muljetega. Suurem osa muudest haistmisretseptorigeenidest on märksa keerukamad ja nüansirikkamad selles, kuidas nukleotiidide järjestus geenis meie maailmataju mõjutab.
Küsisin Matthew Cobbilt, ühelt neist teadlastest, kes neandertallaste puhul kuldihaisu tajumise teemat uurisid, et miks nad just selle küsimuse vaatluse alla võtsid, ja tema vastus oli lihtne: „Sest see oli võimalik.“ Mulle meeldis ta vastus. Artikli tegelikuks eesmärgiks polnud uurida ammusurnute lõhnamaastikku, vaid kindlaks teha selle geeni erinevate versioonide levik tänapäeva maailmas. Cobb ja ta kolleegid spekuleerivad, et variatsioonide levikumuster võib kattuda seakasvatajate omaga hiljutisema inimevolutsiooni käigus, ning hiljem näeme, et piimakarja kasvatajate seas võib täheldada midagi sarnast. See kõrvalsamm kaugesse minevikku näitab ära, kui kerge on kaasaja geneetikal ürginimeste kohta selliseid küsimusi esitada. Üks lihtne ja mitte eriti oluline geen ütleb midagi, mis näib lausa maagiline. Meie soov minevikku lahti muukida on nüüd jõudnud ka tajude maailma. Me teame nüüd, et kui neandertallane kohtus kiimas kuldiga, siis too tekitas temas vastikust, erinevalt minust, kel oleks kuldihaisust ükskõik.
Üks neandertallase genoomi analüüs vaatles geeni nimega MC1R. See kodeerib pigmenti nahas ja juustes. Mõned inimesed kannavad selle haruldast versiooni ning kui nende 16. kromosoomis on see haruldane versioon päritud mõlemalt vanemalt, siis neil on punased juuksed. Leidub teatud MC1R-i alleele, mille tulemusena on inimene kahvatu nahaga punapea,24 kuid üks kõige tavalisemaid seisneb vaid ühe tähe muutuses: G asemel C tolle geeni viimase veerandiku alguses. Neandertallase MC1R-geeni vaatlemisel selgub, et mõnel neist oli teistsugune mutatsioon, mida me pole praeguse aja inimestel kohanud, kuid see võib tähendada, et ka mõnel neist olid punakad juuksed ja kahvatu nahk. Neandertallaste juukseid pole meie ajani säilinud ning ka pigment ei säili nii kaua. Seega tuleb teha selline katse, et võetakse neandertallaste geeniversioon ja pannakse see bakterisse või teise mikroorganismi, mille geenidega meil on lihtne manipuleerida, ning vaadatakse, mida see teeb. Süsteem ei hakka karva kasvatama, vaid kõigest määrab ära melaniinitüübi, mis täidab nahale ja juustele värvi andvad melanosoomid. Tulemused jäid ebaselgeks. Nii see juba kord on. Kas nad olid punapead? Võimalik, aga kui olid, siis mitte meie moodi.
Üha uuesti saab siin raamatus öeldud, et sel on siiski piirid, mida geenid võivad meile öelda meie endi kohta. Võiksin loetleda veel neandertallastest leitud geene, mis on meie geenidega võrreldes samad, sarnased või märgatavalt erinevad, kuid sageli pole selge, kuidas on meie genotüüp (geneetiline info meie genoomides) seotud meie fenotüübiga (geenide avaldumisega valkude ja viimaks ka nähtavate tunnuste kujul). Nii meie kui ka neandertallaste genoomis leidub geene, mille avaldumisviisid on ebaselged, ning võime vaid spekuleerida selle üle, mida need teevad. 21. sajandi geneetika üheks suureks ettevõtmiseks on testida geenide funktsioone, manipuleerides nende ekvivalentidega hiirtes ning vaadates, mis siis juhtuma hakkab, või siis kindlaks tehes inimeste haigused, millega need geenid võiksid seotud olla. Võime spekuleerida geeni SRGAP2 funktsiooni üle, mida mõnes uuringus on seostatud intelligentsusega. Meil (ja neandertallastel) on selle geeni koopiaid rohkem kui šimpansidel ning selle tulemusena on meie närvirakkude vahel ilmselt rohkem sidemeid. Võib juttu teha ka geenist nimega HACNS1, mis on seotud labakäe väljaarenemisega enne sündi ning erineb märgatavalt šimpanside versioonist, kelle käeline võimekus pole sama hästi arenenud kui meie oma. Kuid me ei mõista endiselt täielikult, millist rolli HACNS1 mängib meie arengus ning seega ka meie käeliste oskuste evolutsioonis. Kuigi on võimalik, et juba tunneme kõiki neandertallase geene, on tõsi ka see, et enamasti ei piisa vaid geeni täpsest järjestusest, et teada, mida see teeb.
See ei tähenda siiski, et me poleks geneetika sajandipikkuse arenguga kuhugi välja jõudnud. Olen juttu teinud mõnest neandertallaste huvipakkuvast – ehkki reeglina väheolulisest – omadusest, mida saab kindlaks teha üksikute geenide uurimise teel, nagu karvkatte värv ja lõhnataju. Laiemad eelajaloolised arengusuundumused oleksid mõistagi veel huvitavamad. Geneetikast saab genoomika siis, kui asume uurima organismi DNA-materjali tervikuna, mitte vaid käputäit geene. Neandertallase kogu genoomi kohta järeldusi teha oleks palju põnevam kui üksikuid geene uurida, kuna see ütleks rohkem ka meie kohta. Küsimust meie seotuse kohta neandertallastega on tänu geneetikale täpsustatud ning mis puutub meie ühistesse eellastesse, on teada, et meie arenguliin lahknes nende omast umbes poole miljoni aasta eest. Kõige kategoorilisem DNA kaudu avaldunud teadmine on aga see, et me seksisime nendega ja korduvalt, ilmselt kohe esmakohtumise järel ning sageli hiljemgi.
