Milton’seid mõnuga ja põhjalikult, muretsemata tuleviku pärast. Järgmise suve saabudes selgus, et pidanuks muretsema. Uutele, number või isegi paar suurematele pükstele ülemineku hetkeks selgus ülimalt nördimapanev asjaolu – kaubamärk „Milton’s” oli nõukogude poodidest kadunud. Haihtunud. Täpselt samamoodi, nagu olid natuke varem kadunud Hiina ketsid. Selline nöök. Mingi asi on poes olemas, sa harjud sellega, võtad seda juba kui midagi loomulikku, ja siis korraga selgub, et see, mida sa pidasid loomulikuks, oli tegelikult erand.
Teksasid poes enam ei olnud. Ning mul ei olnud õigel ajal pähe tulnud vanematelt nõuda suuremate pükste varuks ostmist. Ma olin püksata. „Marati” dressikate juurde naasmine oli absoluutselt välistatud. Järgnes neli aastat püksiahastust, mida ei suutnud leevendada esimesed kodumaised teksanäidised õmblusvabrikult „Sangar”. Hiljem liitus nõukogude teksatööstuse ponnistustega ka õmblusvabrik „Noorus”, ning see, mida need mõlemad ettevõtted tootsid, oli täielik rämps. Pärast Milton’seid igal juhul.
„Sangari” esimesed teksad ei olnud „Marati” dressidega võrreldes teab mis edasiminek. Disain oli neil vale, vaid kaks taskut ees ja needki pealeõmmeldud nelinurksed riideklapid. Kangas oli lörts, õmblused pudedad, ja lõige… seda on raske kirjeldada, sest nõukogude rõivaste eripära väljatoomiseks puudub tänapäeval taustsüsteem.
Juhtusin kunagi lugema ühe vene kirjaniku raamatust tsitaati kelleltki tundmatuks jäänud nõukogude kirjanduse õppejõult – aforistlikke tähelepanekuid poetanud alkohoolikust mehenässilt –, kes kasutas terminit naš geštalt.
Soovimata süüvida gestaltpsühholoogiasse, võiks seda tõlkida kui „meie vorm” või laiemalt isegi „meie olemus”.
Midagi tabavamat on raske öelda – „Marati” uhutud dressikad, mis venisid välja juba jalgapaneku hetkel; „Kommunaari” kingad, mis oli uuest peast nii inetud, et nende välimus paranes alles lääpatallamisel, seda ilmselt tänu kandja karisma ülekandumisele; „Sangari” teksad, mille tagumik oli nii kottis, nagu oleks kandja sinna lasknud hea laari sitta, ning värvel omandas püksirihmaga kokkutõmmatult krookkrae ilme… See oligi „nõukogude geštalt”. Režiimi uhkuseks kiidetud kosmoseraketid, sammuvad ekskavaatorid või aatomi jõul töötanud jäälõhkujad ei olnud seda mitte.
ÜHEGI poeskäiguga ei saanud ma riideid, mis oleks olnud kas või enam-vähem mõõdus, ilma voltide, sopistuste, tühikute, kotjate moodustisteta täiesti ootamatutes kohtades. Pikkamööda tekkis mul veendumus, et ma olen peale oma kopsuhädade veel ka vale kehaehitusega, mistõttu sellistele inimestele nagu mina riideid ei valmistatagi. Minu keha ei vastanud riiklikule standardile ehk kõikvõimsale GOSTile. Leppisin sellega. Vaikne kibe resignatsioon. Kroogitud püksivärvli ja lontis perssega teksad jälitasid mind kolmeteistkümnenda eluaastani.
Siis hakkasin ma juba nõudma, et ema õmbleks mulle püksid ise. Idee pärines ilukirjandusest. Ületamatul Jaan Rannapil, poisipõlve ühel olulisemal kirjanikul, on jutustuses „Viimane Valgesulg” peategelasel jalas ema õmmeldud teksapüksid, kaheksa taskuga (ilmne liialdus, mina suutsin emalt välja nuiata vaid kuus taskut) õmbluskunsti ime, mis tegi kõik külapoisid kadedaks ning mis päästis soos seiklejad suurest õnnetusest – püksid olid nii tugevad, et kui need jalast tõmmati ja laukasse sattunud kaaslasele üks säär heideti, ise teisest säärest sikutades, õnnestus hädaline ilma vaevata välja tõmmata. Ma ei pea siinkohal lisama, et oleks ohtlikusse olukorda sattunud kaaslasele visatud „Marati” dressipüksi säär, poleks see seiklusjutt sealtmaalt enam edasi läinud.
KODUS õmmeldud püksid oli SOS-lahendus, milleks sundisid Sillamäele ekslema sattunud „päris”-Eesti asukate jalas nähtud imelised püksid.
