sajandi lõpul, visandas kollektiivse julgeoleku esimese versiooni. Aga lõpuks kukkusid kõik need ettepanekud siiski läbi, sest kuni Teise maailmasõja lõpuni ei suutnud keegi inglise ja ameerika rahvast veenda neid ähvardavates surmaohtudes enne, kui häda oli juba käes.
Nõnda siis kujuneski Suurbritannia Euroopa tasakaalu hoidjaks – algul peaaegu kogemata, hiljem teadliku strateegia juhatusel. Kui Inglismaa poleks nii visalt oma rolli täitnud, oleks Prantsusmaa kaheksateistkümnendal või üheksateistkümnendal sajandil peaaegu kindlasti tõusnud domineerivaks jõuks Euroopas, ja uusimal ajal oleks samasuguse positsiooni saavutanud Saksamaa. Selles mõttes võis Churchill täie õigusega väita, et Suurbritannia on „Euroopa vabaduste säilitaja”.78
Üheksateistkümnenda sajandi algul arendas Suurbritannia oma ad hoc tasakaalupoliitika juba täiesti teadlikuks jõudude tasakaalu säilitamise strateegiaks. Kuni selle ajani ajas ta lihtsalt pragmaatilist poliitikat, mis oli kooskõlas inglise rahva geeniusega, ja astus vastu igale riigile, kes tasakaalu ähvardas, – ja kaheksateistkümnendal sajandil oli see riik alati vältimatult Prantsusmaa. Sõjad lõppesid alati kompromissrahuga, mis tavaliselt mingil tühisel määral Prantsusmaa positsiooni parandas, kuid ei andnud talle kunagi absoluutset ülevõimu, mis oli tema tegelik eesmärk.
Loomulikult oli just Prantsusmaa see tegur, millele viidates Suurbritannia tasakaalukontseptsioon esimest korda täpsemalt sõnastati. Poolteise sajandi jooksul taotles Prantsusmaa juhtpositsiooni raison d’état’ nimel, kuid pöördus pärast revolutsiooni tagasi kunagise universalismi mõiste juurde. Nüüd ei õigustanud Prantsusmaa eks-pansionismi enam raison d’état, ja ammugi mitte tema kukutatud kuningate au ja kuulsus. Pärast revolutsiooni sõdis Prantsusmaa kogu ülejäänud Euroopaga juba revolutsiooni kaitseks ja revolutsiooni ideaalide levitamiseks üle Euroopa. Taas kord ähvardas ülekaalukas Prantsusmaa tõusta Euroopa domineerivaks jõuks. Üldise väeteenistuskohustuse ja ideoloogilise fanatismi lainel marssisid Prantsuse armeed läbi Euroopa, levitades üleüldisi vabaduse, võrdsuse ja vendluse aateid. Napoleoni ajal oli Prantsusmaale keskenduva Euroopa Rahvaste Ühenduse loomine neil juba käeulatuses. 1807. aastaks olid Prantsuse väed rajanud satelliitkuningriike Reini ääres, Itaalias ja Hispaanias, alandanud Preisimaa teisejärguliseks suurvõimuks ja suuresti nõrgestanud Austriat. Napoleoni ja Prantsusmaale allutatud Euroopa vahel seisis veel ainult Venemaa.
Kuid juba tol ajal äratas Venemaa vastandlikke tundeid – ühest küljest lootust, teisest küljest hirmu –, ja seda rolli on ta saatuse tahtel mänginud tänapäevani. Kaheksateistkümnenda sajandi alguses oli Venemaa piir Dnepri jõel; sada aastat hiljem oli see jõudnud juba Vislani viissada miili lääne pool. Veel kaheksateistkümnenda sajandi alguses oli Venemaa võidelnud Rootsiga elu ja surma peale Poltava all, sügaval praeguses Ukrainas. Sajandi keskpaiku võttis ta osa seitsmeaastasest sõjast ja tema sõjaväed olid Berliini all, ja sajandi lõpul oli ta juba tähtsaim osaline Poola jagamisel.
Venemaa toore füüsilise jõu muutis veelgi kurjakuulutavamaks tema kodumaiste institutsioonide halastamatu autokraatlikkus. Vene absolutismi ei leevendanud traditsioonid ega enesekindel ja sõltumatu aristokraatia, millega pidid leppima monarhid, kes jumaliku õiguse alusel valitsesid Lääne-Euroopat. Venemaal sõltus kõik tsaari tujust. Vene välispoliitika võis vabalt kõikuda liberalismi ja konservatismi vahel, sõltuvalt parajasti valitseva tsaari meeleolust – nagu see tsaar Aleksander I valitsemisajal tegelikult juhtuski. Kuid kodumaal ei võetud mingeid liberaalseid eksperimente küll kunagi ette.
1804. aastal võttis kogu Venemaa tsaar, heitlik Aleksander I, ühendust Napoleoni kõige verisema vaenlase, Briti peaministri William Pitt nooremaga, ja tegi talle ühe ettepaneku. Suuresti mõjutatuna valgustusaja filosoofide vaadetest, nägi Aleksander I iseendas Euroopa kõlbelist südametunnistust ja tema ajutine kiindumus liberaalsetesse institutsioonidesse oli parajasti viimasesse faasi jõudnud. Niisuguses hingeseisundis esitas ta Pittile üleüldise maailmarahu ähmasevõitu plaani, kus kõiki riike kutsuti üles oma konstitutsiooni reformima, et teha lõpp feodalismile ja võtta omaks konstitutsiooniline valitsemiskord. Kava kohaselt pidid reformitud riigid seejärel loobuma jõu kasutamisest ja andma vaidlusküsimused vahekohtu lahendada. Nii sai Vene isevalitsejast täiesti uskumatul kombel Wilsoni ideaalide ettekuulutaja, kes samuti nagu Wilson pidas liberaalseid institutsioone maailmarahu tagatiseks. Siiski ei läinud tsaar iial nii kaugele, et oleks üritanud neidsamu põhimõtteid omaenda rahva hulgas ellu rakendada. Mõne aasta pärast kaldus ta poliitilise spektri teise, konservatiivsesse äärmusse.
