teemat arendas ka Montesquieu. Tema meelest on just jõudude tasakaal see, mis nõrutab mitmekesisusest välja ühtsuse:
Euroopa iseärasuseks on asjaolu, et kõik siinsed riigid sõltuvad üksteisest. Euroopa on üksainus riik, mis koosneb paljudest riikidest.71
Sel ajal, kui neid ridu kirja pandi, oli kaheksateistkümnes sajand näinud juba kaht Hispaania pärilussõda, üht Poola pärilussõda ja tervet pikka rida Austria pärilussõdu.
Kuid ajaloofilosoof Emmerich de Vattel suutis samas vaimus jätkates aastal 1758, seega siis seitsmeaastase sõja teisel aastal, taas kirjutada:
Praegu pidevalt toimuvad läbirääkimised muudavad uusaegse Euroopa isemoodi vabariigiks, mille liikmed – küll iseseisvad, kuid ühiste huvidega seotud – ühinevad korra ja vabaduse säilitamiseks. See ongi tõstnud tähelepanu keskpunkti jõudude tasakaalu hästituntud printsiibi, mis tähendab niisugust elukorraldust, kus ühelgi riigil pole võimalik saavutada absoluutset võimupositsiooni ega painutada teisi oma tahtmise alla.72
Filosoofid ajasid segamini tulemuse ja kavatsuse. Kogu kaheksateistkümnenda sajandi jooksul pidasid Euroopa valitsejad lugematuid sõdu, kuid ükski märk ei näita, et seda tehti mingi üldiselt omaks võetud rahvusvahelise printsiibi ellurakendamiseks. Täpselt sel hetkel, kui rahvusvaheliste suhete alusprintsiibiks muutus toores jõud, tuli mängu nii palju uusi tegureid, et loogilistest kalkulatsioonidest lähtumine osutus peaaegu mõeldamatuks.
Nüüdsest peale hakkasid Euroopa dünastiad kindlustama oma julgeolekut territoriaalse ekspansiooni abil. Selle protsessi käigus muutusid nende jõuvahekorrad sageli lausa drastiliselt. Hispaania ja Rootsi olid langemas teisejärguliste riikide staatusse. Poola hakkas vähehaaval libisema olematusse. Uute tähtsate jõufaktoritena kerkisid esile Venemaa (mis oli Vestfaali rahu sõlmimisest täiesti kõrvale jäänud), ja Preisimaa (mis oli seal tähtsusetut rolli mänginud). Jõudude tasakaalu on ka siis küllaltki raske analüüsida, kui selle komponendid on suhteliselt stabiilsed. Kuid selle täpsem hindamine ja eri jõudude suhtelise osakaalu määratlemine muutub lootusetult keeruliseks, kui asjaosaliste jõuvahekorrad on lakkamatus muutumises.
Kolmekümneaastase sõja tagajärjel Kesk-Euroopas sündinud vaakum tekitas sellega piirnevates riikides kiusatust olukorda ära kasutada. Lääne poolt surus peale Prantsusmaa. Idas oli Venemaa liikvele läinud. Kontinendi keskpaigas hakkas laiutama Preisimaa. Ükski võtmetähtsusega mandririik ei tundnud nähtavasti mingit kohustust hoolitseda jõudude tasakaalu eest, mida filosoofid nii häälekalt ülistasid. Venemaa asus enda arvates liiga kaugel. Preisimaa kui kõigist suurriikidest väikseim oli veel liiga nõrk, et Euroopa stabiilsust otsustavalt mõjutada. Iga kuningas lohutas end mõttega, et tema enda võimu kindlustamine on parim võimalik panus üldise rahu säilitamiseks, ja jättis oma ponnistuste õigustamise kõiges osaleva nähtamatu käe hooleks, seejuures siiski oma ambitsioone vähendamata.
Tõsiasi, et raison d’état on põhiolemuselt võimalike riskide ja tulude kalkulatsioon, tuli selgesti ilmsiks argumentides, millega Friedrich Suur õigustas Sileesia ärakiskumist Austria küljest, hoolimata Preisimaa ja Austria seni päris sõbralikest suhetest ja endale võetud lepingulistest kohustustest, mis nõudsid Austria territoriaalse terviklikkuse austamist:
Meie vägede üleolek, kiirus, millega me suudame neid lahingusse paisata – ühesõnaga meie ilmsed eelised naabrite ees annavad meile selles ootamatus häireolukorras kõigi teiste Euroopa riikide suhtes tohutu üleoleku. … Inglismaa ja Prantsusmaa on vaenujalal. Kui Prantsusmaa peaks Keisririigi asjadesse sekkuma, siis ei saa Inglismaa seda lubada, nii et mulle jääb alati võimalus sõlmida kasulik liit ükskõik kummaga. Inglismaal pole põhjust kadedust tunda, kui ma Sileesia endale võtan, sest see ei kahjusta teda ja ta vajab liitlasi. Holland ei hakka muretsema, seda enam, et Amsterdami ärimaailma investeeringute puutumatus Sileesias saab garanteeritud. Ja kui me ei jõua kokkuleppele Inglismaa ja Hollandiga, võime ikkagi teha sobingu Prantsusmaaga, kes ei saa meie plaane nurjata ja kes kindlasti tervitab keisrikojale osaks saanud alandust. Meile võib peavalu valmistada ainult Venemaa. Niikaua kui tsaarinna elab, võime tema tähtsamatele nõunikele altkäemaksu anda. Kui ta sureb, on venelastel nii palju tegemist iseendaga, et neil pole mahti välispoliitikale tähelepanu pöörata. … 73
Friedrich Suur suhtus rahvusvahelisse poliitikasse nagu malemängu. Ta tahtis hõivata Sileesia, et laiendada Preisimaa võimupiire. Ainsaks takistuseks selle plaani elluviimisel oli tema meelest suurriikide võimalik vastuseis, mitte kõlbelised kaalutlused. Tema analüüs oli lihtsalt riski ja hüvituse kõrvutus: kui ta vallutab Sileesia – kas annavad teised riigid siis vastulöögi, või taotlevad kompensatsiooni?
