mõne haigussümptomi pärast, stressreaktsioon lähedaste haigusele või surmale, keerulised peresuhted, tööga seotud probleemid, alkoholi- või uimastiprobleemid, puudulikud tervisealased teadmised või ka teadmised, mida on ammutatud internetist. Problee-mide spekter, mis kaasneb kroonilise haigusega, muutub koos erinevate elufaaside, lisanduvate kaasuvate haiguste ja muude elusündmustega. Vähem kui pooled perearsti vastu-võttudest on seotud täiesti selge haiguse diagnoosiga kohe alguses.
Selle väljaselgitamine, mida patsient arstivisiidi jooksul soovib saavutada, on keerulisem, kui paljud arvavad. Uurin-gud, kus patsienti intervjueeritakse pärast vastuvõttu, on näidanud, et arstid viivad vastuvõtu tihti läbi ilma, et uurik-sid välja, mis oli patsiendi peamine probleem ja sellest tule-nev ootus. Sellisel juhul ei ole lihtne anda head abi.
Elsa End (79) komistas põrandavaiba taha ja murdis reieluukaela. Kui perearst tuleb koduvisiidile, on selge, et patsient ei vaja abi mitte ainult reieluukaela murru tõttu. Elsa murelik ja kergelt dementne abikaasa Einar jääb nüüd üksinda koju, kui abikaasa haiglasse viiakse. Koduhoolduseks on hetkel vähe võimalusi. Elsa on abikaasa dementsuse tõttu masen-duses, tal on raskekujuline südamepuudulikkus ja on võimalik, et ta ei elaks operatsiooni üle. Ka tema tütar on perearsti nimistus ja arst teab, et tütar on ületöötanud, näeb vaeva oma abieluga ja et tema pojal on uimastiprobleem. Nüüd lisanduvad veel mure ema tervise ja isa abituse pärast.
Arsti vastuvõtt patsiendi vaatevinklist
Inimene võib suhtuda sümptomisse, vaevusesse või kehalisse muutusse väga mitmeti. Patsiendi tõlgendus oma olukorrast koos teda ümbritsevaga päädib kas arsti poole pöördumise või eneseraviga. Arstivisiidi eel pöörleb enamiku patsientide peas terve rida rohkem või vähem konkreetseid küsimusi.
− Mis on juhtunud?
− Miks see juhtus just nüüd ja minuga?
− Mida teised mõtlevad?
− Mis juhtub, kui ma midagi ette ei võta?
− Kui pean abi otsima, siis kuhu ma saaksin pöörduda?
− Mida seal tehakse ja kas see teeb haiget?
− Kuidas mul läheb?
Seda tüüpi küsimustega seotud ärevus ja mure kujutavad endast patsiendi jaoks tihti suuremat probleemi kui medit-siiniline seisund ise (tabel 1.4.1).
Rein Rand (31) tuleb perearsti juurde südamepekslemisega. Ta tundub murelik, ent kuigi arst on ebakindel, kuidas olukorrale läheneda, on ta veendunud, et seisund ei ole ohtlik. Ta lepib kokku uue vastuvõtuaja mõni päev hiljem. Vahepeal loeb ta erialast kirjandust südame rütmihäirete kohta. Rannal on aga probleem, mida ta häbeneb, kuid ta otsustab sel-lest siiski naissoost perearstiga rääkida. Kui nad jälle kohtuvad, hakkab arst aga kohe südameprobleemide kohta küsima. Ta selgitab erinevaid südamehaigusi ja teeb mehele selgeks, miks mees ei peaks muretsema. Rand tunneb, et ei saa arsti katkestada või teemat vahetada, ega suuda oma probleemi siiski jututeemaks võtta.
1.4. Konsultatsiooni oskus
Autor: Edvin Schei, kaasautor Thomas Mildestvedt („Muudatuste tegemine harjumustesse ja elustiili“)
1.4. Konsultatsiooni oskus
69
Osa 1. Esmatasand
Uuringud näitavad, et patsiendid soovivad, et neid kohel-dakse sõbralikult ja respekteerivalt, et nendega tegeleks arst, kes on huvitatud ja kuulab. Patsientide jaoks on kõige täht-samad küsimused enamasti „Miks ma selle haiguse sain?“ ja „Mis sellega nüüd edasi saab?“.
