otsus.
Kuid oli veel midagi, mis mind meeldivalt üllatas: see, kuidas oli üles ehitatud laste ja noorte sportvõimlejate treeningud, just vanuseliselt; kuidas oli ära jagatud treenerite vastutusvaldkond. See oli ideaalne.
Kui sportlane lõpetab karjääri ja soovib tööle minna treenerina spordikooli, siis seal oli esimene aste nn juuniorite klass: midagi juba oskavad, aga vajavad ette inimest, kes ka ise suudab ja tahab koos nen-dega nii harjutusi teha kui ka mööda võistlusi käia. Ehk noor treener saab kohe oma energiat panustada tulemuse realiseerimisele. Aga tema
Selleks, et tunnetada paremini, mida sport-lane mõtleb, mida tunneb, miks eksib ja miks õnnestub, on hea, kui ka treeneril endal on mingi sportlik tegevus, mis on mõõdetav. Eesti Ekspressi golfivõistlusel „Käbid ja kän-nud” (paarismäng isad ja pojad) 2011. aastal võitjatele ettenähtud kõnet pidamas. Üks mees (noorem poeg Jan Erik) on eriti õnnelik − auhinnaks oli iPad.
17
Kasvamine
tegevust jälgivad ka vanemad kolleegid nii alt kui ülevalt poolt. See periood läbitud, vanust ja kogemust lisandunud, saab treener minna juba täiskasvanute gruppidega tegelema ja absoluutses konkurentsis proovile panna oma mõtteid ja ideid. Ning kõige lõpuks, kui vanus on juba päris soliidne, siis on võimalus treenida algettevalmistuse rühma-sid. Ja siis need suure kogemusega treenerid juba teavad täpselt, mida ja kuidas peab tööd tegema lapsega, et tema karjäär oleks pidev ja areng jätkusuutlik, samas forsseerimist vältides. Midagi nii lihtsat ja samas geniaalset polnud varem näinud kuskil.
Ja nii arendes, otsides-leides, vahel õigelt rajalt kõrvale pöörates, et katsetada, siis jälle õiget teeotsa kätte saades liigud uuesti ja uuesti täiuslikkuse poole. Asja poole, mis kunagi ei lõpe, mis kunagi ei saa otsa, millel mõneti puudub algus ja lõpp, sest meie töö, treeneri töö on -
kunst!
Vormida kellestki aastatega
KEEGI!
Sportlikku saavutusprotsessi mõjutavad treeneril-sportlasel igas riigis kolm välist ja sisemist tegurit.
Tingimused. Kõik tingimused, mis on vajalikud selle spordiala arenguks ja arendamiseks sellel tasemel või tasemele, kuhu te koos sportlasega olete planeerinud.
Oskusteave e know-how. Tasemel teadmiste ja õpetusoskuste kogum, mis on antud ajahetkel olemas, ja mida on võimalik kasutada konkreetse sportlase/võistkonna edasiseks arenguks.
18
TREENER ehk kohtumine Kogemusega
Sisekonkurents. Maailmatasemel sisekonkurents, mis ei lase manduda, ei lase rahul olla saavutatuga, sunnib arenema, otsima ja sunnib kesken-duma iga päev, iga treening.
Kui mõni neist sinul puudub, ole
aus
enda ja õpilase suhtes ning küsi abi selles vallas, kus sa tunned, et jääb vajaka, sest lisaks sinu elule on veel sportlase elu. Ja elu sportlasena on tal lühike. Temal ei ole aega oodata, kui sina arened ja õpid, kui tekivad tingimused või kui tekib sisekonkurents. Seega -
sportlane on alati number ÜKS......, kuid protsessi juhib alati TREENER
Esimeste koostööaastate järel tulevase Eesti tõkkejooksu rekordi-omaniku Tarmo Jallaiga sai kindlalt selgeks üks asi: Eestis ja Tartu toonastes sisetingimustes jäävad olümpiamängud heledaks unistuseks. Sportlase tervis püüdis kogu aeg viiruseid kinni, sisehall oli ajast ja arust, kutsusime seda hellitavalt „juurviljabaasiks” ning Eestis tõkkejooksu sisekonkurents puudus. Mingi muutuse pidi ette võtma. Ainuke koht, kus need kolm suuremat probleemi leidsid lahenduse, oli USA üliõpilas-liiga. Pärast väikest otsimist leidsimegi sooja kliimaga ülikooli Texase osariigist. Miinuseks oli, et sealsel treeneril oli ülisuur treeningrühm, üle kolmekümne õpilase enam-vähem korraga staadionil. Aga Tarmo suurt enesedistsipliini arvestades lootsime sellest suuremate valudeta üle saada. Algus oli positiivne, kuni avaldus USA üliõpilaskergejõustiku üks karm külg − eriti jooksjatele. Selleks oli väga suur võistluskoormus, mis algas jaanuaris ja lõppes juuni algul. 2003. aastal tegi Tarmo näiteks
19
Kasvamine
ühel päeval seitse starti: 100 m eeljooks, 110 m tõkkejooksu eeljooks, 200 m, 110 m tõkkejooksu finaal, 4×100 m ja 4×400 m teatejooksud ning kõige lõpuks 100 m jooks, mille järel oli treeningpäevikus märge: „Tulemus 11,08, ei jõudnud enam!”
