Antiik-Kreekas
Taust
Kehaline kasvatus ja atleetika (sisuliselt tänases tähenduses sport) olid vanas Kreekas kõrges hinnas, moodustades olulise osa helleeni maa-ilmapildist, kus kõigi vaimsete väärtuste kõrval tunnustati ka füüsilist sitkust. Kreeklaste aktiivne elustiil sisaldas rohkesti värskes õhus viibi-mist, mis aitas atleetikatraditsioonide arengule ainult kaasa, kusjuures lisaks muule kasule võis hea kehalise konditsiooni demonstreerimine mõnigi kord anda tõuke näiteks ühiskondlikult kõrge staatuse saavu-tamisele või juba saavutatud positsiooni kaitsmisele.
Hinnatud olid atleetide omavahelised mõõduvõtud, mida Kreekas kutsuti mängudeks. Need võisid aset leida erinevatel põhjustel ning nende võitjad pälvisid kaaskodanike tunnustuse, kuulsuse ja au. Võisteldi nii kangelaste kui ka jumalate auks ja kuulsuseks – mõnikord traditsioonilistel perioodilistel pidustustel, mõnikord aga ühekordsetel ettevõtmistel (nt lahkunud üliku matusemängud).
Eelöeldut arvestades polegi imestada, et mängudel osalenud noorte meeste füüsiline ettevalmistus – tänases mõistes treening – rohket ava-likku tähelepanu koges. Võit suurtel mängudel oli Kreeka linnadele tähtis sündmus ja nii oli oma noorsoole heade harjutamisvõimaluste pakkumine iga linna jaoks auasjaks.
23
Treenimise ajaloost
Gümnaasiumid
Põhiline osa noorte kreeklaste harimisest toimus paikades, mida kut-suti gümnaasiumiteks. See termin tuleneb vanakreeka sõnast gymnos (alasti, paljas) ning tugineb Antiik-Kreekas juurdunud kombele tree-nida ja võistelda alasti. Seega ei tähendagi gümnaasium otsetõlkes midagi muud kui kohta, kus alasti harjutati.
Gümnaasiumites olid olemas võimalused mitmesuguste võistlus-alade (võidujooks, heited-hüpped jne) harjutamiseks, lisaks asusid nende juures tihtipeale palestrad (termin tuleneb kreeka sõnast pale – maadlus), kus treeniti maadlust, rusikavõitlust, pallimänge jmt.
Kuid gümnaasiumid ei olnud ainult treeningasutused, aja jook-sul sai neist midagi kaugelt enamat, kogukonnale hoopis olulisemat, omalaadsed sotsiaalse suhtluse ja intellektuaalsete vestluste keskused, kus võisid asuda raamatukogud ja muudki enese harimise ruumid, mida sageli kaunistasid väärikad kunstiteosed. Treeningute kõrval korraldati gümnaasiumites näiteks loenguid ja diskussioone filosoo-fia, poliitika, kirjanduse ja muusika vallas, aidates seeläbi kaasa noorte (ja mitte enam nii väga noorte) asjahuviliste igakülgsele arendamisele. Sedalaadi ettevõtmisi korraldasid sageli väärikad linnakodanikud, kes
Antiik-Kreeka maadlejad ja nende juhendajad (vaasimaal, 6. sajand eKr)
24
TREENER ehk kohtumine Kogemusega
kunagi seal ise õppinud-treeninud olid ja nüüd oma gümnaasiumite heaks jätkuvalt panustada soovisid. Niisugune tihtipeale mitteametlik omavaheline suhtlus aitas noortel kogukonda sulanduda ja suhteid luua ning süvendas nende lojaalsust, kuid oli samas põnev ajaveetmise ja enesetäiendamise vorm ka teistele linnakodanikele.
Juhendajad
Kui Vana-Kreeka ühiskonna noorusaegadel oli mängudeks valmis-tuvate võistlejate ettevalmistuse kvaliteedi tagamine kuulunud suu-resti nende perekondade-sõprade kohustuste hulka, siis aegamisi pilt muutus. Juba 6. sajandist eKr leidub teateid konkreetsetele võistlus-aladele spetsialiseerunud juhendajate – nüüdsete arusaamade järgi
Edgar Degas „Noored spartalased harjutamas” (õli, umbes 1860)
25
Treenimise ajaloost
treenerite – olemasolust.1 Niisugused juhendajad vastutasid nii oma hoole-aluste sportliku sooritusvõime parenda-mise kui ka nende tervise ja toitumise eest, paljuski üpris samamoodi nagu see käib tänapäevalgi.
