viljakasvatajate jaoks võis selle alleeli olemasolu eeliseks saada, soole ärritussündroomiga seostatav lõik tuli aga õnnetul kombel kaasa. Nad märkasid positiivset selektsiooni ka heledanahalisuse ja sinisilmsuse geenide puhul, kuigi me seda juba teadsime, et Motala inimesed olid sinisilmsed ja blondid. Ida poolt tulnud hele nahk levis kähku läbi Euroopa ja populatsiooni struktuuris toimus nihe, seda nii inimeste välimuses kui ka põllunduskommetes. Teadlased uurisid ka inimeste pikkust, sest me teame, et geenid mõjutavad seda oluliselt, ning natuke, ent siiski märgataval määral, mõjutab seda ka keskkond (vt 6. peatükk). Jamnaja kultuuri inimesed olid nomaadid ja karjakasvatajad – ilmselt oli tegu lambakasvatajatega Venemaa läänesteppidest – ning me teame nende luude põhjal, et nad olid pikka kasvu. Ka nende DNA-st võib leida pikkusele viitavaid geene, mille nad tõid 4800 aasta eest ida poolt kaasa, ning needki levisid maailmajaos laiali koos nende toodud muutustega põllunduses ja menüüs. Peamiselt siiski Kesk-Euroopasse ja põhja poole, Itaalias ja Hispaanias eelistas selektsioon veel lühikesekasvulisi – põhjuseks võis olla tänapäevasest külmem ilm ja kehv toidusedel.
Nii hakkab tekkima selgem pilt Euroopa rahvaste liitumisest viimase 10 000 aasta kestel. Tulemused ei näitagi niivõrd midagi konkreetset, kuivõrd annavad lihtsalt tõestust meis endis 10 000 aasta vältel loodusliku valiku teel toimunud evolutsioonist. Need näitavad, kuidas rahvad üksteist mõjutasid, kuidas toimus kultuuriline introgressioon, eriti põllunduskultuuride puhul, ning samuti nende tegurite märgatavat, mõõdetavat mõju, mis avaldub selles kõige laiemapõhjalises uuringus, milleks meil praegu andmeid leidub. Surnute genoomides näeme töötamas looduslikku valikut.
Kuid me ei pruugi näha, miks teatud geenid valituks osutusid. Need pole adaptsioonitüübid, mida võime näha TVst tuttavates loodusloosaadetes – suured silmatorkavad võhad, millega emaste ees uhkeldada, või terve hulk erinevaid nokatüüpe erinevate pähklite purustamiseks, nagu Darwini kuulsatel vintidel. Kuid see on siiski darvinlik evolutsioon – tillukesed muutused DNA-s ning tillukesed muutused ka selles, kui tavaline on see DNA paljunemisvõimelises populatsioonis. Looduslikku valikut saab mõõta alleelide leviku kaudu populatsioonis. Kindlasti avastame ka muid valikusignaale, kui leiame eurooplastest esivanemate uusi surnukehasid ja uurime nende DNA-d. Neid tehnikaid rakendatakse üha rohkem ka Aasias ning Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, nagu ka viimastes paikades Maal, kuhu inimesed rändasid – Vaikse ookeani lõunaosa saared ja Uus-Meremaa. Ajaloo, arheoloogia ja nüüd ka DNA ühendamisel tekib uus pilt mitte ainult migratsioonist, vaid ka evolutsioonist – kuidas me saime selliseks, nagu nüüd oleme.
Punased tulevad
„Need, kes pole punapead, ei tea hädadest midagi.“
Väljasuremist peaks pidama tõsiseks hädaks, seega kui ajalehti uskuda, oli Anne’il õigus. Hele nahk ja blond pea võisid olla põhjarahvaste kohastumuseks ning heledaid juukseid võib pidada harulduseks, kui võrrelda aafriklaste, idaasiaatide, lõunaasiaatide ja Ameerika põlisrahvaste juuksevärviga. Kuid üks juuksetoon on veel haruldasem: punane.
Punapäisust põhjustavad muutused ühesainsas geenis ning globaalses populatsioonis kohtab seda umbes 4–5%-l inimestest, seega on see kaunilt ebatavaline. Selle suurem levik šotlaste (ning ka uelslaste ja inglaste ja muude Euroopa põhjapoolsete populatsioonide) seas tuleneb arvatavasti osalt ka nende eellaste grupi suuremast isolatsioonist millalgi meie muistse ajaloo kestel, kuid kindlalt me seda ei tea. Umbes 40% šotlastest kannab vähemalt üht selle alleeli koopiat ning üks kümnest on punapea, kuid globaalses mastaabis on see kõige haruldasem juuksevärv.
Punapea-geeni sees on peidus huvitavad lood. See kodeerib valku nimega melanokortiin-1 retseptor (MC1R), mis kuulub laiemasse, aga sama kohmaka nimega klassi – G-valguga seotud retseptorid. Need on pikad lintjad molekulid, mille domeenid läbivad rakumembraani, ning kui nad saavad väljastpoolt rakku sobiva molekulaarse signaali, siis nad aktiveerivad rakusisese signaaliülekande raja. MC1R mängib rolli selles protsessis, kus ajuripatsist melanotsüütidesse saadetud molekul paneb neid rakke tootma melaniini naha melanosoomides. Kuigi suurem osa Maal elavatest inimestest toodab eumelaniini, mille värvus ulatub pruunist mustani, siis neis inimestes, kelle MC1R sisaldab punapäisuse mutatsiooni, hakatakse tootma punakat feomelaniini. Need melanosoomid sisenevad juuksejuuresse karvanääpsus ning nii tekibki punapeale omane juuksetoon.
