tööd on märgatud, tema põhimõtted ja lähenemine on midagi väärt. See on ka üks omamoodi palgapäev!
Just selline lause viis mind 12 aastat kestnud koostööle hilisema Eesti rekordiomanikuga 110 m ja 60 m tõkkejooksus − Tarmo Jallaiga. Kunagi ei tea, kui kaugele või kõrgele sa kellegagi jõuad, sa isegi ei tea, kas sa üldse kuhugi jõuad, aga...
... koos pühendudes ja uskudes...
...võib nii mõndagi ilusat välja tulla. Olümpiamängud, maailma- ja Euroopa meistrivõistlused, rekordid ja tippmargid, võidud tiitlitega meeste üle − see pakub rahuldust. Koos teate, et see oli maksimum, rohkem polnud võimalik.
11
Kasvamine
Kuid siiski tuli veel midagi olulist lisaks, grupi esisportlane muutus ees-kujuks mu oma lastele, kes ka väikselt spordirada käisid. Algul ei pannud ma seda ise tähelegi, kuid mingil hetkel tabasin selle ja tundsin sellest väga suurt abi. Ja kõik hakkab nendega jälle otsast peale: TV 10 olüm-piastarti ja noorte meistrivõistlused, Balti maavõistlused, Euroopa klubide karikavõistlused, Euroopa võistkondlikud meistrivõistlused, Euroopa meistrivõistlused. Muudkui ülespoole ja huvitavamaks ning nauditavamaks. Algul unistad, et saaks oma lastega koos jooksma, ujuma, palli mängima minna, ja siis näed juba peatselt nende kandu. Ei ole suuremat naudingut selles ametis, kui olla:
oma laste treener
Ühelt poolt see kergendab protsessi, teiselt poolt raskendab. Lihtsus peitub pidevas kontaktis ja mõjutuses. Teekond treeningpaika ja tagasi
„Treener on kas hull või vallaline!”
Kohe treeneritee alguses peab sul olema kõr-val keegi, kes toetab, usub ja aitab: teeb seda kindlalt, stabiilselt ja märkamatult. Muidu pole võimalik või on väga raske ja vaevaline.
Tasakaal on sellel pikal teekonnal üliolu-line oskus ning seda peab ka harjutama, eriti kui tegemist on paarisharjutusega aga alguse sai see kõik 1984. aastal. Abikaasa Üllega EÜEs (Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev).
12
TREENER ehk kohtumine Kogemusega
kulgeb ikka peamiselt sporditeemadel, mida, kuidas ja kuidas veel pare-mini, rääkides. Ehk nagu ütles mulle üks Hiina Idamaade võitlusviiside õpetaja: „Me viime lapsed 5aastaselt treeningutele, aga alles 10aastaselt hakkame neile võitlustehnikat õpetama. Enne seda viis aastat me õpe-tame neid...
... „MÕTLEMA!”
Jah, mingil hetkel treeneritöös taipad, et see, mida sina tead, on oluline, aga veel olulisem on see, mida teab ja tunnetab sinu õpilane.
Treener oma arengus läbib (peaks läbima) kolm etappi:
1. etapp − Tekib arusaam, kuidas üks või teie asi peab antud spordi-ala treeningülesehituses ning tehnikaõpetuses olema.
Oma laste treener − vastutus ja unistus. Pikk tee ja pikad mäles-tused. Omad edud ja kaotused. Aga koos ja lõpuni. Vanema poja Veiko ja tütre Triinuga 2008. aasta Pekingi olümpiamängude ajal ühe kilomeetri kõrgusel Hiina müüril. Siin saab üheks kõik: nii uskumatult suur ja arusaamatu müür kui tunded, mis endal sees.
13
Kasvamine
2. etapp – Tekib arusaam kuidas antud konkreetse sportlase tree-ning peab olema üles ehitatud ja tehnikamudel välja nägema.
3. etapp − Tekib arusaam, oskus ning võimekus konkreetse sport-lase treeningu ning tehnikamudeli juurutamiseks nii, et sellest realiseerub tulemus nii, et sportlane saab sellest aru, on suuteline seda kordama ja läbi selle maksimaalselt realiseerima seda võistlusolukorras!
See, kui kaugele keegi sportlasega jõuab, ei sõltu alati isegi mõlema tahtest. On veel midagi, mis peab olema iga koostöö juures, midagi, mida ei saa mõõta, ei saa õppida ega õpetada, midagi, mis ei allu rat-sionaalsele seletusele.
