küll liiga valjult:
„Saksamaa – rahvus ärkab! Küllap see on imetabane.“
Küsimusi sadas Arinale nii palju, et ta suutis vaevalt vastata.
Vaid üks poiss ei olnud ühtegi küsimust esitanud. Ta vaatas vaheldumisi Arinat ja Björki ja siis mõtisklevalt puude latvu. Ta oli suur, kõhetu ja tõmmu. Tal olid kitsad, väga tumedad silmad, jõulised põsesarnad ning esileulatuv kõrisõlm lahtise särgi kohal.
Arinale ta ei meeldinud, ta pöördus temast ära, kuid ometigi tõmbas poiss seletamatu jõuga tüdruku pilku ikka ja jälle endale.
Miks?
Täiesti teadlikult pöördus Arina Thomase poole:
„Te küsisite, kas ma harrastan sporti. Vaid koolisporti. Aga ma ratsutaksin hirmus hea meelega! Kas teie siin Ilukülas ratsutate?“
Thomas oli oma sõiduvees. Õnnelikuna jutustas ta oma Sagittast, Mirkast ja Mikust.
„Homme näitan teile kõiki talle.“
Õhus oli heina lõhna. Õhtune vaikus ja üha süvenev hämarus lisasid kõigele midagi pehmet, unistavat.
Nüüd rääkisid nad loomadest, inimeste ja loomade sõprusest, inimestevahelisest sõprusest.
Jälle viis keegi jutu Saksamaale ja maailma muutnud sündmustele.
„Küllap on sealsed inimesed oma füüreri üle väga uhked ja õnnelikud? Mõelda vaid: pärast pealesunnitud Versailles’ rahulepingut9 – täielikult põrmus, alandatud, vaeseks röövitud – ja nüüd? Kõigi riigimeeste poolt austatud, tunnustatud ja imetletud!“
„Võimas, kuidas kõik, ja mitte ainult sakslased, olümpia ajal juubeldasid! Me nägime seda nädala ringvaates!“ hüüdis keegi.
„Ja seejuures ei olegi ta sakslane!“ arvas esimene. „Ta olevat hoopis austerlane. Pöörane lugu – austerlane päästab Saksamaa!“
Unistav olek näis kaotsi minevat.
„Jaa, kõikide pilgud on Saksamaale pööratud. Ja teie lahkute sealt, et Eestimaale tulla!“ See oli Thomas.
Björk mängis juustega. Uus Saksamaa ei huvitanud teda kröömikesti.
Arina aga tundis end nende noorte inimeste huvi keskmes nii hästi, nagu ta end juba ammu ei olnud tundnud.
„Ma tulin siia, sest ma kuulun siia,“ ütles ta, „mu ema oli Bowén ja rääkis mulle Ilukülast kogu aeg suure vaimustusega. Ma tahtsin oma vanaisa juurde.“ Ta kehitas õlgu ja vaatas pisut nõutult kaugusse, kus kuu nüüd hõõguvpunase, suure ja ümarana puude taga rippus.
„Vaadake omati kuud: niisugune pirakas ja hõõguv – otsekui tulekera!“ hüüdis Björk.
Keegi ei vastanud. Kõik vaatasid kuu poole ning andusid hääletule õhturahule.
Mõne aja pärast alustas Arina vaiksel häälel: „Jah, et siin on kõik niivõrd teistmoodi, ei osanud ma aimatagi. Ja mis tulevikust saab, ei tea ma samuti.“ Ta naeratas nii vastupandamatult abitult, et kõik poisid oleksid soovinud teda kaitsvalt emmata.
„Loomulikult jääd sa meie juurde. Koju Ilukülla. See on ju ometigi selge.“ Thomas ütles seda väga kõvasti ja selgelt. See pidi kõlama asjalikult ja kaitsvalt, kuid tema hääl värises. Nüüd alles märkas ta, et oli tüdrukut iseenesestmõistetavalt sinatanud, ja tema süda lõi kiiremini.
Arina vaatas talle tänulikult otsa. Talle oli sinatamine iseenesestmõistetav, Thomas aga punastas. Õnneks oli juba peaaegu pime.
„Ärge muretsege, preili Linden, kes teab, milleks see hea on, et Saksamaalt nii kibekähku lahkusite. Uue Saksamaa ja tema füüreri osas on ka kriitilisi hääli,“ pakkus keegi rahulikult. Kui Arina seepeale ehmus, lisas ta kärmesti juurde: „Niiviisi ma seda ka ei mõelnud,“ ja jätkas: „Muretseda aga ei maksa – vähemalt hetkel küll mitte.“
„Vana toriseja!“ hüüdis seepeale üks blondi peaga poiss. „Ära tule mulle midagi Saksamaa vastast ütlema, mis siis, et su isa on rootslane. Mina igatahes soovin, kohe kui gümnaasium lõpetatud, Saksamaale ülikooli minna.“
„Ja sina?“ vaatas Arina küsivalt Thomasele otsa, „kas sina ka?“
„Ta ütles sina,“ rõõmustas Thomas, „tunneb juba, et kuulub meie sekka.“
„Mina?“ raputas ta pead. „Mina jään siia. Vahest ehk lähen Tartusse põllumajandust õppima. Võibolla – praegu olen Põlki mõisas härra Grebe juures mõisamajanduse õpipoisiks. Minu kindel eesmärk on Iluküla taas õitsvaks muuta.“
„Minu oma ka!“ hüüdis Björk. Need olid esimesed sõnad, millega ta vestluse vastu huvi üles näitas. „Mina aitan sind kohe kindlasti.“ Mängleva kergusega oli ta patsi lahti harutanud.
Arina tõstis käe ja pöördus vaiksel, kuid kindlal häälel Thomase poole:
„Ja mina aitan teid – Iluküla nimel!“
Thomas vaatas talle otsa: ma abiellun temaga, mõtles ta ja kohkus isegi nii söakast mõttest.
Siis laulsid nad rahvalaule ja šlaagreid. Lõpuks õhtulaulu tõusvast kuust. Arina pehme alt kõlas üle teiste ning kandis viisi kaugele puude kohale.
„... leidub nii mõndagi, mille üle saab naerdagi,