ketserluse lõplikult välja juurida, avaldas ta restitutsiooniedikti, mis nõudis protestantlikelt valitsejatelt kõigi pärast 1555. aastat kirikult anastatud maade tagastamist. See oli vaimustusetuhina võit otstarbekohasuse üle, klassikaline näide juhtumist, kus usk tühistab omakasupüüdlikud poliitilised kalkulatsioonid. Ja see kuulutas heitlust elu ja surma peale.
Kui Richelieule kord juba niisugused kaardid kätte anti, otsustas ta sõda pikendada, kuni Kesk-Euroopa on verest tühjaks jooksnud. Samas keeldus ta ka sisepoliitilistes küsimustes kuulamast religioosse südametunnistuse manitsusi. 1629. aastal garanteeris ta Alais’ armuediktiga Prantsuse protestantidele usuvabaduse, täpselt selle vabaduse, mille keelamise nimel keiser Saksa vürstidega sõdis. Säästes omaenda maad siseheitlustest, mis laastasid Kesk-Euroopat, võttis Richelieu nõuks rakendada Ferdinandi usuline fanatism Prantsusmaa rahvuslike huvide teenistusse.
Habsburgist keisri suutmatus mõista omaenda rahvuslikke huvisid – ja koguni niisuguse mõiste põhimõtteline eitamine – andis Prantsusmaa peaministrile võimaluse toetada ja subsideerida Saksa protestantlike vürstide võitlust Püha Rooma keisri vastu. Protestantlike vürstide vabaduste kaitsmine nende võitluses Püha Rooma keisri tsentraliseerivate püüdluste vastu oli ühe Prantsuse prelaadi ja tema katoliikliku Prantsuse kuninga jaoks täiesti ennekuulmatu roll. Tõsiasi, et üks kirikuvürst finantseeris Rootsi protestantlikku kuningat Gustav Adolfit sõjas Püha Rooma keisri vastu, tõi kaasa niisama revolutsioonilisi tagajärgi nagu Prantsuse revolutsiooni mullistused sada viiskümmend aastat hiljem.
Ajastul, kus ikka veel domineeris usuline õhin ja ideoloogiline fanatism, kerkis kiretu, kõlbelistest imperatiividest vabastatud välispoliitika võimsalt esile, umbes nii nagu Alpide lumine tipp liivakõrbes. Richelieu tahtis teha lõpu olukorrale, milles tema nägi Prantsusmaa sissepiiramise püüdu, tahtis välja kurnata Habsburgide jõu ja takistada suurvõimu teket Prantsusmaa piiri taga – iseäranis Saksamaa-poolse piiri taga. Liitusid sõlmides oli tema ainsaks kriteeriumiks nende vastavus Prantsusmaa huvidele, ja sellest lähtudes valis ta oma esimesteks partneriteks protestantlikud riigid ja hiljem koguni islamliku Ottomani impeeriumi. Sõdijate väljakurnamiseks ja sõja venitamiseks subsideeris Richelieu oma vaenlaste vaenlasi, andis pistist, õhutas mässusid ja lasi käiku hämmastavalt mitmekülgse dünastiliste ja legaalsete argumentide arsenali. Ta saavutas nii hiilgavat edu, et 1618. aastal alanud sõda venis aastakümnete kaupa, kuni ajalugu teda enam teistmoodi nimetada ei osanudki kui kestvuse järgi – Kolmekümneaastane sõda.
Prantsusmaa vaatas Saksamaa laastamist kõrvalt kuni 1635. aastani, kui täielik kurnatus näis taas kord ennustavat vaenutegevuse lõppu ja kompromissrahu. Richelieu aga polnud mingist kompromissist huvitatud, kuni Prantsusmaa kuningas polnud Habsburgist keisriga jõu poolest võrdseks saanud ja soovitavalt temast tugevamaks muutunud. Selle eesmärgi saavutamiseks veenis Richelieu oma kuningat, et Prantsusmaal tuleb seitsmeteistkümnendal sõja-aastal protestantlike vürstide poolel löömingusse sekkuda – otsimata muud õigustust kui Prantsusmaa kasvavate jõudude mängupanek soodsal hetkel:
Kui te olete ilmutanud erakordset ettevaatlikkust, kammitsedes oma riigile vaenulikke jõude kümne aasta vältel üksnes oma liitlasjõudude abil ja kätt pigem taskusse pistes kui mõõka haarates, siis nüüd, kus teie liitlased ei suuda ilma teieta enam vastu panna, näitate avalikult sõtta astudes üles julgust ja suurt tarkust; see näitab, et oma kuningriigi rahu valvates olete käitunud nagu ettenägelik peremees, kes on küll suure hoolega raha kogunud, aga samas teab ka, kuidas seda kulutada. … 64
Raison d’état’ poliitika edukus sõltub eelkõige oskusest hinnata jõudude vahekorda. Kõikehõlmavaid väärtusi defineeritakse tunnetuslikult ja nad ei vaja pidevat ümberhindamist; see pole nende olemusega üldse kooskõlas, kuid jõudude piiri määratlemine nõuab kogemuse ja inspiratsiooni koostööd, lakkamatut kohanemist muutuvate oludega. Teoreetiliselt peaks jõudude tasakaal muidugi olema välja arvutatav; tegelikult aga on selle realistlik analüüs osutunud äärmiselt keeruliseks. Ja koguni veel keerulisem on sinu enda kalkulatsioonide kooskõlastamine teiste riikide vastavate arvestustega, mis ometi on rahuldavalt toimiva jõudude tasakaalu eeltingimus. Tavaliselt jõutakse tasakaalu olemuse suhtes konsensusele üksnes perioodiliselt puhkevate konfliktide kaudu.