Gümnaasiumites võis ringi liikumas kohata mitut sorti asjamehi. Atleetide treeningu üldpõhimõtete kujundamine kuulus avarama vaate ja suuremate koge-mustega spetsialistide (kreeka keeles gymnastes) vastutusalasse, nende suu-niseid viisid omakorda ellu treening-metoodikas vilunud eksperdid (kr k paidotribes). Mõlemal juhul oli enamasti tegu endiste atleetidega. Võist-lejate kehalise konditsiooni eest kandsid aga hoolt „kehaõlitajad” ehk massöörid (kr k aleiptae).2 Tõsi, siinjuures tuleb tähele panna, et nii nagu erinevate ametimeeste tegevus ja ametinimetused omavahel lõpuni haa-kuda ei pruugi, pole tagantjärele võimalik ka eespool toodud antiikaegsete terminite taga peituvate kohustuste lõplik lahti kirjutamine.
Treeningfilosoofia
Noorsoo kehaline kasvatamine muutus teaduslikult ja filosoofiliselt käsitletud valdkonnaks ning nn sportliku spetsialiseerumise areng tõi omakorda kaasa treenerite oskuste pideva arengu. Optimaalse
1 H. A. Harris „Vana-Kreeka sportlased ja sport” (Tallinn 1979), lk 99.
2 Nicolaos Yalouris „The Olympic Games in Ancient Greece” (Athens 1982), lk 116-118.
Gümnaasium antiikses Olümpias
26
TREENER ehk kohtumine Kogemusega
treeningu struktuuri loomisel osati juba toona arvestada harjutamise aja ja kohaga, eesootava võistlusgraafikuga, atleetide vanusega, nende kehalise ja vaimse seisundiga, õige toitumisega jne. On koguni väidetud, et antiikaegse meditsiini areng kulgeski käsikäes atleetika arenguga, jää-des toppama kohemaid, kui viimatinimetatu saabuva keskaja künnisel ajaloolistel põhjustel kokku kukkus.3
Selles suhtes, kuidas harjutada, oli oma nägemus olemas paljudel. Kuulus arst Hippokrates näiteks uskus, et atleedile tuleb kasuks, kui treeningu järel veel jalutada – see andvat kehale võimaluse kiiremini taastuda. Aristoteles pani tähele, et puhkepäevadel ei peaks atleedid pelgalt puhkama, vaid võiksid lisaks teha madala intensiivsusega harju-tusi. Satiirik Lucianus aga tõdes, et häid tulemusi võib saavutada ainult „liialdatud” tingimustes harjutades ja arvas, et seetõttu tuleks treenida aastaringselt vabas õhus, päikese käes ning treeningud peaksid suurema koormuse huvides alati toimuma pehmel liival, maksimaalse pingu-tusega.4 Ei saa salata, et nii mõnigi siintoodud ideedest on tänaseni aktuaalne. Küllap näitab see toonaste põhimõtete ajale vastupidamist?
Populaarseks treeningvõtteks kujunesid omalaadsed neljapäevased treeningtsüklid ehk tetraadid, mis olid mõneti sarnased nüüdisaegsele intervalltreeningule. Säärase tetraadi esimesel päeval toimus „ette-valmistus” (ehk virgutavad, kehaäratavad harjutused järgmise päeva pingutuseks), teisel päeval „kontsentratsioon” (maksimaalse pingu-tusega harjutused, kogu jõuvarude kulutamine), kolmandal päeval
3 Judith Swaddling „The Ancient Olympic Games” (London 2008), lk 44.
4 Ioannidis Theodoros, Marija Kariofu, George Stefanović „Syncretism Of Coaching Science in Ancient Greece And Modern Times” – Serbian Journal of Sport Sciences nr 4, 2008. – http://sjss-sportsacademy.edu.rs/archive/details/general/syncretism-of-coaching-science-in-ancient-greece-and-modern-times-35.html
27