kohtusime, nii me nendega sugu tegime. Rumeeniast leitud luud tõestavad, et see juhtus uuesti umbes 40 000 aasta eest. Hakkas tunduma, et niipea, kui meie eellased Homo neanderthalensis’tega kokku said, hakati kohe seksima.
Naissoost neandertallane, kes oli surnud 50 000 aasta eest Altai mägedes Siberis, liitus genoomiklubiga 2014. aastal ning tema varbaluust õnnestus eraldada seni kõige detailsem neandertallase DNA näidis. Kaks aastat hiljem, 2016. aasta veebruaris, analüüsiti tema genoomi põhjalikumalt ning seniseid tõdesid tuli taas kohendama hakata. Selgus, et ta kandis veidi nüüdisinimese DNA-d, ja kui seda teistega võrrelda, siis saab toda introgressiooni dateerida. See oli toimunud ühes tema eellases umbes 50 000 aastat enne tolle naise sündi. Me ei tea, kust nad tulid, aga kes iganes nad olid, meenutasid nad meid, kuigi olid ajaliselt ja geograafiliselt kaugel levikupiirist, mida me Homo sapiens’i tollasele Aafrika diasporaale seni omistasime. Väga võimalik, et need inimesed olid Aafrikast emigreerunute esimene laine, itta suunduvad rajaleidjad, kes asusid teele kümneid tuhandeid aastaid varem, kui seni oli arvatud. „Aafrikast välja“ hüpotees jääb põhimõtteliselt samaks, kuid selle dateering ja üldine kulg tuleb nüüd muistsete DNA-tõendite valguses üle vaadata.
Geenid voolasid, kui nad üksteist kohtasid. Kui räägime geenivoolu sündmustest, võib sõna „sündmus“ olla sama eksitav kui sõna „väljaränne“. Võttes arvesse neandertallaste DNA laia levikut Euroopa praeguses populatsioonis, tundub väheusutav, et see jõudis meie genofondi pärast seda, kui üks su eellastest oli suguühtes teise, ilmselt lühema ja jässakamaga. Need sündmused viitavad ristumisele populatsioonide mõõtkavas ning küsimus, miks introgressioon segunemisel aset leidis, on kahtlemata huvipakkuv.
Kui munarakud ja seemerakud tekivad, on geenide segamine rekombineerimise käigus juhuslik, nii et geenid, mille indiviid saab liikidevahelises paljunemises, on nagu õnnemäng. Kui need geenid hakkavad selle ühe hübriidpaaritumise tõttu populatsioonis edasi levima, selgub loodusliku valiku käigus nende kasulikkus. Mitu 2015. aasta sügisel tehtud uuringut analüüsiski seda, kui evolutsiooniliselt edukaks osutusid need neandertallase genoomist saadud geenid. Kuna DNA-d päritakse tükikaupa, võime genoomiosakeste kasulikkust hinnata jagatud tükkide suuruse põhjal. Geeniversioon, mis on kahtlemata kasulik ja seega loodusliku valiku käigus ajapikku edasi kanduv, võib kaasas kanda ka muud enda kõrval asetsevat DNA-materjali, kui see läbi põlvkondade edasi püsib, just nagu jalgrattavõistlusel, kus põhigrupp läheb parima ratturi tempoga kaasa. Kuid genoom võib põlvkondade kestel sellest kaasarändavast materjalist ka vabaneda, kui see kahjulikuks osutub. Kui võrdleme neandertallase DNA sektsioone kaasaja inimese DNA sektsioonidega, mida peame neandertallastelt pärinevaks, siis võib selle põhjal luua evolutsiooni vaatekohast üsna täpse mudeli nende hübridisatsioonide edukuse kohta. Kui Graham Coop koos kolleegidega seda tegi, avastasid nad, et meie genoomid on end aeglaselt puhastamas neandertallaste DNA-st, mis näib viitavat sellele, et osaline ristumine neandertallastega polnud meile kasulik, kuid polnud ka väga kahjulik. Meie DNA neandertallastelt päritud tükkide ümber läbib nõrka negatiivset selektsiooni ehk põhigrupp on aeglustumas, kuna juhtrattur pole kuigi kiire. Arvata võib, et neandertallaste koguarv oli alati madal; mitme neandertallase luudest leitud mtDNA on omavahel üsna sarnane, mis viitab madalale geneetilisele mitmekesisusele, mis omakorda viitab väikesele paljunemisvõimelisele populatsioonile, vahest vaid mõni tuhat isendit. Me arvame, et kui need armukohtumised aset leidsid, oli meid juba neandertallastest palju rohkem. Kui nende DNA-materjal meisse jõudis, siis isegi juhul, kui see meile esmalt kuigi kasulik polnud, hajusid selle mõjud kähku meie palju suuremasse genofondi. Kuni see oli vaid neis endis, sai see edasi kanduda, sest ei pidanud võistlema märksa parema DNA-materjaliga. Teine artikkel, mille autoriteks olid Kelley Haris ja Rasmus Nielsen, avastas sama ning ühtlasi sedagi, et introgressioonivastane selektsioon polnud piisavalt tugev, et tekitaks paljunemisbarjääri, nagu võib näha liikide puhul, mis on vaid kaugelt sugulased.
