oma tekkepaigast kusagil Lähis-Idas (ning teatud kohtades Hiinas ja Aafrikas) ning sellest sai inimese põhiline tegevusala suurema osa vältel järgnevast ajaloost. Tänapäeval on põllupidamine võtnud tööstuslikud mõõtmed ja selle üle valitsevad suurkorporatsioonid, otsustades peaaegu kõige üle, mis meie toidulauale jõuab. Kuid see pole meie raamatu teema. Varajased talud olid väikesed ja kasvatasid toitu peamiselt vaid omanikele – mets võeti maha, maa ümbritseti kiviaedadega ja põllu juurde jäädi elama. Viljasaak on hooajaline ning põllundusega koos tekkis ka vajadus plaanida – ning ikalduse aastateks tündrites ja sahvrites toitu säilitada. Plaanimisega koos tekkis mõnedel aastatel ülejääk, meelitades ka teisi neisse õitsval järjel kogukondadesse, mis kasvama hakkasid. Meie, inimesed, oleme tehnoloogiline liik, teadus on meil hinges. Põllundus on samuti tehnoloogia, mis pigem kõigele looduslikule vastandub. Maaharimine suurendas viljasaaki, aga sellega käsikäes tekkis majanduslik ebavõrdsus: mõnel leidus ülejääki, teistel tuli puudus kätte. Seega mõned perekonnad kasvasid suuremaks ja seal jäi rohkem lapsi ellu, kultuur ja tehnika arenesid neis kogukondades edasi ning tsükkel üha jätkus. Rooma impeeriumi ajaks oli planeedil Maa juba veerand miljardit põlluharijat, samas küttimise-korilusega tegeles vaid mõni miljon, peamiselt Euroopast kaugetes maanurkades – Austraalias, Lõuna-Ameerikas ja teatud paikades Aafrikas.
Põllundusrevolutsiooni mõju, leviku ja ulatuse uurimine on antropolooge juba palju kümnendeid rakkes hoidnud ning kindlasti jätkub see ka edaspidi. Lisaks muistse põllunduse, maaparanduse, köökidest ja sahvritest pärit potikildude ning inimeste ja koduloomade luude uurimisele on meil nüüd veel üks meetod, kuidas tõendeid koguda, mis arheoloogiaga ei võistle, vaid pigem seda täiendab – selleks on DNA. Vaidlused põllumajanduse üle on eurooplastele üldse omased. Nelikümmend aastat oleme Euroopa Liidu ühtse põllumajanduspoliitika raames selle üle jagelnud.
Ka see lugu kõneleb põllumajanduspoliitikast ning selle alguspunkt pole Brüsselist kaugel. 8000 aastat tagasi elas meie planeedil ilmselt umbes 5 miljonit inimest, mis on võrdne Norra praeguse elanikkonnaga. Nad asustasid maad laialt, ent hõredalt. Inimesed olid tolleks ajaks välja jõudnud juba Lõuna-Ameerika kaugeimasse tippu, Austraaliasse ja paljudesse paikadesse nende vahel (erandiks olid küll Vaikse ookeani lõunaosa saared ja Uus-Meremaa) ning sellest perioodist on leitud palju surnukehi ja muud arheoloogilist materjali. Nende inimeste genoome asusime uurima üsna hiljuti, kuid juba on meie uuemat evolutsioonilugu seetõttu ümber kirjutatud. Suur osa tööst on ära tehtud suurtes koostööprojektides, kuhu kaasati geneetikuid, arheolooge ja ajaloolasi. Geneetikaalase töö peakorteriks on kujunenud David Reichi labor Harvardis. Reichi rahvusvaheline uurimisrühm eraldas 2015. aastal üheksa inimese genoomi. Üks neist oli mees, kes elas hämaras koopas Loschbouri küla lähedal Luksemburgis. Üks oli Stuttgarti kandis elanud naine. Teised elasid koopas, mis asub Rootsi väikelinna Motala lähedal. Nad kõik on olnud surnud üle 75 sajandi ja isegi kui nad seda ei teadnud, seisid nad tollal juba alanud revolutsiooni esirinnas, mis Euroopat ja kogu maailma igaveseks ümber kujundas.
Loschbouri mees oli kütt. Viimases puhkepaigas ümbritsesid teda jäänused loomadest, keda ta oli jahtinud ja tapnud, ning ränikiviteravikest, mida sai oda otsa kinnitada ning mida kasutati ka liha ja naha lõikamiseks. Põhja-Euroopa tasandikel olid 8000 aasta eest peamisteks jahiloomadeks metssead ja hirved. Ent ta oli omataoliste küttide seas üks viimaseid, kuna idast saabusid immigrandid uute kommete ja teadmistega, kes eelistasid küttimisele karjakasvatust.
Loschbouri mehe haud kaevati lahti 1935. aastal, kuid tema ülemisest purihambast saadi DNA kätte alles 2014. aastal. Stuttgarti naine võeti hauast välja 1982. aastal ning temagi DNA pärines purihambast. Naine oli põllupidaja ja elas umbes 5000 aasta eest ning teda ümbritsevad esemed olid tüüpilised nöörkeraamika kultuurile: kaunistatud savipotid ja -pudelid, kivist tööriistad, tõendid koduloomade pidamise kohta. Motala klanni mausoleumi rahu häiriti alles viimasel kümnendil ning näidiseid koguti üheksa kolba hammastest ning ühe inimese sääre- ja reieluust. Sarnaselt Loschbouri mehega olid nemadki kütid.
