alasid. See klapib kokku ka arheoloogiliste tõenditega piimarasvajälgede kohta Ungari ja Poola taluõuedelt välja kaevatud esemetel. Need inimesed olid 7500 aastat tagasi põllupidajad ja neil olid talud, kus nad kasvatasid eraldi põllulappidel nisu, herneid, läätsi ja hirssi. Nad kasvatasid ka veiseid, sigu ja kitsi ning küttisid vahetevahel metssigu ja hirvi. Nad kasutasid ränikivist ja puust tööriistu, aga mitte metalli, ning savivaase, kannusid ja potte, mis olid kaunistatud nöörijäljenditega. Siit tuleneb ka nende nimi – nöörkeraamika kultuur.
Toosama Bristoli uurimisrühm, mis väljakaevatud nõukildudelt piimarasvade jälgi leidis, otsis neilt ka muid vihjeid meie esivanemate toidusedeli kohta ning 2015. aastal avastati jälgi meest. Tuhandete potikildude analüüsi järel leiti neljalt tõendeid mesilasvahast. Leiud asusid geograafiliselt üksteisest üsna kaugel: Türgis, Taanis ja Alžeerias. Muudes uuringutes avastati ka jälgi lihast. Kokkukogutud andmetest toidusedeli kohta paljastub pilt inimestest, kes pidasid põldu, kogusid mett, kasvatasid karja – sigu ja veiseid – ning lüpsid neilt piima, säilitades seda lähkrites ja pottides ning valmistades vadakust kohupiima. Kui need oskused edasi arenesid ning üle kogu maailmajao levisid, levis koos sellega ka geen, mis aitab piimatooteid paremini seedida.
Sellest loost saab tuletada kaks olulist õppetundi. Esimene vastab küsimusele, mida sageli esitatakse: kas me areneme endiselt? Praeguse aja kohta on seda raske öelda, kuna pole kerge näha muutusi erinevate geeniversioonide voolus kogu meie globaalse populatsiooni mõõtkavas. Evolutsioon on protsess, mis leiab aset neljas mõõtmes ehk lisaks ruumile ka ajas, ning enamasti toimub see aeglaselt. Nii peame selle mõju hinnates kannatlikuks jääma, praegu pole meil lihtsalt piisavalt andmeid. Aga kindlasti võime öelda, et veel üsna hiljutises minevikus ehk siis, kui me olime juba enam-vähem samad inimesed nagu praegu, me arenesime endiselt. Loodusliku valiku surve võib nüüd küll teistmoodi avalduda, seda seoses meie käitumise ja kultuuri arenguga, kuid piima näide tõestab, et sarnaselt kõigi kunagi elanud organismidega muutuvad aja jooksul ka meie geenid.
Teiseks õppetunniks on see, et me kujundame maailma, kus me elame, oma tavade ja kultuuri kaudu, ainuüksi oma olemasolu kaudu, ning meie DNA reageerib sellele. Geenid muudavad kultuuri ja kultuur muudab geene. Põllundus võib vabalt olla suurim üksiktegur, mis on inimese kultuuri ja bioloogiat mõjutanud. Nii et kui sa homme hommikul piimaga putru keedad ja sellesse mett segad, võid mõelda, et su muistsed eurooplastest eellased (kui sa oled eurooplane) algatasid selle revolutsiooni kultuuris ja sinu DNA-s, mis võimaldab sul seda hommikusööki nautida. Head isu!
Sinisilmsed ja blondid
Meie aja inimeste üheks märgatavamaks erinevuseks on nahavärv. Keskmise nahavärvi põhjal, nagu must või valge, teeme üldisi visuaalseid eristusi ja tegelikult tähtsusetuid kategoriseerimisi. Rassiküsimust vaatleme põhjalikumalt 5. peatükis, kus ma kirjeldan, miks geneetikud ei omista erilist teaduslikku väärtust katsetele rahvaid rassi põhjal määratleda. Mõnes Aafrika osas ning ka Austraalia vähemusgruppide seas ja teatud India ookeani saartel on inimeste nahavärv kõige tumedam, tõepoolest peaaegu täiesti must. Šotimaal või Rootsi põhjaosas on mõned inimesed nii kahvatud, et nende nahk kumaks nagu läbi. Nende äärmuste vahel kohtab veel igasuguseid nahatoone. See pole mingi liberaalne fantaasia, vaid tõsiasi: inimnaha värvipalett on üsna lai.
Eurooplaste füüsilised tunnused on siiski võrdlemisi ebatavalised, just nagu meie piimaarmastus. Üldjoontes võime väita, et paljud meist on blondid ja mõnel on sinised silmad ja hele nahk. Mõni meist on koguni punapea! Need on geneetilised mutatsioonid; nagu varem juba jutuks oli, tähendab see lihtsalt seda, et DNA (genotüüp) muutus varasemaga võrreldes ning selle muutuse füüsiline tulemus (fenotüüp) on teistsugune.
Vähemalt üheteistkümnel geenil paistab olevat otsene roll naha- ja juuksevärvi määramises. Üldiselt sõltub see sinu keha toodetud melaniini tihedusest ja tüübist. Melaniini on kahte tüüpi: eumelaniin, mis tekitab musta ja pruuni värvust, ja feomelaniin, mis on punakas ja mis annab värvi punastele juustele, millest peagi juttu tuleb. Spetsiaalsed rakud nimega melanotsüüdid asuvad marrasknahas ja toodavad melaniini, kui päikese ultraviolettvalgusega kokku puutuvad. Melaniin koguneb erilistesse tillukestesse paunakestesse nimega melanosoomid, mida eritatakse naabruses olevatesse rakkudesse – seetõttu inimesed päevituvadki päikese käes. Melanosoomid kuhjuvad rakutuuma ümber, et kaitsta selles sisalduvat DNA-d ultraviolettkiirguse kahjuliku mõju eest, kuna see võib kaksikheeliksit lagundada. Karvanääpsudes toimetavad melanotsüüdid need melanosoomid kasvavasse karva ning nii omandavad su juuksed värvi.