Friedrich lahendas selle ülesande endale kasulikul viisil. Sileesia vallutamine tegi Preisimaast bona fide suurriigi, kuid samas vallandas see päris mitu sõda, sest teised riigid püüdsid uue mänguri juurdetulekuga kohaneda. Esimene neist oli Austria pärilussõda aastail 1740–1748. Selles sõjas ühinesid Preisimaaga Prantsusmaa, Hispaania, Baieri ja Saksimaa, kusjuures viimane läks 1743. aastal vaenlase poole üle; Suurbritannia seevastu toetas Austriat. Järgmises konfliktis, seitsmeaastases sõjas 1756–1763, vahetusid rollid. Venemaa, Prantsusmaa, Saksimaa ja Rootsi liitusid nüüd Austriaga, kuna Suurbritannia ja Hannover toetasid Preisimaad. Poole vahetus oli kaine kaalutluse tulemus, kus lähtuti vahetust kasust ja konkreetsete kompensatsioonide väljavaatest, ja mitte mingitest rahvusvahelise korra põhimõtetest.
Kuid sellest pealtnäha anarhilisest ja röövellikust kisklemisest, kus iga riik püüdis sihikindlalt suurendada omaenda võimu, hakkas tasapisi siiski välja kujunema teatav tasakaal. Selle põhjuseks polnud küll teadlik eneseohjeldamine, vaid lihtsalt asjaolu, et mitte ükski riik, isegi mitte Prantsusmaa, polnud piisavalt tugev, et oma tahet kõigile teistele peale suruda ja aegamööda impeeriumi rajama hakata. Niipea kui üks riik muutus ähvardavalt domineerivaks, lõid naabrid tema vastu koalitsiooni – ja seda mitte rahvusvaheliste suhete teooria praktikasse juurutamiseks, vaid lihtsalt tugevaima mänguri ambitsioonide kärpimiseks täiesti omakasupüüdlikul eesmärgil.
Need lakkamatud sõjad ei toonud enam kaasa niisugust laastangut nagu ususõjad, ja seda kahel põhjusel. Kummaline küll, aga kaheksateistkümnenda sajandi absoluutsel monarhial polnud oma ressursside mobiliseerimiseks enam nii avaraid võimalusi kui varasematel aegadel, kus religioon või ideoloogia või populaarne valitsus suutis inimeste emotsioone üles kütta. Neid kammitses traditsioon ja vahest ka mure omaenda julgeoleku pärast, mis ei lasknud enam endist viisi maksustada sissetulekuid ega rakendada teisi uusaegseid väljapressimisvõtteid, nii et sõjakuludeks kasutatav rahvusliku rikkuse osa oli piiratud; samas oli relvatehnoloogia alles lapsekingades.
Aga mis peaasi – tasakaalu Euroopa mandril tugevdas ja hakkas praktiliselt suunama üks esiletõusev riik, mille sõnaselgelt formuleeritud välispoliitika pühenduski eeskätt tasakaalu säilitamisele. Inglismaa poliitiliseks juhtmõtteks oli vastavalt olukorrale alati toetada nõrgemat ja ohustatumat osapoolt ja seeläbi taastada häiritud tasakaal. Selle poliitika esmaseks käikulaskjaks oli Inglismaa kuningas William III, karm ja täiesti maiselt arutlev mees, sünni poolest hollandlane. Oma kodumaal Hollandis oli ta Prantsuse Päikesekuninga ambitsioonide tõttu tublisti kannatada saanud ja Inglise troonile tõustes asus ta kohe sepistama koalitsioone, et kõiki Louis XIV ambitsioone kohe alguses nurjata. Inglismaa oli niisugune erandlik Euroopa riik, mille raison d’état ei nõudnud territoriaalset ekspansiooni Euroopa mandril. Euroopa tasakaalu säilitamist olulise rahvusliku eesmärgina käsitades kujunes Inglismaa niisuguseks omapäraseks riigiks, mis püstitas endale Euroopa mandril ainult ühe eesmärgi: igati takistada seal üheainsa domineeriva suurvõimu esiletõusu. Selle eesmärgi poole püüdes oli ta alati meelsasti valmis liituma ükskõik millise riikide koalitsiooniga, mis võimalikule hegemoonile vastu astus.
Ja nende muutliku koosseisuga koalitsioonide toimel, mis Inglismaa juhtimisel Prantsusmaa võimuambitsioonide kärpimiseks Euroopas loodi, hakkaski samm-sammult välja kujunema jõudude tasakaal. See dünaamika oli peaaegu kõigi kaheksateistkümnendal sajandil peetud sõdade süvapõhjuseks, ja kõik Inglismaa juhtimisel Prantsuse hegemoonia vääramiseks loodud koalitsioonid läksid võitlusse täpselt nendesamade Euroopa vabaduste nimel, mida Richelieu oli Habsburge