vahepala
Antiikse spordisüsteemi kokkukukkumise järel 4. sajandil algas umbes pooltuhat aastat kestnud periood, mille juures ajalooallikad spordi teemal sisuliselt vaikivad. Alles alates 11. sajandist võib selles osas täheldada muutusi, seda eeskätt tänu erinevatele rüütlikultuuriga seonduvatele aspektidele.
Rüütliturniirid
Rüütlite ettevalmistuses oli kehalisel tublidusel mõistagi täita oma roll, sest lihvimist vajasid nii ratsutamine, vehklemine, piigikäsitlemine, ammulaskmine kui ka muud sõjaliselt olulised kunstid. Nii hakatigi mitmel pool esialgu peamiselt treeningu, hiljem ühtlasi meelelahutuse eesmärgil korraldama eelnimetatud oskusi proovile panevaid võistlus-mänge ehk rüütliturniire.
11.-13. sajandini olid turniirid esijoones aadlike meelelahutus, hil-jem muutusid aga linnakultuuri lahutamatuks ja populaarseks osaks, kus lõid kaasa nii aadlikud kui ka linnakodanikud. Rüütliturniire toimus hiliskeskaegsel Liivimaalgi, Tallinnast leidub sellekohaseid teated juba 1408. aastast.6
5 H. A. Harris „Vana-Kreeka sportlased ja sport” (Tallinn 1979), lk 164-165.
6 Põhjalikumalt on seda aega uurinud Anu Mänd. Vt nt: Anu Mänd „Pidustused keskaegse Liivimaa linnades 1350-1550” (Tallinn 2004), lk 364-367.
28
TREENER ehk kohtumine Kogemusega
Märki laskmine
Militaarseid oskusi sai lihvida muulgi moel, näiteks levisid noorte meeste hulgas mõõga- ja piigivõitlust imiteerivad rituaalsed tantsud,7 samuti harrastati usinalt täpsuslaskmist. Just seda viimast võibki pidada üheks populaarsemaks hiliskeskaegseks meelelahutuseks. Laskevõistluste võitjatele jagati enamasti väärt auhindu ja neid kroo-niti uhke tiitliga „kuningas”, millega võis kaasneda erinevaid privileege.
Linnade kaitsevõime seisukohalt oli laskmine arusaadavalt igati soositud harrastus. Mitmetes linnades tegutsesid koguni meelelahutus-liku ammulaskmise huvilisi ühendavad omaette laskurite gildid või vennaskonnad.8
Papagoilaskmine
Tuntuim laskmissündmus oli papagoilaskmised ehk linnulaskmised, tavaliselt kevadiste ülestõusmispühade järel toimunud laskmisvõistlus, mille käigus püstitati kõrge ridva otsa kirev linnukujuline puidust märk-laud, misjärel võistlejad selle pihta kordamööda nooli lasid. Võitjaks osutus täpsuskütt, kelle lasust lind lõpuks alla kukkus. Eestis oli linnu-laskmine tuntud juba 14. sajandil, Tartust näiteks pärineb varaseim sellekohane teade aastast 1387.9
7 Anu Mänd „Pidustused keskaegse Liivimaa linnades 1350-1550” (Tallinn 2004), lk 358-359.
8 Anu Mänd „Pidustused keskaegse Liivimaa linnades 1350-1550” (Tallinn 2004), lk 184-185.
9 Anu Mänd „Pidustused keskaegse Liivimaa linnades 1350-1550” (Tallinn 2004), lk 189.
29
Treenimise ajaloost
Kehaliste harjutuste väärtustamine
Arusaam kehaliste harjutuste tarvilikkusest inimeste isiklikus arengus süvenes Euroopas koos renessanssiaegse vaimse ärkamise tõusuga. Keha ja vaimu käsikäes arendamist oskasid hinnata mitmed klassikalisest kultuurist innustunud intellektuaalid, pannes oma tegevusega aluse mõttesuunale, millelt mõnisada aastat hiljem võrsus 19. sajandil laiemalt levima hakanud kehalise kasvatuse süsteemne areng.
Seesuguste pioneeride hulka kuulus esimeste seas Itaalia humanist ja pedagoog Vittorino da Feltre (ka Vittorino Ramboldini, 1378-1446). 1423. aastal rajas ta Mantuasse kooli, kus eelnimetatud põhimõtteid rakendati, pühendades muude õppeainete kõrval tähelepanu kehalisele kasvatusele ning lähtudes iga õpilase vajadustest, oskustest, soovidest ja õppimisvõimest.
