Roosevelt oli sündinud kas sajandi võrra liiga hilja või sajandi võrra liiga vara. Tema välispoliitiline mõtteviis suri koos temaga 1919. aastal; ja ükski mõjukas Ameerika välispoliitiline koolkond pole pärast seda tema ideede juurde tagasi pöördunud. Samas aga on Wilsoni vaimse triumfi mõõdupuuks seegi asjaolu, et koguni Richard Nixon, kelle välispoliitikas leidsid tegelikult rakendust mitmedki Roosevelti juhised, pidas end eelkõige just Wilsoni internatsionalismi jüngriks ja lasi oma kabinetti riputada sõjaaegse presidendi portree.
Rahvasteliit ei leidnud Ameerikas kõlapinda seepärast, et maa ei olnud veel nii globaalse rolli täitmiseks valmis. Sellegipoolest osutus Wilsoni intellektuaalne võit viljastavamaks kui ükski mõeldav poliitiline triumf. Sest alati, kui on kerkinud uue maailmakorra loomise ülesanne, on Ameerika nii või teisiti ikka jälle tagasi pöördunud Woodrow Wilsoni juurde. Teise maailmasõja lõpul aitas see Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni üles ehitada samadel põhimõtetel nagu omal ajal Rahvasteliitu; mõlemal korral loodeti, et rahu vundamendiks saab võitjate üksmeel. Kui see lootus kustus, ei käsitanud Ameerika külma sõda mitte kui kahe superriigi konflikti, vaid kui moraalset heitlust demokraatia eest. Pärast kommunismi kokkuvarisemist muutus taas aktuaalseks Wilsoni idee, et tee rahule läheb kollektiivse julgeoleku kaudu, millega kaasneb demokraatlike institutsioonide ülemaailmne levik, ja selle võttis omaks mõlema suurema Ameerika poliitilise partei administratsioon.
Wilsonismis leiab oma kehastuse Ameerika maailmapoliitilise tegevuse keskne dramaatiline vastuolu: Ameerika ideoloogia on teatavas mõttes olnud revolutsiooniline, Ameerika avalikkust aga on enamasti rahuldanud status quo. Kuna ameeriklastel on kalduvus käsitada välispoliitilisi küsimusi võitlusena hea ja kurja vahel, tekitavad kompromissid neis enamasti ebamugavust, nagu ka poolikud või osalised lahendused. Tõsiasi, et Ameerika on tagasi kohkunud väga radikaalsetest geopoliitilistest ümberkorraldustest, on teda sageli sundinud kaitsma territoriaalset ja mõnikord ka poliitilist status quo’d. Lootes seaduslikkuse hüvedele, on tal raske olnud lepitada oma usku rahumeelsetesse muutustesse vaieldamatu ajaloolise tõsiasjaga, et peaaegu kõik olulised ajaloolised muutused on toimunud vägivaldselt ja suurtes segadustes.
Ameerika on pidanud kogema, et tal tuleb oma ideaale maksma panna maailmas, mida on õnnistatud palju vähem kui teda ennast, koostöös riikidega, kelle ellujäämise marginaal on tema omast palju ahtam, eesmärgid palju piiratumad ja eneseusaldus märksa väiksem. Kuid Ameerika on oma taotlustele siiski visalt truuks jäänud. Sõjajärgne maailm on suurelt osalt Ameerika looming, nii et ta on lõpuks kõigest hoolimata hakanud mängima rolli, mille Wilsoni nägemus talle määras – on toiminud majakana, mille järgi kurssi võtta ja millega lootusi siduda.
KOLMAS PEATÜKK
KÕIKEHÕLMAVUSEST TASAKAALUSEISUNDINI: RICHELIEU, ORANJE WILLEM JA PITT
See, mida ajaloolased tänapäeval kirjeldavad kui Euroopa jõudude tasakaalu süsteemi, tekkis seitsmeteistkümnendal sajandil, kui lõplikult kokku varises keskaegne püüdlus kõikehõlmavuse poole – kõikehõlmavus aga oli niisugune arusaamine maailmakorrast, kus sulasid kokku Rooma impeeriumi ja katoliku kiriku traditsioonid. Maailmakorda nähti taevariigi vastupeegeldusena. Nii nagu taevas valitses üksainus Jumal, nii pidi ka ilmalikku maailma valitsema üks keiser ja kõikehõlmavat kirikut üks paavst.
Lähtudes niisugusest nägemusest, koondati feodaalsed Saksa ja Põhja-Itaalia riigid Püha Rooma keisri valitsuse alla. Veel seitsmeteistkümnenda sajandi alguses jätkus sellel keisririigil jõudu domineerida kogu Euroopa üle. Prantsusmaa, mille piir oli Reini jõest tükk maad lääne pool, ja Inglismaa olid selle keisririigi suhtes perifeersed riigid. Kui Püha Rooma keisril oleks kunagi õnnestunud kehtestada keskne kontroll kõigi territooriumide üle, mis teoreetiliselt tema jurisdiktsiooni alla käisid, siis oleksid tema suhted Lääne-Euroopa riikidega võinud kujuneda samasuguseks nagu Hiina Keskmise kuningriigi suhted oma naabritega, Prantsusmaa oleks sel juhul olnud võrreldav Vietnami või Koreaga ja Inglismaa Jaapaniga.