Patsiendikeskne meditsiin
Mõiste patsiendikeskne meditsiin tekkis alles 1960ndatel. Selle vallandasid probleemid ülemäärase haiguskeskse medit-siiniga, mida iseloomustas tööstuslik lähenemine, kus kõiki sama haigust põdevaid patsiente raviti ühtemoodi, ilma et arst oleks mõelnud sellele, mida mingi haigus tähendab seda põdeva inimese jaoks. Patsiendikeskses arstiabis loob arst endale ettekujutuse sellest, kuidas mõjutavad terviseproblee-mid just ühte kindlat patsienti. Kogu arstil olevat ja patsien-dilt saadavat infot kasutatakse „rätsepatööks“, kohandatakse patsiendi ressursside ja ravi eesmärkidega. Patsiendikeskses lähenemises ja konkreetsete konsultatsioonimudelite välja-töötamisel on olnud eestvedajad psühhiaatrid ning pere-arstid, tänapäeval tunnustatakse sellist lähenemist kõikidel kliinilistel erialadel.
Mõnikord saadakse patsiendikesksest meditsiinist eks-likult aru kui nõudest, et hea arst peab asetama ennast pat-siendi olukorda ka siis, kui asi puudutab lihtsat kliinilist probleemi nagu valus kurk või lõikehaav sõrmes. Mõiste „patsiendikeskne“ tähendab huvi selle vastu, kuidas haigus patsienti ja tema elu mõjutab. See tähendab, et kui haigus või terviseprobleem on patsiendi jaoks lihtne, võib ka arst sellega kiiresti ja lihtsalt tegeleda. Kuid arst peab kõigepealt
Tabel 1.4.1. Muretsemise põhjused tõsise haiguse korral.
Hirm haiguse enda ees
Sümptomid (valud, iiveldus)
Liikumistakistus (stoom, liigesdeformatsioonid, halvatus)
Hirm psühholoogiliste mõjude ees
Kas saan haigusega elamisega hakkama
Kas ma pean vastu
„Kas ma lähen hulluks?“
Surmahirm
Eksistentsiaalsed probleemid
Usulised kaalutlused
Hirm ravi ees
Kõrvalmõjud (valu, juuste kaotamine)
Kirurgilised sekkumised (valud, narkoos, muutunud keha)
Hirm pere ja sõprade reaktsiooni ees
Seksuaalsed funktsioonid ja signaalid
Koormaks jäämine
Oma rolli kaotus
Hirm majandusliku toimetuleku, sotsiaalse staatuse ja töö pärast
Töö kaotamine või sellega mitte hakkamasaamine
Väljaminekud, sissetulekute kaotus
Sotsiaalne tõrjutus
veenduma, et see, mis talle tundub mitteproblemaatiline, on seda tõesti ka patsiendi jaoks. Lihtsal seisundil võivad olla mõnikord tõsised tagajärjed, see võib olla ka probleemi jää-mäe tipp või lihtsalt ettekääne võtta ühendust tundlikemate teemade pärast. Seda ei saa arst teada, kui ta pole tähele-panelik ega küsi asjade kohta viisil, mis võimaldavad jõuda ka ootamatute vastusteni.
Patsiendikeskne meditsiin ei tohi olla teatud rituaalide, küsimuste või sõnastuste kogum, mida arst peab kohustus-likult kasutama. Samuti ei ole tegu järeleandliku suhtu-misega, kus patsiendi arusaamad või ootused on alati tähtsamad kui arsti omad ja kus neid tuleb täita, näiteks aktsepteerida alternatiivmeditsiinilisi lahendusi või suunata patsient uuringutele ilma meditsiinilise näidustuseta. Samuti ei tähenda see, et psühhosotsiaalsetele seisunditele tuleks panna liiga palju rõhku.
Autonoomia, eetika ja patsiendi õigused
Patsiendikeskne meditsiin on abivahend täitmaks arsti eeti-lisi, aga ka seadusest tulenevaid kohustusi, mille keskne sisu on patsiendi kohtlemine võrdväärsena, tunnustavalt ja lugu-pidavalt. Arstid teavad haiguste kohta rohkem kui enamik patsiente, aga head kavatsused ei anna tervishoiupersonalile õigust võtta otsuseid vastu patsiendi selja taga. Patsiendid on nii oma probleemide kui ka nende tagajärgede täieõiguslikud omanikud. Patsientide ja tervishoiuteenuse vahelist usaldust täiendab tänapäeval patsientide autonoomia, andmetele juurdepääsuõiguse ja kaasotsustamisõiguse tugev juriidiline taust, mida reguleerivad seadused. Võlaõigusseadus