hulka.”11
11 Yves-Pierre Boulongne „The presidencies of Demetrius Vikelas and Pierre de Coubertin” – Raymond Gafner (koostaja) „The International Olympic Committee – One Hundred Years: The Idea, The Presidents, The Achievements. Volume I” (Lausanne 1994), lk 24
32
TREENER ehk kohtumine Kogemusega
Nagu näha, tehti selge vahe sisse nii klassipositsioonilt kui ka treene-rite ja spordiõpetajatega, kes samuti elukutselisteks kuulutati ja seeläbi kahtlasema seltskonna sekka langetati.
Tõsi, eri spordialad ei suhtunud probleemi ühtmoodi. Kui Inglise kergejõustiklased (aga ka sõudjad jt) hoidsid au sees neitsiliku ama-törismi ideaale, siis näiteks jalgpall seda ei teinud. Juba alates 1885. aastast võisid elukutselised pallurid Football Associationi (FA) män-gudes ametlikult platsile tulla.
Kahjuks jäid harrastajate-elukutseliste vahelised erimeelsused kestma pikkadeks aastakümneteks ja levisid Inglismaalt kaugemalegi. Ka 1894. aastal käivitunud rahvusvaheline olümpialiikumine valis Inglise spordisüsteemi mõjul amatörismi tunnustamise tee, keelates kõigi nende olümpialepääsu, kes spordiga raha teenisid. Ja nii langeski treenerite osaks esialgu võimalus tegutseda peamiselt elukutseliste spor-dis, kus tulu saamine ja rahast rääkimine ei olnud häbiasi.
20. sajand
Olümpialiikumine
Olümpialiikumise sünd oli kahtlemata oluline murranguhetk spordi-maastiku kasvamise loos. Paraku, nagu eespool öeldud, võttis selle liikumise peamine arhitekt prantslane Pierre de Coubertin oma plaanide aluseks just inglaste põhimõtted, vaimustudes spordist kui võimalusest tulevast eliiti kasvatada.
Teinud edukalt läbi esimese eksami, I olümpiamängud Ateenas 1896, ühendas olümpialiikumine oma katuse alla aina uusi riike-rahvaid. Kui Ateena mängudel lõi kaasa vaid vähem kui 300 atleeti kümmekonnast
33
Treenimise ajaloost
riigist, siis 1912. aastal Rootsi pealinnas Stockholmis toimunud V män-gudele, kus esmakordselt osales ka Eesti sportlasi, tuli kokku ligi 2500 sportlast 28 riigist.
Mõttesuuna muutused
Kui esialgu treeneriamet olümpialiikumise aluspõhimõtetega kokku ei klappinud, siis juba 1920. aastatel hakkas olukord muutuma. Staadionitele ja spordiväljakutele ilmusid koguni esimesed püsivalt palgatud treenerid, kelle ülesandeks oli sportlaste ettevalmistamine konkreetseteks võistlusteks, lisaks võeti treeningu ja sportliku soorituse arendamisel abiks teaduslikud meetodid.
Esimesi süsteemselt sporditeadusega tegelejaid oli USA spordi-psühholoog Coleman Roberts Griffith (1893-1966), kes avaldas teedrajava tähtsusega uurimused „Psychology of Coaching” (1926) ja „Psychology of Athletics” (1928). Oma töödes kirjutas Griffith treenerite mõjust tippsportlastele ning arendas välja teadusliku meetodi treening- ja võistlusprotsesse toetavat ettevalmistust puudutava info jagamiseks.
Paavo Nurmi juhtum
1930. aastateks olid jäigad amatörisminõuded spordielu arengule jalgu jäänud. Tippsport ei olnud ässadele enam pelgalt harrastus või hobi. Kes tahtis tulemust teha või medaleid võita, pidi selleks jäägitult pühenduma. Markantse näitena võib siin välja tuua 9-kordse olümpiavõitja ja küm-nete maailmarekordite püstitaja, Soome jooksulegendi Paavo Nurmi, kes olevat juba enne 1924. aasta Pariisi olümpiat harjutanud kolm korda päevas, suhtudes sporti kui „totaalsesse harrastusse”.12 Väljendit