Pitt sattus nüüd Aleksandri suhtes peaaegu samasugusesse positsiooni nagu Churchill Stalini suhtes peaaegu sada viiskümmend aastat hiljem. Napoleoni vastu vajas ta hädasti Venemaa toetust, sest oli võimatu kujutleda, kuidas Napoleonist võiks mingil teisel viisil jagu saada. Kuid nagu hiljem Churchillil, polnud ka Pittil põrmugi tahtmist üht domineerivat riiki teisega asendada või Venemaale Euroopa vahekohtuniku rolli usaldada. Aga mis kõige olulisem – sisepoliitilised pidurid ei andnud ühelegi Briti peaministrile voli siduda oma riiki rahutingimustega, mille aluseks on poliitilised ja sotsiaalsed reformid Euroopas. Niisuguse ürituse nimel polnud inglased iial ühtki sõda pidanud, sest inglise rahvas ei näinud mandril toimuvates sotsiaalsetes ja poliitilistes mullistustes enda jaoks mingit ähvardust, neid ohustasid üksnes muudatused jõudude tasakaalus.
Pitti vastuses Aleksander I-le kajastusid kõik need asjaolud. Pööramata tähelepanu Venemaa üleskutsele poliitilisteks reformideks Euroopas, visandas Pitt üldjoontes niisuguse poliitilise tasakaalu, mis tema arvates tuli rahu tagamiseks üles ehitada. Esimest korda pärast Vestfaali rahu, millest nüüd oli juba poolteist sajandit möödas, hakati taas kavandama kogu Euroopat hõlmavat lahendust. Ja esimest korda ajaloos võeti selle lahenduse kavandamisel sõnaselgelt aluseks jõudude tasakaalu põhimõtted.
Pitt pidas ebastabiilsuse esmaseks põhjuseks Kesk-Euroopa nõrkust, mis oli korduvalt meelitanud Prantsusmaad sinna tungima ja õhutanud Prantsuse hegemooniapüüdlusi. (Pitt oli liiga viisakas ja liiga huvitatud Vene abist, et hakata selgitama asja pöördkülge: kui Kesk-Euroopa on piisavalt tugev, et Prantsuse survele vastu panna, siis on ta samamoodi suuteline nurjama Venemaa ekspansionalistlikke üritusi.) Kogu Euroopat hõlmava lahenduse saavutamiseks tuli Prantsusmaalt kõigepealt tagasi võtta kõik tema revolutsioonijärgsed vallutused ja selle protsessi käigus taastada Madalmaade iseseisvus, nii et Inglismaa peamised mured oleksid juba üldlahenduse põhiprintsiipides arvesse võetud.79
Oli aga ilmne, et Prantsusmaa ülevõimu kahandamine ei anna mingit efekti, kui kolmsada või rohkem väikest Saksa riiki ikka ja jälle tekitavad Prantsusmaal kiusatust neile survet avaldada ja nende suhetesse sekkuda. Niisuguste ambitsioonide ennetamiseks oli Pitti arvates vaja Euroopa keskuses luua „suurema massiga” üksusi, koondades Saksa vürstiriike suuremateks rühmitusteks. Mõned riigid, mis olid liitunud Prantsusmaaga või armetult kokku varisenud, võidi liita Preisimaa või Austriaga. Teised aga tuli liita suuremateks tervikuteks.
Pitt vältis igasuguseid vihjeid mingile Euroopa valitsusele. Selle asemel tegi ta ettepaneku, et Suurbritannia, Preisimaa, Austria ja Venemaa annaksid Euroopa territoriaalsele ümberkorraldusele oma garantii, sõlmides võimaliku Prantsuse agressiooni vastu alalise liidu – samamoodi nagu Franklin D. Roosevelt püüdis Teise maailmasõja järgset rahvusvahelist korda rajada Saksamaa ja Jaapani vastu suunatud liidule. Suurbritannia ei suutnud Napoleoni ajastul ette näha ega osanud ka Ameerika Teise maailmasõja ajal kujutleda, et suurimaks ähvarduseks tulevasele rahule võib osutuda nende enda liitlane käimasolevas võitluses, kus vastane oli esialgu veel purustamata. Asjaolu, et üks Briti peaminister oli varmalt valmis aktsepteerima ideed, mille tema kodumaa oli seni nii kategooriliselt tagasi lükanud, ja nõustus alaliste siduvate kohustustega mandril, ning et Suurbritannia ohverdas oma taktikalise paindlikkuse, rajades oma poliitika ettekujutusele alalisest vaenlasest, näitab vaid, kui suurt hirmu Napoleon tol ajal äratas.
Euroopa jõudude tasakaalu väljakujunemine kaheksateistkümnendal ja üheksateistkümnendal sajandil lubab tõmmata mõningaid paralleele külma sõja järgse maailmaga. Nagu praegu, nii sünnitas ka toonane maailmakord hulgaliselt riike, mis kõik oma erihuvisid kaitsesid, laskmata end kammitseda mingitest üldmaksvatest printsiipidest. Nagu praegu, nii otsisid toonasedki riigid uut maailmakorda ehitades oma rahvusvahelisele