Richelieu ei kahelnud hetkekski oma suutlikkuses selle ülesandega toime tulla, olles sügavalt veendunud, et abinõude ja eesmärkide vahekorda saab peaaegu matemaatilise täpsusega välja rehkendada. Oma „Poliitilises Testamendis” kirjutas ta: „Loogika nõuab, et asi, mida on vaja toetada, ja jõud, mis seda toetab, oleksid geomeetriliselt võrdelised.”65 Saatus oli temast teinud kirikuvürsti; veendumused aga tegid ta niisuguste ratsionalistide mõttekaaslaseks nagu Descartes ja Spinoza, kes leidsid, et inimtegevusi on võimalik teaduslikult kaardistada. Soodsad asjaolud andsid talle võimaluse rahvusvahelist korda oma kodumaa tohutuks kasuks ümber kujundada. Vähemalt seekord oli riigimehe enesehinnang täpne. Richelieu vahe mõistus oli tema eesmärkide vääriline, kuid ei tema – ega tema ideed – poleks võidule pääsenud, kui ta poleks osanud valida strateegiale vastavat taktikat.
Nii uudne ja nii küüniline doktriin pidi paratamatult välja kutsuma vasturünnakuid. Kuigi jõudude tasakaalu doktriin pääses hilisematel aegadel jäägitult valitsema, riivas see valusalt universalistlikku pärimust, mille aluseks oli kõlblusseaduste prioriteet. Üks kõige markantsemaid kriitikuid oli kuulus õpetlane Jansenius, kes ründas kõigist kõlbelistest kütketest valla päästetud poliitikat:
Kas nad tõesti usuvad, et ilmalik üürike riik kaalub üles usu ja kiriku? … Kas peab Kõige Kristlikum Kuningas tõesti arvama, et oma riigi juhtimise ja valitsemise kõrval pole olemas midagi, mis sunniks teda laiendama ja kaitsma tema Issanda, Jeesuse Kristuse riiki? … Kas ta tõesti julgeb Jumalale öelda: Pigem hääbugu ja hävinegu Sinu vägevus ja hiilgus ja usk, mis manitseb inimesi Sind kummardama, – peaasi, et minu riik on kaitstud ja ohtudest prii?66
See muidugi oligi täpselt seesama sõnum, mida Richelieu tahtis saata oma kaasaegsetele ja nähtavasti ka oma Jumalale. Tema poolt läbiviidud revolutsiooni radikaalsust aitab veelgi paremini hinnata asjaolu, et väide, mis kriitikute meelest oli reductio ad absurdum (argument, mis oma täieliku kõlvatuse ja ohtlikkuse tõttu iseennast kummutab), osutus tegelikult Richelieu mõtete ülitabavaks kokkuvõtteks. Kuningliku valitsuse peaministrina asetas ta raison d’état’, oma teed valgustava majaka, nii religioonist kui kõlblusest kõrgemale.
Ilmekalt demonstreerides, kui hästi nad on oma õpetaja küünilised meetodid omandanud, pöörasid Richelieu kaitsjad kriitikute argumendi selle autorite vastu. Nad väitsid, et just selline poliitika, mis isekalt kaitseb rahvuslikke huvisid, kajastab kõige kõrgemaid kõlblusprintsiipe; eetiliste põhimõtetega ei olevat vastuolus mitte Richelieu, vaid tema kriitikute argumentatsioon.
Richelieu poliitika formaalne õigustamine jäi kuninglikule administratsioonile lähedal seisva õpetlase Daniel de Priezaci ülesandeks, kelle sulge peaaegu kindlasti juhtis kardinal ise. Klassikalises machiavellilikus stiilis lükkas Priezac tagasi väited, nagu teeks Richelieu sellega surmapattu, ajades poliitikat, mis pealtnäha soodustab ketserluse levikut. Tema väitel riskisid oma hingeõnnistusega hoopiski Richelieu kriitikud. Kuna Prantsusmaa oli Euroopa katoliiklike riikide hulgas kõige puhtam ja vagam, siis teenis Richelieu Prantsusmaa huvisid, teenides ühtlasi ka katoliku usu huvisid.
Priezac ei seletanud lähemalt, mismoodi ta õieti oli jõudnud järeldusele, et Prantsusmaad on õnnistatud sellise ainulaadse usulise missiooniga. Kuid igatahes järeldus tema lähte-eeldusest, et Prantsuse riigi tugevdamine on katoliku kiriku heaolu kindlustamiseks vajalik; ja seetõttu oli Richelieu poliitika kõige kõrgemal määral kõlbeline. Habsburgide sissepiiramispoliitika tähendas ju nii suurt ohtu Prantsusmaa julgeolekule, et piiramisrõngas tuli igal juhul murda, ja see omakorda õilistas iga vahendit, mida Prantsuse kuningas selle ülimalt kõlbelise eesmärgi taotlemisel pidas vajalikuks rakendada.
Ta taotleb rahu sõja abil, ja kui selles sõjas juhtub midagi, mis tema soovidega kokku ei lähe, siis pole see mitte teadlik kuritegu, vaid paratamatu vajadus, mille seadused on ülimalt karmid ja käsud äärmiselt halastamatud. … Sõda on õiglane siis, kui sõjakäigule asutakse õiglaste kavatsustega. … Ja