Oli aru saada, et niimoodi jätkates esimest Eesti tõkkejooksjat järg-mise aasta olümpiamängudel Ateenas Eesti kergejõustik küll ei näe. Mida teha? Oli jälle vaja teha muutus, liikuda järgmisele tasemele. Kuid nagu võluväel hakkasid Ameerikast tulema paremad uudised. Ameerika treener Brent Eriksen oli ka ise vist sellele olümpiamõttele tulnud, sest talv-kevad 2004 oli Tarmo saadetavatest kokkuvõtetest näha, et
Koos ühe aegade parima kettaheitja Virgilius Alekna ja Tarmo Jallaiga 2006. a Euroopa meistrivõistlustel.
Kui võistlused läbi, siis on tavaks liikuda ringi ja kohtuda-rääkida erinevate maade sportlaste ja treeneritega. Ka sellel õhtul jõudsime me otsaga Alekna võidu auks korral-datud leedulaste kullapeole. Istusime seal vaikselt, kuni tekkis vastupandamatu soov öelda üks toost meie suure sõbra auks. Pika sissejuhatuse järel Virgiliuse auks ja Leedu ning Eesti rahva sõpruse nimel, tuli lõpuks kuidagi iseenesest lause, et loeme sellega Virgiliuse suured võidud võidetuks ja nüüd algab meie mehe Gerd Kanteri kuldne võidutee. Viisakad leedulased muigasid selle peale ja sinna see jutt jäi. Aga tuli välja, et oli natuke prohvetlik toost tookord, mis tuleb siiani mõnusa muigega mõnikord meelde.
20
TREENER ehk kohtumine Kogemusega
võistluskoormus oli oluliselt langenud ja põhiliselt keskenduti 60 m ja 110 m tõkkejooksule. Ning „kirss tordile” tuli Ameerika üliõpilas-liiga NCAA meistrivõistlustel, kus koos meistritiitliga tuli kaks Eesti rekordiparandust (nii eeljooksus kui finaalis) ning ka olümpianormi ületamine. Kuidagi oli vaja Brenti tänada selle riski eest, mille ta võttis, sest USA ülikoolis, kui tudeng saab kas osaliselt või täielikult tasuta õppestipendiumi, on ta samas nagu palgasõdur, ja treener peab tooma maksimaalsed punktid ülikoolile teiste ülikoolidega võrrelduna. Tema „pea on pakul”. Tekkis mõte saata just Brent Tarmoga kaasa olümpiale, sest oli teada, kui kõrgelt hinnatakse Ameerika kergejõustikus olümpiat ja kuulumist koondisesse: treeneri CV on siis hoopis teise tasemega.
Tegime juunis-juulis Tarmoga Tartus tublisti tööd ning rahuliku süda-mega saatsin ta ära olümpiaeelsesse laagrisse Kreekasse juba koos Brentiga, kes selleks ajaks Euroopasse tuli. Olümpial tuli välja korralik jooks ning lõpptulemusena olid kõik rahul. Paari aasta möödudes tehti Brentile kui olümpiamängude kogemusega treenerile teisest, tunduvalt suuremast, ülikoolist tööpakkumine, kus palganumber oli juba kaks korda suurem kui varem.
Minu olümpia treenerina tuli neli aastat hiljem, kui juba koos oma kahe vanema lapse Triinu ja Veikoga, kellele olin ka treener, vaatasime nädala Hiinat ja nädala olümpiamänge. Nägime Usain Bolti tõusu ning tema võimsat 200 m ja teatejooksu, Gerd Kanteri võiduheidet ning Tartu tüdruku Kaire Leibaku eelvõistlust ja finaali. Külastasime olümpiaküla ning olümpiaparki. Kõik ei tule alati nii, nagu sa algul ette kujutad ja unistad, vahel tuleb teha korrektiive, aga välja võib tulla veel huvitava-malt ja iseendale olulisemal kujul.
TREENIMISE
AJALOOST
VAHEPALA ÜKS
22
TREENER