Kõik kolm olid geneetiliselt erinevad. Stuttgarti ja Loschbouri geenid viitasid tumedatele juustele, Loschbouri ja Motala omadel olid ka siniste silmade geenid. Stuttgarti naisel leidus kuusteist koopiat amülaasigeenist, mis viitas süsivesikurikkale toiduvalikule; Loschbouri ja Motala inimestel oli neid vähem. Need tõendid maalivad mingi üldpildi sellest, millised need inimesed välja nägid, kuid ütlevad veelgi rohkem nende kultuuritavade kohta. Nende DNA-d detailsemalt uurides suutsid David Reich ja ta kolleegid kindlaks teha ka 10 000 aasta pikkuse Euroopa asustamise üldsuundumused. Mis puutub eurooplaste geneetilisse baasi, siis selle olime kindlaks teinud tänapäeval elus olevate eurooplaste geene uurides. Muidugi maksab sedagi teha, kuid nüüd teame, et tänapäeva populatsiooni DNA ei pruugi peegeldada samas paigas tuhandete aastate eest elanud populatsiooni DNA-d. Kui Loschbouri, Stuttgarti ja Motala genoome võrreldi 2345 tänapäeva eurooplase omadega, nägi Reich, kuidas need muistsed eurooplased võisid mõjutada tänapäeva eurooplaste genofondi üldstruktuuri. Selgus, et meie kui eurooplased pärineme kolmest erinevast rahvarühmast. Kuigi need pole esindatud Loschbouri, Stuttgarti ja Motala leidudes, ilmestavad lahknevused nende vahel proportsionaalseid erinevusi, mida kohtame tänapäeva DNA-s.
Esimesed eurooplased olid kütid-korilased, kes asusid teele Aafrikast ja jõudsid siia Kesk-Euraasia kaudu, elasid siinsete pärismaiste neandertallaste kõrval ja said nendega järglasi. Millalgi 9000–7000 aastat tagasi hakkas sellesse populatsiooni jõudma idapoolsete põllupidajate geneetiline mõju. Ei saa öelda, et idast tulnud oleksid nad üle võtnud või hävitanud. Kuigi need kaks populatsiooni ei elanud päris läbisegi, vaid pigem samal ajastul, kus leidus nii kütte kui põllupidajaid, võib siiski näha, kuidas küttide geenid hakkavad vaikselt jõudma põllupidajate genoomidesse.
Umbes 5000 aastat tagasi saabus teine suur laine ida poolt. Jamnaja kultuuri inimesed saabusid Venemaa steppidest vankritega, ajades enda ees lambakarju. Nemad valmistasid pronksist ehteid ja katsid surnud ookriga, kui neid rituaalselt maeti. Nende eluviis levis kähku Kesk-Euroopasse, tuues kaasa nende kultuuri ja geenid ja heleda naha. Põllundus hakkas nüüd domineerima ning asendas küttimise-koriluse viimaks täielikult. Hele nahk asendas tumeda naha, millest tuleb selles peatükis hiljemgi juttu.
Kui sa oled heleda nahaga, on üsna kindel, et sinagi oled nende kolme Euroopasse jõudnud immigratsioonilaine tulemus. Uute geenivoolu mudelite põhjal hindame praegu ümber inimkonna ajalugu. Veel võrdlemisi hiljuti usuti, et inimkonna ajalugu koosneb lihtsalt seeriast „asutamissündmustest“, nagu evolutsioonibioloogid neid nimetavad – tillukesed hõimud rändasid algselt kodumaalt Aafrikast välja ja rajasid asulad, mille rahvaarv kasvas, ja neist kasvasid välja uued väiksemad hõimud, kes kordasid seda protsessi uutel, seni asustamata territooriumidel. Varajased geeniuuringud (ehk kümnenditagused – see teadusvaldkond on nõnda kiiresti arenenud) näisid selle mudeli täpsust kinnitavat, kuna tillukesed valimid korduvatest DNA-tükkidest paistsid kobaraid moodustavat. Võinuks ka arvata, et mida kaugemale Aafrikast liikuda, seda madalam on geneetiline varieeruvus, ja üldjoontes see nii ongi. Viimased analüüsid võtavad arvesse tõsiasja, et mõne geograafilise piirkonna praegused asukad ei pruugi sarnaneda kaugemas minevikus seal elanud inimestega. See saab selgeks, kui vaatleme piirkondi, kuhu on välja rännanud uusaja eurooplased: suurem osa Austraalia ja Põhja-Ameerika elanikkonnast pärineb inimestest, kes saabusid Euroopast viimase 500 aasta kestel, seega ei esinda nende genoomid sealsete põlisasukate omi, kes seal esimestena elasid. Sama kehtib ka palju vanemate inimpopulatsioonide puhul. Kuigi eeldati, et nüüdisaja Siberi põllupidajad võiksid kõige enam sarnaneda Ameerika esmaasustajatega, kuna nad elavad Beringi väina lähedal (15 000 aasta eest ühendas mandreid seal Beringi maismaasild), pole see tõsi. Kui vanad luud välja kaevati ja nende DNA-d uurima hakati, siis sai selgeks, et tänapäeva siberlased meenutavad rohkem idaasiaate, kuid muistsed siberlased meenutavad rohkem Põhja-Ameerika põlisrahvaid ja põhjaeuraaslasi. Kõik see tähendab, et kui varem eeldasime, et migratsioonimustrid olid lineaarsed ja levisid edasi nagu lainetus tiigipinnal, siis viimaste aastate kestel on selgunud, et tegelikult liikusime kogu aeg kõigis suundades ning rajasime asulaid ja levitasime geene risti-rästi, mitte keskpunktist edasi levivate selgete lainete kujul. Ookeanid ja kõrged mäestikud saavad geenivoolu takistavateks barjäärideks, kuid laiadel avatud mandritel pole muud peale kutsuva silmapiiri. Geenid voolasid Aasiast välja Ameerika mandritele.
Need