Tollest arvude analüüsist tuleb välja veel üks veider detail, mis vahest aitab meil neid seksiseiklusi paremini mõista. Neandertallastelt tulev introgressioon on kaasaja inimese X-kromosoomi puhul madalam kui muude kromosoomide puhul. X-kromosoomi annavad mehed edasi vaid pooltel kordadel, kuna neil on ka Y-kromosoom, kuid naised, kel on kaks X-i, annavad seda alati edasi. Ja kuna meie X-kromosoomides on vähem neandertallaste DNA-d, vihjab see sellele, et meie esimestel kohtumistel paljunesid omavahel meessoost neandertallased ja naissoost Homo sapiens’id.
Mida siis neandertallased meie heaks tegid? Üsna vähe. Me ei oska öelda, miks oleme tuhandete põlvkondade vältel aeglaselt nende DNA-st vabanenud, küll aga on see õppetunniks evolutsiooni kulgemise kiiruse või õigemini hämmastava aegluse kohta. Tõsisemalt kahjulikud mõjud oleksid muidugi kohe genofondist välja langenud ja igaveseks kaduma läinud, kuid tõsiasi, et nende DNA meie omaga segunes ja selle väljaselekteerimine nõuab tuhandeid põlvkondi, viitab sellele, et kõik algsed hübriidjärglased kindlasti ei osutunud steriilseks. Need analüüsid on tõeline täppistöö ja nõuavad DNA-järjestuste põhjalikku statistilist uurimist, kuid need ei viita sellele, et neandertallased oleksid olnud eraldi liik.
Me ei oska öelda, kuidas meie ja neandertallaste ristumine aset leidis. Kas sunniviisiliselt? Mõlema poole nõusolekul? Me ei tea. Esmalt kohtusime Siberis 100 000 aasta eest. Elasime Euroopas koos üle 5000 aasta, mis on peaaegu sama pikk aeg kui kogu kirjapandud inimajalugu. Kui silmas pidada, kui hästi me tunneme viimase 5000 aasta ajalugu, millest suur osa on põhjalikult dokumenteeritud, võrreldes Euroopa eelajalooga, mille kohta käivad tõendid on palju kaudsemad, siis saab ka selgeks, kui raske on kindlaks teha, mis võis juhtuda veel palju ammusemal ajal. Meie suhet neandertallastega on uuritud palju aastakümneid ning me teame, et elasime nende kõrval ja olime nendega sugulises läbikäimises. Mõningad arheoloogilised tõendid viitavad küll ka sellele, et me küttisime ja sõime üksteist. Neandertallaste levila oli lai ja ilmselt kohtasime neid kõikjal Euraasias, kuid pole võimatu, et nende väike arv tekitas geneetilise pudelikaelaefekti ehk madala geneetilise mitmekesisuse, mis tuleb populatsiooni tervisele kahjuks. Võimalik, et tõime kaasa haigusi, millega nad polnud kohanenud. Nad hajusid viimaks meie olemasollu. Neandertallased olid protoliik, mille leek võbeles veidi aega evolutsioonilisel ajaskaalal, kuid ei kestnud aegkondi. Mis iganes võis olla põhjuseks, et neist vähestest neandertallastest ei jäänud viimaks ühtegi järele, igatahes kanname nende geene edasi ning nende surematus kestab sama kaua kui meie oma.
Hammas ja sõrmeots
Altai mäed kerkivad maa seest seal, kus Venemaa piirneb Hiina ja Mongooliaga, ning nad on jääkülmad. See on karm maastik. Siberi tühermaal leidub üks koobas, mis kannab nime Denissovi koobas 18. sajandi eremiidi järgi, kes seal elas. Ilmastik muudab koopa suuremal osal aastast ligipääsmatuks. Denissovi koobast on uuritud viimased nelikümmend aastat ja sealt on leitud nii nüüdisinimeste kui ka neandertallaste säilmeid, nagu ka tosinate loomaliikide omi alates lõvidest ja hüäänidest kuni karvaste ninasarvikute ja mõistagi karudeni, kes on Venemaa sümbolloomaks praegugi. Nõukogude uurijad olid sealt välja toonud üle 50 000 leiu, millest hilisemad pärinesid keskajast, seega on erinevad olendid seda koobast asustanud juba üle 230 000 aasta. Siber on üks kõige hõredamalt asustatud piirkondi meie planeedil; ka tänapäeval elab seal vähem kui kolm inimest ruutkilomeetri kohta. Seega tundub mõneti üllatav, et Denissovi koobas kubises elust lausa sadu tuhandeid aastaid. Peagi selgub siiski, mispärast. Kuigi kliima pole kiita, on see väärt kinnisvara; otse kalda ääres asuvast kodust avaneb maaliline vaade jõele ning sel on lai nelinurkne lõunasse avanev sissepääs, kustkaudu jõuab 9 x 11 meetrisesse peakambrisse, millel on korstnataoline püstava, kuhu alla võib paigutada kamina või pliidi, ja kolm kõrvalgaleriid magamistubade või tööruumide tarvis. Põrandapinda on kokku 270 ruutmeetrit.
Aastal 2008 leiti sealt veel ühe endise asuka säilmed. Tõsi, säilmeteks on neid vast liialdus nimetada, kuna tegu oli vaid hambaga ja alaealise kämbla viienda sõrme kaugmise faalanksiga ehk tavakeeles lapse väikese sõrme viimase lüliga. Leiu pinnasekiht dateeriti 30 000 – 50 000 aasta vanuseks. Ühestainsast sõrmeluust piisas, et paleoantropoloogid saaksid selle kunagise omaniku klassifitseerida Hominini’de hulka, mis on taksonoomiline jaotus, kuhu alla kuuluvad kõik Homo’d, nagu ka gorillad ja šimpansid. Suuremaks täpsuseks ühest sõrmeotsast reeglina ei piisa.
Ent