Melaniin on selle metabolismitsükli lõpp-produkt. Võimalik naha- ja juuksevärv sõltub osaliselt sinu melaniini tüüpidest ja tihedusest, kuid selles mängivad rolli ka paljud muud geenid, mis näivad mõjutavat seda, mida melaniin su juustes ja nahas teeb. Eumelaniini pakutav kaitse rakutuumale on kohastumus, mis aitab toime tulla päikeselise ilmaga. Heledanahalised päevituvad, et end kaitsta, kuigi siis võib olla juba hilja (mistõttu soovitan päikesekreemi kasutada), ent ekvaatorile lähemal põletava päikese käes elavad inimesed on juba ennetavalt kaitstud, kuna nende nahas on melaniini palju rohkem.
Kui geenid on kindlaks tehtud, on üsna lihtne öelda, millal ja miks need muutused aset leidsid. Muidugi pole see alati kerge, sest need geenid ilmuvad välja eri aegadel ja eri vormides. Üpris veendunult võime väita, et need aafriklased, kes asustasid 50 000 aasta eest Lähis-Ida ja Lõuna-Euroopa, olid tumeda nahaga. Tänu Ungari ja Hispaania haudadest avastatud DNA-le ning Luksemburgist leitud Loschbouri mehele teame ka seda, et need 8000 aasta eest elanud kütid-korilased olid tumeda nahaga. Heledanahalisuse geenidest pole nende kahe daatumi vahel mingit märki. Iain Mathieson koos paljude teistega identifitseeris 2015. aastal kaks olulist pika nimega geeni SLC24A5 ja SLC45A2 ning tõestasid, et neil geenidel ei leidunud selliseid variante, mida võiks seostada depigmentatsiooni ehk kahvatu nahaga. 7700 aastat tagasi elanud Rootsi klannil, kes leiti Motala koopast, leidusid mõlemast geenist heledanahaliste versioonid ning lisaks versioon geenist HERC2/OCA2, mis samuti mängib rolli heleda naha, blondide juuste ja ühtlasi ka siniste silmade juures. Rootslased on juba kaua aega sellised välja näinud.
Genoomika loodud uus geneetika võimaldab meil loobuda spekuleerimisest nende tunnusjoonte üle, mis võisid langeda evolutsioonilise valiku surve alla, ning saada kindlaid teadmisi. Seni kõige põhjalikum uuring ilmus 2015. aasta talvel, andes siiani kõige ulatuslikuma ülevaate surnud muistsetest eurooplastest. Oluliseks teetähiseks saanud Iain Mathiesoni artikkel vaatles 230 inimese genoome, kes olid surnud aastatel 6500–300 e.m.a. Mõningaid neist me juba tundsime – Loschbouri, Motala ja ka mõned Ungari ja Poola surnukehad sisaldusid selles –, kuid kampa võeti ka tosinaid äsja avastatud ammusurnud inimesi või vähemalt nende DNA-fragmente, mida teadlased olid suutnud ekstraheerida nende kolba kõige vastupidavamast luust. Kui sa asetad sõrme oma kõrvanibu taha, tunned kõva luud, mis su kolbast välja ulatub. Seda nimetatakse mastoid- või nibujätkeks. Kui liikuda sellest tolli võrra kolba sisemusse, siis seal asub oimuluu kivikõva osa, mis kannab ladinakeelset nime petrosa, tulenedes sõnast petrus, mis tähendab kivi ning ühtlasi Peetrust, kes on see kivikõva vundament, millele on ehitatud kristlik kirik. Kuna see luutükk on kivikõva, säilib DNA seal hästi.
Mathiesoni valimisse olid kaasatud anatoollased, ibeerlased, jamnajalased, poltaavalased ja srubnajalased – pärit paljudest erinevatest paikadest alates Hispaania põhjarannikust kuni Altai mägedeni Siberis, mõned 2300, teised 8500 aastat vanad. Nii paljude inimeste puhul on lihtsam tuvastada ka looduslikule valikule viitavaid märke, millele nüüd loodetigi. Järjekordse tõestusena sellest, kui kaugele on geneetika valdkonnas nüüdseks jõutud, üritas Mathieson koos kolleegidega neist genoomidest tuvastada loodusliku valiku mustreid rohkem kui miljoni SNP29 ehk üksikus DNA nukleotiidis toimunud muutuse seast. Laktoositaluvus oli mustrite seas kõige levinum, millele järgnesid veel mõned toidusedeliga seotud genotüübid, kujutades endast ilmselt kohastumusi põllunduse tõttu muutunud menüüga. Mõned neist on variandid, mida seostatakse eelkõige D-vitamiiniga, ja see viitab taas muutunud toidusedelile ning koos sellega muutunud võimele omandada elutähtsaid toitaineid.
Nad nägid positiivset selektsiooni avaldumas DNA-lõigu puhul, mida seostatakse gluteenitalumatuse raskeima vormi ehk tsöliaakiaga, mis on nisuvalgust