Kuna tänapäeval sealne rannik kiiresti erodeerub, tulevad need tõendid pinnase alt välja. Kuigi need inimesed on jätnud märke maha kogu Euroopasse, on nende luud liiga vanad ja kahjustada saanud, et oleks säilinud nende geneetiline ajalugu.
Neandertallased asustasid suure osa Euroopast (vt 1. peatükk) – Saksamaa (kust pärineb ka neile antud nimi) ja paljud Prantsusmaa paigad ning leide on kogutud ka Ida-Euroopast, Walesist, Iisraelist ja kaugemaltki ida poolt. Nemad olid esimesed pesuehtsad eurooplased: neandertallased lahknesid meie arvatavast ühisest eellasest Homo heidelbergensis’est 500 000 – 600 000 aastat tagasi ning see võis juhtuda kuskil Kesk-Euroopas. Too saksapärase nimega ühine eellane ise kadus umbes 200 000 aastat tagasi. Me teame nüüd, et anatoomiliselt kaasaegne inimene – ehk meie ise – saabus nende aladele alles umbes 60 000 aasta eest, olles vaikselt levinud põhja ja lääne poole Lähis-Idast ja enne seda Aafrikast. Me teame, et jagasime varasemate eurooplastega – neandertallastega – sama ajastut ja eluruumi ning et neist on jäänud märke meie DNA-sse. Kooselu Euroopas kestis ilmselt 5000 aasta jagu, mis on evolutsioonilises mõõtkavas vaid sõrmenips, kuid siiski piisab sellest umbes kahesajaks põlvkonnaks, massiliseks sisserändeks ja kultuuriliseks arenguks. Selle käigus tuli ette palju seksi ja surma ja kõike muudki, mis eluga kaasas käib. Kuigi nad on meie genoomis säilinud, elasime nendest kauem, vahest ka küttisime neid ja mõne arust isegi nottisime söögiks, ning seni pole leitud neandertallaste luid või tööriistu, mis oleksid uuemad kui 30 000 aastat.
Nii et praeguste andmete kohaselt on Euroopa viimase paarikümne tuhande aasta vältel olnud vaid meie maa. Viimase kümnendi vältel ja eriti just 2015. aastal on avaldatud hulgaliselt uusi uuringuid, mis on muutnud meie arusaama eurooplaste päritolust. Peamiselt on neis kasutatud väljasurnutelt ja elavatelt pärit DNA-d, kuigi mängu on toodud ka arheoloogia ja keeled. Neandertallaste kadumise ja kirjapandud ajaloo alguse vahel muutusid Euroopa asukad nii kultuuriliselt kui ka füüsiliselt ning järgmistel lehekülgedel uurimegi, kuidas geenid ja kultuur, peamiselt põllundus, mõjutasid nüüdisaegse Euroopa väljakujunemist. Sarnaselt meie väga ammuste eellastega, kellest oli juttu 1. peatükis, taasloome ka siin minevikku vanade luude ja DNA abil, kuid leiud on hajutatud ja neid on vähevõitu. Hajutatus pole tingimata probleem, kuna distants säilmete vahel annab meile aimu inimeste levikust maailmajaos. Suurem häda on leidude vähesus, kuna geneetika on võrdlev teadusala ning mida rohkem on andmeid, seda selgem on pilt. Aga tuhandeid aastaid surnud olnud inimesi uurides tuleb sellega lihtsalt arvestada.
Vanim eurooplase genoom pärineb ühelt 37 000 aastat tagasi surnud kandilise lõuaga mehelt, kelle jäänuseid leiti Doni jõe kaldalt Venemaalt. Tänapäeval kannab too mees nime Kostenki ning tema DNA sarnaneb hilisemate eurooplastest küttide-korilastega, kelle 30 000 aasta võrra nooremaid säilmeid on avastatud isegi nii kaugelt kui Hispaaniast, ent see sarnaneb palju vähem idaasiaatide omaga. Me teame, et põhilised füüsilised tunnused, mida tänapäeva idaasiaatidele omaseks peame, tekkisid umbes 30 000 aasta eest. Paksud sirged juuksed, tihedalt higinäärmeid ja eriline hammaste kuju, mis on omane eelkõige idamaalastele, tekkisid tollal Hiinas, kuigi kõik need nähtavad muutused tulenevad ühestainsast geenist ning üldised geneetilised sarnasused ja erinevused rahvaste vahel ei piirdu vaid välisega.
Vanim täielik nüüdisinimese genoom on veelgi varasem ja pärineb teise võimsa Venemaa jõe kaldalt, mis asub rohkem ida pool. Irtõš on Obi suurim lisajõgi ning koos lõikavad need tuhandete miilide pikkuselt läbi Venemaa keskosa, ulatudes Hiinast arktilise Kara mereni. Venelasest kunstnik Nikolai Persitov valmistab mammutiluust ehteid ja kujusid. 2008. aastal lõuna pool toormaterjali otsides leidis ta Irtõši erodeeruvast kaldast välja ulatuva reieluu. See kuulus 45 000 aastat tagasi surnud mehele, keda nüüd tuntakse Ust-Išimina paiga järgi, kust ta leiti. Svante Pääbol ja David Reichil koos oma uurimisrühmadega Leipzigis ja Harvardis õnnetus eraldada tema genoom ning kokku panna tema DNA täielik järjestus, just nagu oleks ta elav inimene. Ust-Išimi DNA meenutab nii idaasiaadi kui ka lääneeurooplase oma, erinevalt Kostenkist, kel pole idamaalastega erilist sarnasust. Seega võib Ust-Išimit pidada nii eurooplaste kui ka asiaatide esiisaks, esindades nõnda – vähemalt geneetiliselt – neid inimesi, kes olid kunagi varem ühtse grupina Aafrikast välja rännanud, ent tuhandete aastate kestel liikusid mõned koidu, teised loojangu suunas.