12 Paavo Karikko, Mauno Koski „Paavo Nurmi” (Tallinn 1973), lk 19.
34
TREENER ehk kohtumine Kogemusega
„elukutseline atleet” Nurmi puhul küll ettevaatlikult välditi, ometi sai paljuski just tänu temale ilmselgeks, et amatörisminõue oma klassikalises kastmes oli muutunud millekski Soomes 1932. aastani väldanud keelu-seaduse sarnaseks – reegliks, mida kõik teavad, ent ikkagi laialt rikuvad.13
Ja 1932. aastal Los Angeleses peetud olümpia eel saigi Nurmi kogu ettevaatlikkusele vaatamata oma vitsad kätte, kui rootslase Sigfrid Edströmi juhitud rahvusvaheline kergejõustikuliit IAAF määras talle sellesama amatörismireegli rikkumise eest võistluskeelu. Nii rikuti Lendava Soomlase karjäärilõpp ning tekitati lisaks omajagu pingeid Soome-Rootsi spordisuhtlusele, mille taastumine võttis tänu soomlaste solvumisele aastaid aega.
Massiivne vaidlus amatörismi-professionalismi suhete ümber jätkus aga veel aastakümneid, enne kui 1960.-1970. aastatel lõpuks eskaleerus ning sealtpeale hääbuma hakkas.
Eesti näide
Esimesed pääsukesed
Sarnaselt muule maailmale levis spordiharrastus jõudsalt ka 19. sajandi Eestis. Piiritaguste eeskujude mõjul koondus organiseeritud tegevus Maarjamaalgi seltside seinte vahele, kust entusiastidele jõudumööda harjutamisvõimalusi ja asjakohaseid juhtnööre pakuti. Eestlaste spordihuvi äratajatena asetusid teedrajavasse rolli raskejõustiku ja jalgrattaspordi harrastajad.
13 Paavo Karikko, Mauno Koski „Paavo Nurmi” (Tallinn 1973), lk 105.
35
Treenimise ajaloost
Raskejõustik
Esimese teadaoleva eestlaste jõustikuühendusena on ajalukku läinud 1888. aastal Tallinnas loodud raskejõustikuring, hilisema nimega Tallinna Vabatahtlik Atleetide Klubi. Sealt algas mitmete tuntud jõu-meeste, teiste seas näiteks Georg Lurichi edukas teekond laia maailma.
Nimetatud klubi rajajana kogus tuntust kohtukirjutajana leiba teeninud Gustav Boesberg, hiljem aitas jõustikuhuviliste tegemisi koor-dineerida samuti kohtu palgal olnud Adolf Andruškevitš, kes oli omi jõustikuoskusi hankinud kuulsa Wladislaw Krajewski juurest. On ise-loomulik, et mõlema mehe jõustikualased teadmised olid omandatud väljastpoolt Eestit – Boesbergil Saksamaalt, Andruškevitšil Peterburist.
Samad mehed juhtisid klubis ka treeninguid, ehk „kehalisi harju-tusi atleetikas”, nagu Boesberg seda tegevust ise oma mälestustes on nimetanud.14 Meile harjumuspärasemate terminite „sport” ja „treening” omaksvõtuni kulus Eestis jätkuvalt pikki aastaid, laiemalt tulid need käibele alles 1920. aastatel.
Jalgrattasõit
Esimene ametlikult asutatud eestlaste spordiselts oli 1896. aastal tegut-semist alustanud Saadjärve Ratta Sõitjate Selts, millele järgnesid veel mitmed samalaadsed ühendused, näiteks 1898. aastal loodud Tartu Jalgrattasõitjate Selts Taara.
Ehkki rattasõitjate ühendusi Maarjamaale küll juurde tekkis, kippu-sid pedaalikuningad esialgu saavutustelt kangisikutajate varju jääma. Rattasõprade mõõdukatest ambitsioonidest annab aimu kasvõi Taara
14 Gustav Boesbergi päevik, ESM F 4 – 1/31.
36
TREENER ehk kohtumine Kogemusega
seltsi 1899. aasta protokolliraamatu sirvimine. Selgub, et päevakorral polnud toona sugugi saavutusspordiga seonduv, vaid muud, hoopis argisemad mured, näiteks kodukorra küsimused. Tõsi, rattasõidust rää-giti samuti ning ühe olulise sammuna tõdeti seejuures vajadust hankida seltsile jalgrattaid (nii saab ülalmainitud allikast lugeda plaanist soe-tada „üks naeste- ja üks meesterahwa jalgrattas, kui keegi kommisjoni liikmetest wõimalikuks leiab pruugitawaid rattaid hoodawalt saada.”)15
Esimene