Nagu inimgeneetikas sageli ette tuleb, pole see kõik siiski päris nii lihtne, vaid tegelikult palju huvitavam. See valk on 317 aminohapet pikk ning leidub mitmeid selliseid mutatsioone, mis asendavad eumelaniini tootmise feomelaniini tootmisega. Kõik inimese valgud koosnevad 20 aminohappe eri kombinatsioonidest ning kõik aminohapped on geenis kodeeritud 3 DNA-tähega. Kui sul on MC1R-is 151. positsioonil aminohape tsüsteiin, mitte levinum arginiin, siis on sul punased juuksed. Kui sul on 294. positsioonil histidiin, mitte aspartiinhape, siis on sul samuti punased juuksed. On veel mitu mutatsiooni, millel on sama mõju ja mida ma siinkohal loetlema ei hakka, ent vahest aitab seegi seletada, miks kõik punased juuksed pole ühesugused.
J. K. Rowling tutvustas 1997. aasta juunis maailmale poissi nimega Harry Potter ja tema parimat sõpra Ron Weasleyt. Roni vennad ja õde on samuti punaste juustega – tema vendade sekka kuuluvad ka Fred ja George, kes on identsed kaksikud. Kolm nädalat pärast esimese Harry Potteri raamatu ilmumist avaldati justkui maagilise kokkusattumusena esimene suurem uuring punapäiste kaksikute kohta ning kaasatud oli ka 25 paari identseid kaksikuid, nagu need Weasleyd. Identifitseeriti kolm olulist varianti, mida võib tugevalt seostada punapäisusega, kuid kontrollgrupis täheldati midagi väga huvitavat. See sisaldas kahemunakaksikuid ehk mitteidentseid kaksikuid – ühel oli punane pea, teisel mitte. Kokku oli neid 13 ja 5-l leidus teise kaksikuga identne MC1R. Nii hakkas üha selgemaks saama, et punapäisuse alleelist üksinda ei piisa, et punast pead garanteerida. Geenid ei tööta isoleeritult ning neil on enamasti rohkem kui üks roll. Kaksikute juuksevärvi lahknemine viitas sellele, et peab leiduma muidki geneetilisi modifikaatoreid, mis mõjutavad tugevasti MC1R-geeni avaldumist, otsustades ära, kas fenotüüp on punapäine või mitte.
Paarist neandertallase genoomist võetud näidised (üks pärineb El Sidrónist Hispaania loodeosas, teine Riparo Mezzena koopast Itaalias) viitavad sellele, et nende MC1R-il oli muudatus 307. positsioonil (glütsiin seal, kus meil on arginiin). Nagu sai mainitud 1. peatükis, ei leidu seda variatsiooni punapäistes nüüdisinimestes, ent neandertallaste juuksekarvad pole aegkondade hävitavat mõju üle elanud. Siiski leidub mõningaid kavalaid katseid, mille abil nende värvi kindlaks teha. Kui panna Hispaania neandertallastelt leitud valgu versioon rakkudesse Petri tassis, siis me ei näe värvi ennast, küll aga rakkudes toimuvat, ning võime siis spekuleerida värvi üle, mis võiks tuleneda raku sellisest käitumisest. Erinevad mutatsioonid, mida näeme elusolevates punapeades, võivad melanotsüütide funktsioneerimist erinevatel viisidel piirata ning need rakkudega tehtud katsed näitavadki, et melanotsüütide funktsioneerimine on vähenenud. Aga kas see tähendab, et neandertallaste hulgas oli punapäid? Võimalik. Neid kaht neandertallast, kelle genoomidest näidised pärinesid, lahutas üksteisest oluline distants, mis näib viitavat, et tegu polnud lihtsalt kahe friigiga, kelle DNA-d me juhuslikult leidsime. Kui blondid juuksed ja hele nahk on peaaegu kindlasti põhjamaiste tingimustega kohanemise tulemus, siis neis kahes neandertallases kohatud variant ilmselt pole seda. Näiteks enamiku tänapäeva hispaanlaste ja itaallaste juuksevärv on ju süsimust. Pilti minevikust tuleb kokku panna nende juhtlõngade abil, mida me leiame, ning nende põhjal saab luua hüpoteese, mida katsetada ja mille üle mõtiskleda. Antud juhul me aga lihtsalt ei tea tõde – vähemalt seni.
Juulis 2014 sai maailm oma kohkumuseks teada, et kliimamuutuse ja geneetika koosmõjul võib punapäid ees oodata väljasuremine. Esimene seda puudutav pealkiri, mida ma nägin, pärines Šoti päevalehest Daily Record, mis pole ka ime, kuna sealkandis leidub ju rohkesti punapäid. Internetiotsingu põhjal saab selgeks, et sellest kirjutasid kõik Briti suuremad päevalehed: Daily Mail, Guardian, The Times, Telegraph, Independent, Mirror ja Sun. Juurdelisatud pildid kujutasid reeglina seksikaid punapäiseid kuulsusi, nagu näitlejad Christina Hendricks, Julianne Moore ja Damian Lewis. Või siis prints Harry. Sotsiaalmeedia ja uudistelehed olid õudusest halvatud. Ka mujal maailmas kirjutasid sellest paljud tavaliselt üsna mõistlikud väljaanded ja uudisteallikad, nagu National Geographic ja