Prantsusmaa valitsejad mõistsid, et Püha Rooma keisririigi jätkuv nõrgenemine (ja seda enam tema lagunemine) suurendab Prantsusmaa julgeolekut ja annab hea õnne korral ka võimaluse ida suunas laieneda.
Niisuguse Prantsuse poliitika peamine elluviija oli üks raskelt kujuteldav tegelane, ise kirikuvürst, Armand Jean du Plessis, kardinal de Richelieu, Prantsusmaa peaminister aastast 1624 kuni 1642. Kuuldes kardinal de Richelieu surmast, olevat paavst Urbanus VIII öelnud: „Kui Jumal on olemas, siis on kardinal Richelieu hingel paljugi niisugust, mille eest tuleb vastust anda. Kui mitte… siis on ta elanud saavutusterikast elu.”58 See kahemõtteline epitaaf küllap oleks meeldinud riigimehele, kes saavutas tohutu palju, jättes oma ajastu vagad veendumused tähele panemata, tallates need lausa jalge alla.
Vähesed riigimehed on ajalookäigule nii sügavat mõju avaldanud. Richelieu on uusaegse riikide süsteemi isa. Tema kuulutas välja raison d’état’ mõiste ja kasutas seda armutult oma kodumaa hüvanguks. Tema patronaaži all astus raison d’etat Prantsuse poliitika igapäevase juhtprintsiibina keskaegse universaalsete kõlbeliste väärtuste põhimõtte asemele. Algul püüdis ta lihtsalt tõkestada Habsburgide ülevõimu Euroopas, kuid lahkudes jättis ta maha pärandi, mis tervelt kahe sajandi vältel kannustas tema järglasi Prantsusmaad Euroopas esikohale tõstma. Nende lootuste luhtumisest sündiski jõudude tasakaal, algul üksnes kui elu tõsiasi, hiljem aga juba kui rahvusvaheliste suhete korraldamise süsteem.
Richelieu astus ametisse 1624. aastal, kui Habsburgide soost Püha Rooma keiser Ferdinand II parajasti üritas elustada katoliiklikku kõikehõlmavust, välja juurida protestantismi ja allutada Kesk-Euroopa valitsejaid keiserlikule kontrollile. See protsess, niinimetatud vastureformatsioon, viis sõjani, mida hakati hiljem nimetama Kolmekümneaastaseks sõjaks; sõda puhkes Kesk-Euroopas 1618. aastal ja kujunes üheks kõige jõhkramaks ja laastavamaks sõjaks inimkonna ajaloos.
1618. aastaks olid saksakeelsed Kesk-Euroopa alad, millest suurem osa kuulus Püha Rooma keisririiki, jagunenud kaheks relvastatud vaenuleeriks – protestantideks ja katoliiklasteks. Samal aastal pandi süütenöörile, mis sõjategevuse vallandas, Prahas tuli otsa, ja peagi levis konflikt üle kogu Saksamaa. Sedamööda, kuidas Saksamaa vähehaaval verest tühjaks jooksis, langesid sealsed vürstiriigid aina hõlpsamini välismaiste sissetungijate saagiks. Peagi raiusid Taani ja Rootsi sõjaväed endale mõõgaga läbi Kesk-Euroopa teed ja lõpuks liitus üldise lööminguga ka Prantsuse armee. Kui sõda 1648. aastal lõppes, oli Kesk-Euroopa laastatud ja Saksamaa rahvastik peaaegu kolmandiku võrra kahanenud. Selle traagilise konflikti möllus sulandas kardinal Richelieu Prantsuse välispoliitikasse raison d’état’ põhimõtte – põhimõtte, mille ka teised Euroopa riigid järgmisel sajandil omaks võtsid.
Kirikuvürstina oleks Richelieu pidanud tervitama Ferdinandi püüdeid ortodoksliku katoliikluse taastamiseks. Kuid Richelieu seadis Prantsusmaa rahvuslikud huvid kõigist religioossetest huvidest kõrgemale. Tema kui kardinali kutsumus ei takistanud teda mõistmast, et Habsburgide üritus katoliku usku taas maksma panna on geopoliitiliseks ähvarduseks Prantsusmaa julgeolekule. Tema ei näinud selles mitte religioosset aktsiooni, vaid hoopis Austria poliitilist manöövrit valitseva positsiooni saavutamiseks Kesk-Euroopas, mis omakorda oleks pannud Prantsusmaa teisejärgulise riigi rolli.
Richelieu hirmud olid omajagu põhjendatud. Pealiskaudnegi pilk Euroopa kaardile näitab, et toonast Prantsusmaad piirasid igast küljest Habsburgide territooriumid: lõunas Hispaania; kagus Põhja-Itaalia linnriigid, mis olid enamasti Hispaania võimu all; idas Franche-Comté (tänapäeval territoorium, mis jääb Lyonist ja Savoiast ida poole), kus samuti võimutsesid hispaanlased, ja põhjas Hispaania Madalmaad. Neid väheseid piirilõike, mida ei valitsenud Habsburgid, kontrollis sama suguvõsa Austria haru. Lotringi hertsogkond oli vasallisuhetes Austria Püha Rooma keisriga, samuti strateegiliselt tähtsad piirkonnad Reini ääres, mis on tänapäeval tuntud kui Elsass. Oli karta, et kui ka Põhja-Saksamaa Habsburgide valitsuse alla langeb, muutub Prantsusmaa Püha Rooma keisririigiga võrreldes ohtlikult nõrgaks.