1569. aastal ilmus aga Itaalia arsti Girolamo Mercuriale (ladina-päraselt Hieronymus Mercurialis, 1530-1606) suurt tähelepanu äratanud teos „De Arte Gymnastica”, kus muuhulgas rõhutati, kuidas kehalised harjutused inimeste tervist kaitsevad ja tugevdavad, mistõttu on kõnealust üllitist nimetatud üldse esimeseks spordimeditsiinialaseks raamatuks.
Mis on sport?
Umbes samal ajal, usutavasti 14. sajandil, läks meelelahutust tähistava väljendina käibele uus sõna – ‘sport’. Kasutusele tuli see inglise keele vahendusel, kuhu oli jõudnud tõenäoliselt ladina keele kaudu. Nii leviski Inglismaal väljend to disport (tõlkes „vaba aega veetma”), mis lühenes lõpuks lihtsalt spordiks ja mille tähendusväli on aegamööda laienenud.
30
TREENER ehk kohtumine Kogemusega
Esimesed õpetajad
Kuivõrd sportliku tegevusega on alati kaasnenud selle eesmärgipärane suunamine ning kvaliteedi tõstmine eraldiseisvate juhendajate (treenerite või õpetajate) toel, võib vaatamata vastavasisuliste allikate puudumisele uskuda, et keskaegsete rüütlikunstide omandajatelegi pakkusid tuge asja-kohased erialaõpetajad. Kaudseks kinnituseks eeltoodud väitele on asjaolu, et veidi hilisematel aegadel niisugused abimehed siin-seal tõepoolest ametis olid. Näiteks Tartu ülikooli juures tegutses vehklemisõpetaja juba 17. sajan-dil. Kui aga kõrgkool 19. sajandil Tartus taasavati, märgiti selle määrustes, et vaimu harimise kõrval kehalise kultuuri hooletusse jätmise vältimi-seks pakub ülikool harrastajatele välja vehklemissaali, tantsupõranda, ratsutamisraja ja ujumisasutuse, kus asusid tööle ka erialaõpetajad.10
19. sajand
Esimesed treenerid
19. sajandil muutus nüüdisaegne sport jõudsalt reguleeritumaks ja süs-teemsemaks, kasvas spordiga tegeleda soovivate inimeste hulk ning üha rohkem tekkis sportlaste juhendajaid, raja või platsi kõrvalt suunajaid. Inglismaal, kust nüüdisaegne sport suuresti pärinebki, hakati niisugu-seid juhendajaid juba 19. sajandil kutsuma terminiga coach, mis algselt tähendas kaarikut või tõlda, kuid läks ühtlasi kõnekeelde ‘enesega kaasavedaja’ või ‘suunaja’ tähenduses. Spordi kontekstis kasutati seda väljendit esmakordselt teadaolevalt 1861. aastal.
10 Valter Lenk „Üliõpilassport Eestis” (Tartu 1998), lk 12-17.
31
Treenimise ajaloost
Amatörism
Treenerite kvaliteet kosus samm sammu haaval. Ometi ei saanud see elukutse esialgu sugugi nii kõrget tunnustust, nagu me tänapäeval harjunud oleme. Esmasjoones olid selles süüdi toona laialt levinud arusaamad amatöörspordi väärtustest.
Vanalt healt Inglismaalt levima hakanud kommete kohaselt har-rastasid tõelised džentelmenid sporti nimelt hobi korras, mingit tulu saamata, ise samal ajal traditsioonilisi rüütlitavasid austades ja kõrge-maid ideaale silmas pidades. Loomulikult oli säärastele alustele tuginev sportimine võimalik ainult majanduslikult heal järjel olevatele, põhi-miselt kõrgklassi kuuluvatele „ühiskondliku eliidi” esindajatele, kes hoogsalt uusi klubisid moodustasid ja edukalt spordiharrastajate arvu kasvatasid. Kuid aina enam tekkis selliseidki klubisid, kuhu koondus vaesemat seltskonda, kel piisav materiaalne kindlustatus puudus ja kes seetõttu, härrasrahvale vastupidiselt, võistlesid eeskätt mitte spordi-rõõmust, vaid soovist võita ja materiaalset tulu teenida.
Põhimõttelistest konfliktidest ja vastastikusest ninakirtsutamisest üle saamiseks tuli paika panna ühtsed mängureeglid, neid kehtesta-des võeti aga lõpuks ikkagi aluseks amatörismi põhimõtete järgimise nõue. 1866. aastal loodi Inglismaal esimene kergejõustikku juhtiv organ Amateur Athletic Club (AAC), mis võttis kasutusele amatööri ehk spordiharrastaja definitsiooni: „Amatöör