Suurem osa Euroopa muistse geenimaterjali hiljutisemast analüüsist keskendub viimasele 10 000 aastale ehk ajastule, mil juba üle kogu maailma kohtas põllundusele viitavaid märke. Nende seas oli paljude loomade kodustamine – sead, kitsed, lambad, laamad (koerad olid juba varem kodustatud, vahest nii 15 000 aasta eest, nii valvuriteks kui ka jahikaaslasteks, ning neid toideti ülejääkidega jahisaagist) – ning taimede aretamine ja töötlemine neoliitiliste tööriistadega. Pole päris kindel, miks me põllundusega algust tegime. Kliima oli tollal Euroopas stabiilsem, ilmselt ka vihmasem, ning mõningad külmal ajal edu saavutanud suurloomad nagu karvased ninasarvikud ja mammutid ja muu megafauna olid välja suremas. Vahest oli stabiilsemaks ja soojemaks muutuvas kliimas kergem ja vajalikum loomi kodustama hakata kui jahti pidada. Regulaarse toiduvaru olemasolu võis ka tervisele kasuks tulla, kuigi mõned vaidlevad vastu, sest teatud arheoloogilised tõendid viitavad pigem sellele, et pärast loomade kodustamist muutusid inimesed lühemaks, mida võib seostada toitainetevaesema dieediga. Aga palun ignoreeri seda lauset, kuna oluliseks saab see alles leheküljel 103. „Paleodieet“ on moodi läinud. Selle puhul välditakse töödeldud toitu ja süsivesikuid ning piirdutakse toiduainetega, mida paleoliitikumi küttidele-korilastele omaseks peetakse: paleodieet ei sisalda piimatooteid, töödeldud teravilja, läätsi, herneid, ube ega muid inimese aretatud aia- või põllusaadusi. Pähklid on lubatud, kuigi mitte maapähklid, mis on samuti põllumajanduslik produkt. Võiks öelda, et pigem toetub see dieet siiski pseudoteaduslikule lähenemisele, nagu sellistele moeröögatustele tüüpiline.
Põllundusrevolutsiooni ajastul võib täheldada nende geenide mitmekordistumist ja laienemist, mis reguleerivad süljes sisalduvat amülaasi ehk toda ensüümi, mis algatab keerukate molekulide seedimist. Mõnel inimesel leidub neid 18 koopiat, šimpansidel aga vaid 2. Amülaas võimaldab seedida tärklise- ja süsivesikurikast toitu ning seda glükoosiks muuta, mis on oluline energiaallikas arenevale ja energianäljas ajule. Kõige efektiivsem on amülaas kuumutatud süsivesikute puhul. Me ei tea, millal me hakkasime toitu kuumutama. Tõendeid on mitmesuguseid, kuid kindlasti kuulus tulel küpsetatud toit meie menüüsse juba 300 000 aastat tagasi ehk enne seda, kui saime anatoomiliselt kaasaegseks. Amülaasigeenide arvukuse tõus, küpsetatud toidu kättesaadavus ja meie ajumahu märgatav kasv, mida on paleoliitikumi evolutsiooni vältel täheldatud, viitab sellele, et toitainerikaste mugulviljade söömine andis looduslikus valikus eelise. See on praegu veel vaid hüpotees; samas sobib see hästi üldpilti sellest, kuidas kultuur mõjutab geene ja vastupidi. Väga muistsel ajal elanud inimeste toidusedelit on raske kindlaks teha, kuid geneetika näib viitavat, et paleodieedil pole erilist teaduslikku alust.
Sarnaselt teiste moodi läinud dieetidega on sel ilmselt mingi mõju, aga vahest mitte toidusedeli koostise tõttu: dieeti pidavad inimesed söövad vähem ja mõtlevad valikud paremini läbi ega õgi seega sisse tohututes kogustes pastat või friikartuleid. Nii et dieeti võib pidada küll, kuid ei maksa teeselda, et see põhineb mingil evolutsioonilisel pretsedendil. Tasub ka meeles pidada, et mida iganes me kauges minevikus süüa võisime, igatahes elame nüüdisajal kauem ja paremini kui ühelgi muul hetkel inimkonna ajaloos.
Praeguse epohhi ehk holotseeni alguses leidis seega aset põllundusrevolutsioon, kuna just sealt pärinevad esimesed tõendid põllupidamisest. Pole selge, mis põhjused seisid selle revolutsiooni taga, aga igatahes muutis see kõike pöördumatult. See, et valisime paikse elu, muutis oluliselt nii meie skeletti kui ka geene, nagu peagi näeme. Nagu arvata võib, muutsime ka end ümbritsevat maad, hakates seda harima. Suurbritannias olles meeldib mulle rongiga sõita ja imetleda kõiki neid rohelisi künkaid. Välismaal olles igatsen neid taga. Mõtlen küll ka sellele, kui ebaloomulikud need on, sest need on tekkinud tuhandete aastate pikkuse inimtegevuse tõttu, ja kuidas inimesed istutasid need pikad hekid – bioloogilise mitmekesisuse poolest kriitilise tähtsusega –, hoidmaks lahus vilja, kariloomi ja kiskjaid ning märkimaks eraomandit. Isegi neil metsikutel rohumaadel, mis katavad Šoti mägismaad ning suurt osa Põhja-Inglismaast, on tuhandeid aastaid karja kasvatatud, seega pole ka see