Richelieule pakkus vähe lohutust asjaolu, et Prantsusmaad sidus Hispaania ja Austriaga ühine katoliku usk. Otse vastupidi – just nimelt vastureformatsiooni võitu oligi Richelieu kindlalt otsustanud ära hoida. Ajades poliitikat, mida tänapäeval kindlasti nimetataks rahvusliku julgeoleku huvide kaitsmiseks ja mis tollal – esimest korda – sai tuntuks kui raison d’état, oli Richelieu valmis liituma protestantlike valitsejatega ja ära kasutama lõhet Kõikehõlmavas Kirikus.
Kui Habsburgide soost keisrid oleksid mänginud samade reeglite järgi või mõistnud parajasti kujuneva raison d’état’ maailmapoliitilist tähendust, küllap nad oleksid siis ka taibanud, kui hea võimalus neil oli saavutada täpselt seda, mida Richelieu kõige enam kartis – Austria esiletõusu ja Püha Rooma keisririigi valitsevat positsiooni Euroopa mandril. Kuid sajandite vältel olid Habsburgide vaenlased osanud alati ära kasutada dünastia paindumatust taktikaliste vajadustega kohanemisel ja ajaloosuundumuste mõistmisel. Habsburgidest valitsejad olid põhimõttekindlad mehed. Oma veendumuste arvel olid nad valmis kompromisse tegema üksnes lüüasaamise korral. Ja selle poliitilise odüsseia alguses olid nad halastamatu kardinali mahhinatsioonide suhtes seetõttu täiesti kaitsetud.
Richelieu lihtsameelne ohver keiser Ferdinand II polnud vististi iial kuulnudki, et on olemas niisugune mõiste nagu raison d’état. Ja isegi kui oli, oleks ta selle hukka mõistnud kui pühaduseteotuse, sest tema pidas oma ilmalikuks missiooniks üksnes Jumala tahtmise täideviimist, ning oma Püha Rooma keisri tiitlis rõhutas ta alati sõna „püha”. Iial poleks ta olnud valmis möönma, et jumalikke eesmärke võib taotleda ka mitte päris kõlbeliste vahenditega. Talle ei tulnud pähegi sõlmida leppeid protestantlike rootslaste või muhameedlike türklastega, kardinal aga pidas niisuguseid samme enesestmõistetavaks. Ferdinandi nõunik jesuiit Lamormaini iseloomustas keisri seisukohti nii:
Oma suures tarkuses mõistis ta algusest peale hukka kogu selle võltsi ja korrumpeerunud poliitika, mis on meie päevil nii laialt levinud. Tema oli seisukohal, et nendega, kes niisugust poliitikat ajavad, pole võimalik kokkuleppele jõuda, sest vale on nende igapäevane tööriist, nad moonutavad Jumala tahet ja religiooni. Oleks täielik sõgedus arvata, et kuningriiki, mis on Jumala enese and, on võimalik kindlustada Jumalast neetud vahenditega.59
Valitseja, kes oli end sidunud nii absoluutsete väärtustega, mõistagi ei võinud läbirääkimistel kompromissi otsida, kohandumisest rääkimata. 1596. aastal, olles veel ertshertsog, kuulutas Ferdinand: „Ennemini suren, kui teen usuküsimustes sektantidele järeleandmisi.”60 Impeeriumi õnnetuseks pidas ta tõesti sõna. Kuna Jumala tahtmise täitmine oli tema jaoks tähtsam kui impeeriumi käekäik, pidas ta protestantismi purustamist oma pühaks kohuseks, ehkki teatav sobitumine sellega oleks ilmselt tema huvisid paremini teeninud. Tänapäevastes terminites oli ta lihtsalt fanaatik. Keisri uskumusi illustreerivad kõige paremini ühe tema nõuniku Caspar Scioppiuse sõnad: „Häda kuningale, kes teeb end kurdiks Jumala häälele, mis kutsub teda ketsereid tapma. Sa ei pea sõda pidama mitte iseenda, vaid Jumala pärast.” (Bellum non tuum, sed Dei esse statuas.)61 Ferdinandi meelest oli riik olemas selleks, et teenida religiooni, mitte vastupidi: „Riigiasjades, mis on meie püha usutunnistuse seisukohast nii tähtsad, ei saa me siiski alati lähtuda inimlikest kaalutlustest; pigem peame lootma… Jumala peale… ja usaldama ainuüksi Teda.”62
Richelieu käsitas Ferdinandi usku kui strateegilist väljakutset. Ehkki ta ise oli eraisikuna usklik, määratles ta oma ministrikohustusi täiesti ilmalikes terminites. Hingeõnnistus võis küll olla tema isiklik eesmärk, kuid riigimees Richelieu vaatevinklist oli see kõrvalise tähtsusega. „Inimene on surematu, tema päästmine on tulevikuküsimus,” ütles ta kord. „Riigile pole surematust antud, kui teda nüüd ei päästeta, ei päästeta teda kunagi.”63 Teiste sõnadega – riike ei oota õiglaste tegude eest tasu ei selles ega teises ilmas; nende ainsaks hüvituseks on piisav jõud, et teha seda, mis on vajalik.
Richelieu poleks mingi hinna eest lasknud käest kuldset võimalust, mis avanes Ferdinandile üheteistkümnendal sõja-aastal 1629. Protestantlikud vürstid avaldasid valmisolekut leppida Habsburgide poliitilise domineerimisega, tingimusel,