Kuid peaaegu kogu keskaja vältel ei suutnud Püha Rooma keiser õieti kordagi saavutada niisuguse tsentraliseerituse taset. Üheks põhjuseks oli piisavate transpordi- ja sidesüsteemide puudumine, mis tegi nii laialdaste territooriumide kokkusidumise raskeks. Kuid kõige olulisem põhjus seisnes selles, et Püha Rooma keisririik otsustas lahutada kiriku hierarhia valitsemishierarhiast. Erinevalt vaaraost või Rooma tseesarist ei omistatud Püha Rooma riigi valitsejale jumalikke atribuute. Kõikjal peale Lääne-Euroopa, isegi idakiriku võimu alla jäänud territooriumidel, olid religioon ja riigivalitsemine selles mõttes ühitatud, et nii ühes kui teises sõltus võtmepositsioonide täitmine keskvõimust; kirikuvõimudel polnud ei vahendeid ega autoriteeti sellise autonoomse positsiooni saavutamiseks, mida läänemaailma kristlus endale nõudis kui mingit täiesti loomulikku õigust.
Lääne-Euroopas lõi paavsti ja keisri potentsiaalne, aga aeg-ajalt ka tegelik vastasseis soodsad tingimused konstitutsionalismi väljakujunemiseks ja võimude lahutamiseks, mis omakorda on tänapäevase demokraatia vundament. Nii avanes paljudel feodaalsetel valitsejatel võimalus nõuda vastutulekut mõlemalt võistlevalt poolelt. See omakorda viis killunenud Euroopa väljakujunemisele – sünnitas hertsogkondade, krahvkondade, linnriikide ja piiskopkondade kireva lapiteki. Ehkki kõik feodaalisandad olid teoreetiliselt keisri vasallid, talitasid nad tegelikult nii, nagu neile meeldis. Keisrikroonile pretendeerisid mitmed dünastiad ja autoriteetne keskvõim peaaegu lakkas olemast. Keisrid küll säilitasid muistse nägemuse kõikehõlmavast ülemvalitsusest, kuid neil polnud vähematki võimalust seda nägemust realiseerida. Euroopa perifeerias keeldusid Prantsusmaa, Inglismaa ja Hispaania Püha Rooma keisririigi autoriteeti tunnistamast, kuigi jäid endiselt katoliku kiriku rüppe.
Alles siis, kui Habsburgide dünastia viieteistkümnendal sajandil keisrikrooni peaaegu püsivalt enda valdusse sai ja ettenägelike abielude kaudu kindlustas endale Hispaania krooni ja sellega kaasnevad tohutud ressursid, söandas Püha Rooma keiser hakata oma universaalseid pretensioone poliitiliseks süsteemiks sepistama. Kuueteistkümnenda sajandi esimesel poolel suutis keiser Karl V keiserlikku autoriteeti sel määral taastada, et hakkas juba kangastuma Kesk-Euroopa impeerium, mis hõlmanuks kogu tänapäeva Saksamaa, Austria, Põhja-Itaalia, Tšehhi vabariigi, Slovakkia, Ungari, Ida-Prantsusmaa, Belgia ja Hollandi – potentsiaalselt nii domineeriva grupeeringu, mille olemasolul poleks mingi Euroopa jõudude tasakaalu süsteemi tekkimine enam kõne allagi tulnud.
Just sel hetkel nurjas aga paavstivõimu nõrgenemine reformatsiooni tagajärjel hegemoonilise Euroopa impeeriumi väljavaate. Oma tugevuse aegadel oli paavstivõim vaevanud Püha Rooma keisrit nagu okas ihus, ohustanud teda hirmuäratava rivaalina. Kuid kuueteistkümnendal sajandil, olgugi juba hääbuvana, osutus paavstivõim impeeriumi aatele lausa hukatuslikuks. Keisrid ihkasid nii iseenda kui teiste silmis olla Jumala tööriist maa peal. Kuueteistkümnendal sajandil aga ei suhtutud protestantlikes maades keisrisse mitte enam kui Jumala tööriistasse, vaid kui Viini sõjapealikusse, kes on lahutamatult seotud manduva paavstiga. Reformatsioon andis mässulistele vürstidele nii usu kui poliitika vallas senisest palju suurema tegevusvabaduse. Nende lahkulöömine Roomast oli lahkulöömine religioossest kõikehõlmavusest; nende vürstide võitlus Habsburgide soost keisriga näitas, et nad ei pea vasallisuhteid keisriga enam mingiks religioosseks kohustuseks.
Pärast ühtsusekontsepti kokkuvarisemist hakati esiletõusvates Euroopa riikides mõistma, et neil on oma ketserluse õigustamiseks ja oma suhete korraldamiseks tarvis mingit uut juhtprintsiipi. Ja nad leidsid selle raison d’état’ ja jõudude tasakaalu mõistetes. Need kaks asja sõltusid teineteisest. Raison d’etat ütles, et riigi heaolu õigustab kõiki vahendeid, mida selle edendamiseks ka iganes kasutatakse; keskaegse universaalse kõlbluse mõiste asemele astus rahvuslik huvi. Jõudude tasakaal hülgas ammuse igatsuse kõikehõlmava monarhia järele ja pakkus selle asemele lohutava kujutluse, et ehk küll kõik riigid omal käel oma isekaid huvisid taga ajavad, aitavad nad mingil seletamatul kombel sellega ometi kaasa kõigi ühisele julgeolekule ja edukäigule. Niisuguse uue lähenemisviisi kõige varasem ja kõige hõlmavam formuleering pärineb Prantsusmaalt, mis oli ühtlasi ka üks Euroopa esimesi rahvusriike.