Treener ja sportlane peavad olema ühel „lainepikkusel”
See koosneb (sõnatust) üksteisemõistmisest, ühistest arusaamistest spordist ja elust, usaldusest ja usalduse hoidmisest, vastastikusest aus-tusest ja samas ka avameelsusest. Ehk koostöö algul on vaja sportlasel välja arendada:
enese töö austuse mehhanism
Sportlase oskus pühenduda, oskus keskenduda peamisele, oskus puhata, kui on vaja puhata, ja oskus tööd teha, kui on vaja tööd teha, oskus olla terve, tunnetada oma keha ja vaimu. Ja alati peab olema eesmärgile pühendunud ning omama veel midagi seletamatut, mida võib kokku võtta nimetusega -
14
TREENER ehk kohtumine Kogemusega
sportlik intelligents
See on juba kaasasündinud omadus, oskus vältida negatiivset ja kesken-duda positiivsele ning realiseerida oma võimed õigel ajal õiges kohas!
Treener saab kindlasti selle arengule kaasa aidata, kui tal on anne ja tahe seda tööd teha ning erialane
kõrgharidus
Teadmised anatoomiast, füsioloogiast, pedagoogikast, biokeemiast, biomehaanikast, spordipsühholoogiast, arengu ealistest aspektidest, tree-ningu ülesehitusest lühemas ja pikemas ajaperioodis ja veel palju muudki Alma Materist kaasaantav tundub esialgu nagu suure kubatuuriga võimas auto, mida sa kohe kasutada ega „teel” hoida ei oska ega jaksa. Aga hetkel, kui sportlase arengus, protsessis tekivad tõrked või isegi seisakud,
sa tead, kust otsida, kust vastuseid leida, „kellelt” abi küsida!
Kuid õppimine ja enesetäiendamine peab olema pidev protsess. Vahel võib juhtuda nii, et kodumaalt polegi võimalik abi leida, siis tuleb seda otsida kaugemalt, ja otsida sealt, kus see suurte traditsioonidega olemas on.
Kogemus mujalt
Täna võib väita, et Eesti kergejõustikus on olemas kahe ala treening-metoodika, seda alates esimesest treeningust kuni päris tippu välja. Nendeks on kümnevõistlus ja odavise. Jah, meil on üksikuid eredaid hetki ja perioode ka teistel aladel, aga pole suudetud või pole tahetud seda edasi arendada, pole olnud sellist inimest, kes oleks tegelenud pika-ajalise nägemusega.
15
Kasvamine
Kuna vanem poeg Veiko hakkas rohkem ja rohkem tegelema teivas-hüppega, siis mingil hetkel tundus, et midagi me teeme õigesti, aga midagi on puudu. Konsultatsioonid meie erinevate selle ala treeneritega ei toonud edu. Lõpuks õnnestus kinni püüda pidevalt mööda maailma staadione ehitav Eesti rekordiomanik teivashüppes Valeri Bukrejev. Vaatas, mis me teeme, kuidas me teeme, ja võttis asja lühidalt kokku: „Te teete kõike hästi ja õigesti ning õiges suunas, aga teil on üks suur probleem − teil puuduvad umbes pooled lihased, mida teivashüppes
Aastal 2000 kirjutasin Eesti kergejõustikuliidule projekti „Eesti lühimaa tõkkejooks olümpiale”. Vaadati natuke imelikult, aga otseselt ära ka ei keelatud. Pildil vasakult: Tarmo Jallai, kolleeg Mehis Viru, Mirjam (Liimask) Lehismets ja selle raamatu autor. Selles koostöös ja minekus oli nii otsimisi, vaidlusi, leidmist ja kaotamist, aga ka suu-remaid ja väiksemaid võite nii konkurentide kui iseenda üle. Oli kõike, mis teel tipu poole ette tuleb. Kui see kõik läbi saab, siis aja möödudes jääb mälestustesse ainult üks suur rahulolu tehtust: aeg, kui elus oli suurt ootusärevust, ja hetked, mida varem pol-nud kohanud.
16
TREENER ehk kohtumine Kogemusega
vaja läheb!” Vot nii, saime küll õige otsa kätte, aga lahendust Eestist ei olnud ikka võtta. Neid lihaseid sai arendada ainult läbi spetsiaalse töö, läbi sportvõimlemise.