Adam Rutherford

Kõigi kunagi elanute lühiajalugu


Скачать книгу

mingit kasu, seega jõuab seegi sinna suurde evolutsiooni prügikasti, kus ootavad ees paljud muud ajapikku kasutuks muutunud omadused. Järgnevalt on ära toodud lõik Independenti artiklist, millele järgnesid fotod kuulsatest punapeadest:

      Dr Alistair Moffat, Galashielsis asuva ScotlandsDNA tegevdirektor, ütles: „Me peame punapäisust Šotimaal, Iirimaal ja Põhja-Inglismaal kohastumuseks, mis on seotud kliimaga. Ma arvan, et heleda naha ja punaste juuste põhjuseks on see, et me ei saa piisavalt päikest, seega peame koguma nii palju D-vitamiini, kui vähegi võimalik. Kui kliima muutub ning on edaspidi kas pilvisem või vähem pilvine, siis see mõjutab ka punapäisuse geeni. Kui kliima saab olema vähem pilvine ja päikest on rohkem, hakkab seda geeni endas kandma vähem inimesi.“

      Nojah, selles maksab kahelda.

      Paljud, kes on geenide ja loodusliku valiku teemaga paremini kursis, pidasid seda juttu veidi kahtlaseks. Nagu varem mainitud sai, leidub tõendeid sellest, et kahvatu nahk on kohastumus põhjamaise külmusega, ent punaste juuste kohta selliseid tõendeid ei leidu. Lisaks pole ma teadlik ka tõenditest, mis väidaksid, et Šotimaa muutub kliimamuutuse tõttu vähem pilviseks.

      Kes on see Alistair Moffat ja mida kujutab endast ScotlandsDNA? Tegu on geneetilise päritolu teste pakkuva ettevõttega, mis on BritainsDNA partnerfirma (vt 3. peatükk), ning Alistair Moffat on selle rajaja ja tegevdirektor. Too lugu pärines ScotlandsDNA pressiteatest ning oli seotud reklaamiga uuele lisateenusele, mille abil saab klientide genoomist tuvastada punapäisuse alleele.

      Paraku jõuab väljamõeldis üle kogu maailma levida juba enne, kui tõde hommikul uniselt silmad avab. Paljud mõistsid selles avalduses sisalduvad eksitused kähku hukka ning keskendusid tõsiasjale, et tegu oli teadusuuringu vormi rüütatud pressimaterjaliga, mille õnge ajakirjanikud vahel lähevad.

      Antud juhul on raske ette kujutada, kuidas see punapäisuse alleel võiks välja surra. Selektiivne surve, mida loos mainitakse, seisneb selles, et punapead on olemas eelkõige tänu kohastumusele Šotimaa pilvise kliimaga. Selle kohta pole aga tõendeid. Isegi kui me kujutame ette, et säärane surve võiks olla tõeline, saaks see punapäisuse alleeli välja suretada vaid siis, kui tegu on selgelt kahjuliku omadusega ehk see teeks indiviidile halba selles keskkonnas, kus ta elab.

      Mul pole vist vajagi mainida, et punapäisus selgelt pole kahjulik omadus. See on väga tore omadus. Nii punapeadele kui ka geneetikutele – mõlemate sekka kuulub mu sõpru ja pereliikmeid – kõlab absurdse ja solvavana väide, et looduslik valik võiks hakata nii aktiivselt punapeade vastu võitlema, et neid ootab väljasuremine. Isegi päriselt kahjulikud geneetilised tunnused, tõelised haigused, mille pärilikkusmehhanismid on hästi tuntud, nagu tsüstiline fibroos või Duchenne’i lihasdüstroofia, ei sure arvatavasti niipea välja, sest ühe koopia kandjad võivad piisavalt kaua tervena elada, et jõuaksid vigase koopia lastele edasi anda. Geneetiliste sõeluuringute ja ekspertide nõuannete abil saab nende probleemide levikut vähendada, kuid täielik kadumine tundub vähetõenäoline.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Darwin, Charles. Liikide tekkimine. Tlk Mart Niklus, Eesti Looduseuurijate Selts, 2012, 2. trükk, lk 474.