Mis siis juhtus? Inimesed on tiirased ja liikuvad. Samas ei tasu unustada, et keel, mida kasutame, on petlik, vähemalt siis, kui arvesse võtta ajaskaalat, millest siin juttu on. Kui kõneleme inimeste Aafrikast välja rändamisest, mida meie esivanemad kahtlemata tegid, siis kõlab see nii, nagu oleksid nad kotid kokku pakkinud, et kolima hakata, ning suundunud siis põhja Tõotatud Maa poole. Praegu lähtub meie päritolu puudutav arutelu „Aafrikast välja“ hüpoteesist, mis seisneb lahkumises anatoomiliselt kaasaegsete inimeste algsest elupaigast. Ajaskaalad pole kindlalt teada, kuigi arvatakse, et see juhtus tuhandete aastate kestel. Meie Homo sapiens’idest esivanemad jõudsid Euroopasse umbes 60 000 aastat tagasi ning sellest jutustan ma 2. peatükis. Muidugi ei ilmunud nad välja üleöö, kohvrid näpus. Tillukeste gruppide või hõimude levik laienes kõigis suundades ning nad jõudsid üha kaugemale eellaste algsest elupaigast. Midagi täpsemat me öelda ei oska. Esimesed uuringud kinnitasid, et selliseid nn geenivoolu sündmusi oli vähemalt viis, kuid see ei tähenda samas, et viis indiviidi seksisid ja said järglasi, kelle järelpõlved kandusid edasi kaugesse tulevikku. Pigem tähendab see, et populatsioonid või hõimud ristusid ja nende DNA-d segunesid populatsioonide sees.
Kõik neandertallaste DNA järjestused on internetiandmebaaside kujul olemas ning tänapäevased uuemad sekveneerimistehnoloogiad lubavad kõigil oma genoomi skaneerida (kuigi mitte täielikult sekveneerida) ning analüüsida paljude tegurite suhtes. 23andMe on üks sellist teenust pakkuv ettevõte; ma lasin neil oma genoomi uurida ning tulemusi vaatleme hiljem. Sellest personaalgenoomikast selgub ühtlasi, kui palju neandertallase DNA-d sinus on. Minu puhul pärineb neilt 2,7% kogu minu DNA-st (mis pole kuigi erakordne, sest selle firma andmete põhjal ongi see Euroopa keskmine; akadeemilised uuringud peavad seda arvu liialduseks ning leiavad, et keskmine proportsioon on eurooplastel siiski madalam). Mu genoom koosneb 3 miljardist DNA-tähest ning 23andMe andmete põhjal on 81 miljonit neist saadud neandertallaste käest, olles eri pikkusega tükkidena levinud üle minu 22 kromosoomipaari. Kuues inimkromosoomis sisaldub eelmainitud kogusest vähem DNA-d, sealhulgas Y-sugukromosoomis, mis tegi minust mehe. Muidugi pole neandertallaste panus käsitletav ühe kogumina, mille mõju oleks üheselt avalduv, aga minu sees on see olemas.
Vähemalt sada aastat on neandertallastest mõeldud kui küürus seljaga, julmadest, mörisevatest koopaelanikest. Nende kolpade põhjal tehtud näomudelite järgi tundub, et nad erinesid meist märgatavalt ja polnud ka kuigi ilusad. Ilu aga on vaataja silmades ning isegi kui sina neid ilusaks ei pea, ei pruukinud sama kehtida su esivanemate kohta, sest nemad neantertallastega igatahes seksisid.
Mina kannan endas neandertallaste DNA-d, seega olid neandertallased mu eellased. Kui sinus on nende DNA-d, siis olid nad sinu eellased. Kui sa oled üldjoontes euroopalikku päritolu, siis on üsna kindel, et sinus on neandertallaste DNA-d. Seda nimetatakse introgressiooniks – teiselt grupilt DNA saamiseks korduva tagasiristamise teel. Erinevate populatsioonide DNA-materjal osaliselt seguneb. Juba avastamisest peale on neandertallastele viidatud kui nõbudele või lähisugulastele. Mulle tundub selge, ja ma võin selles toetuda geneetikale, et neandertallased kahtlemata kuulusid meie eellaste sekka.25 See ongi üks DNA kaudu esivanemate uurimise põhikontseptsioone – just seesama, mis ajab segamini sugupuude senised selged harud. Seda nimetatakse geneetiliseks segunemiseks: varem eraldi elanud populatsioonide geenid segunevad.
Me kanname nende DNA-d. Kõigis inimpopulatsioonides seda ei leidu: enamikul aafriklastest on neandertallaste DNA-d väga vähe, mõningatel idaasiaatidel aga rohkem kui eurooplastel. Pikemas perspektiivis leiab geneetiline segunemine aset „geenivoolu sündmuste“ kaudu. Maakeeli peetakse silmas seksi. Anatoomiliselt kaasaegsed inimesed seksisid anatoomiliselt neandertallaste sekka kuuluvate inimestega ja seda juhtus palju kordi