      2

      Vonnegut, Kurt. Tapamaja, korpus viis, ehk Laste ristisõda. Tlk Valda Raud, Tänapäev, 2003, lk 77.

      3

      „Roomab või hüppab“ on kuulsate bioloogide Stephen Jay Gouldi ja John Turneri väljapakutud nali, tekkinud omavahelistest vaidlustest selle üle, kas evolutsioon oli üliaeglaselt kulgev protsess või koosnes see pigem katastroofilistest vapustustest, mis kogu senise elu pea peale pöörasid. Need ideed, mida tuntakse füleetilise gradualismi (muutuste aeglane kogunemine) ja katkestatud tasakaalu (plahvatuslik liigiteke) nime all, võistlesid omavahel aastaid. Õigeks vastuseks, nagu seda teaduses sageli ette tuleb, on mõningal määral mõlemat.

      4

      Kuigi ta kirjutas ühe oma märkmikulehe servale „ära ütle kunagi kõrgem või alam“, nagu tahaks end hoiatada evolutsioonilise progressi ideesse uskumast. Ta pani tähele, et mõned nuivähid olid kronoloogilise evolutsiooni käigus ehituselt lihtsamaks muutunud. Darwin armastas nuivähke.

      5

      Darwin, Charles. Inimese põlvnemine. Tlk Mart Niklus, Eesti Looduseuurijate Selts, 2015, 2. trükk, lk 29.

      6

      Inglise keeles (Great) Rift Valley. See tektooniline nõgu saab alguse Liibanonist ja kulgeb lõunasse läbi Aafrika kuni Mosambiigini välja. Seda peetakse inimkonna hälliks. Tõlkija märkus.

      7

      Perekond ja liik on taksonoomias kaks kõige viimast klassifitseerimishierarhiat, seega ka kõige täpsemad. Nende järjestus on selline: riik, hõimkond, klass, selts, sugukond, perekond, liik.

      8

      Ametlikult leidub liigi järel veel üks kategooria, nimelt alamliik, mis aitab eristada tüüpe liigi sees. Näiteks Gorilla on perekond ning selle hulka kuulub mitu liiki. Gorilla beringei, mitteametliku nimega mägigorilla, sai nime Friedrich Robert von Beringe järgi, kes oli esimene mees, kes sellise maha laskis. Rannikugorilla (Gorilla gorilla) on kõige levinum liik, aga sel on veel kaks alamliiki, millest üks on lääne rannikugorilla, teadusliku nimega Gorilla gorilla gorilla. See võib naljakas tunduda, aga tasub meeles pidada, et taksonomistid võtavad oma tööd väga tõsiselt.

      Paljud teadlased viitavad „anatoomiliselt kaasaegsele inimesele“. On leitud ja kirjeldatud ka varasemaid Homo sapiens’i variante. Neist vanimad on Jebel Irhoudi leiud Marokost, mis pärinevad umbes 300 000 aasta tagusest ajast ja avastati 2017. aasta juunis. Et neid arhailisi Homo sapiens’e meist ja muudest hilisematest variantidest eristada, kasutavad mõned teadlased alamliigi klassifikatsiooni Homo sapiens sapiens. On välja pakutud muidki inimese alamliike, aga kõik need on nüüdseks välja surnud. Ma ei pea selliseid klassifikatsioone kuigi kasulikuks.

      9

      Sinna kuuluvad loomad, kel on seljakeelik vähemalt mõnel eluetapil, seega kuuluvad keelikloomade sekka ka mõned selgrootud, nt mantelloomad (nagu merituped), kel on seljakeelik vaid vastsena. Tõlkija märkus.

      10

      Sebroid on sebra ja hobuse või eesli järglane; liiger on isase lõvi ja emase tiigri järglane; muul on isase eesli ja emase hobuse järglane, hobueesel on emase eesli ja isase hobuse järglane; grolaarkaru on jääkaru ja grisli järglane – haruldased, kuid kuuldavasti hirmsad loomad.

      11

      Teadlased, sotsioloogid, proosakirjanikud ja müüdiloojad on välja pakkunud tosinaid teisigi, mõned variandid