Teksamaailma valguse saadikuteks olid meie linna kas läbisõidul või siis teadlikult kaubareisijana tulnud inimesed – nimelt oli mujal Eestis levinud legend, et aatomitööstusliku Sillamäe poodide varustatus on nõnda-öelda tavaliste linnadega võrreldes tunduvalt parem. Et kuidas kaubavõõrad tulid Sillamäele? Kas taotlesid erilube? Ei, meie linn asus Tallinna–Peterburi maantee ääres, tegelikult läks maantee lausa läbi linna, ja seetõttu polnud ostuhimulistel raske linna infiltreeruda kas või tavalise reisibussiga. Need võõrad torkasid silma, sest nad kandsid, mitte küll kõik, aga siiski paljud neist, väga hästi istuvaid ning mingist väga erilisest riidest tehtud rõivaid. Teksapükse. Võrratult vingemaid kui minu kunagised armsad Milton’sid!
Ma ei suutnud aru saada nende keemiast. Miks need püksid istusid nii hästi? Kas neid kandvatel inimestel olid õiged kehavormid; meestel treenitud kummuvad lihased ja naistel täpselt nii pringid tagumikud, et need täitsid ära kogu rõivatüki, ilma et kusagile oleks tekkinud pätsi mahutamiseks sobivaid tühimikke või kubeme piirkonda volte, mille sirgekstõmbamiseks tuli käia, käed kogu aeg taskus?
Ja siis tuli jumal teab mismoodi ja kelle kaudu ootamatu avastus, et need säärevarjud on kuluvad teksad, „kulukad” ehk džiinid. Viimast sõna kasutasid peenutsejad.
Neid enneolematuid pükse kandsid reeglina eestlased, harval juhul, kui midagi taolist oligi venelastel jalas, võis olla kindel, et tegemist on Leningradist saabunud tüüpidega.
Sillamäe enda venelased näisid viibivat tsivilisatsiooni eelmises staadiumis, nende moekaanon nägi ikka veel ette alt ilmatuma laiu triibulisest ülikonnariidest õmmeldud pükse, mille säärte alumisele servale õmmeldi metallist tõmblukuserv. See kaitses riiet kiire räbaldumise eest ning andis veel ka lisaboonuse – jalaga üle asfaldi poognaid tõmmates tekitas see metalset kõrinat.
Eestlased olid sellisest barbaarsusest juba loobunud.
Iseloomulikul moel ilmusid minu tutvusringi esimesed kuluvad teksad Vaivaras elanud Marise jalga.
Vaivara oli kohalikke olusid arvestades eestluse kants, nii et kusagil mujal ei saanudki niisugused püksid esimest korda välja ilmuda. Minust kolm aastat vanem Maris käis Jõhvis keskkoolis ning olnud kuuldavasti isegi seal tänu oma pükstele kuulus. Ta oli minu õe sõbranna.
Marise teksadest oli meil kodus paar korda juttu. Ta oli need saanud otse Ameerikast. Tal oli seal kirjasõber (ajakirjas Noorus oli kirjasõprade otsimise rubriigis mõnikord ka vaenulikuks peetud kapitalistliku maailma aadresse), mingi temavanune tüdruk, kes olevat käinud suvevaheajal tööl ja ostnud teenitud palga eest muu hulgas ka teksad oma N. Liidu kirjasõbrale.
Sa kuradi kurat, küll mõni oli ikka õnneseen!
ÜHEL laupäevasel pärastlõunal avastasin Marise teksad õe toas toolileenilt. Nad olid vist kusagile pidusse läinud ja Maris oli meie pool ümber riietunud. Oli seekord otsustanud seeliku kasuks. Mulle jäi täiesti arusaamatuks, mis pidu see on, kuhu minnes võib eelistada seelikut teksadele – aga Maris oligi vist veidi ekstsentriline tüdruk, praegu nimetatakse selliseid „emodeks”, ja võib-olla oli tema pükstel ka see märkimisväärne viga, et need olid Marisele tiba suured. Ju pani kirjasõber teksade suurusega veidi mööda, mistõttu Maris eelistas pükse kanda pika mantliga. Ilmselt oli tal põhjust ülemist osa varjata.
Ma olin Marist näinud nendes pükstes paar korda mööda tuhisemas. Liiga kiirelt, et oleks saanud teda uurida. Mitte teda ennast muidugi, tühja sest Marisest, mind huvitasid tema püksid. Ja nüüd olid need täiesti ootamatul kombel õe toas. Õde ennast polnud. Miski ei seganud mind süüvimast hooletult üle toolileeni heidetud teksade anatoomiasse. Keegi ei takistanud mind neile lähenemast. Kuidas see nüüd oligi – oo kaunis hetk, sa viibi veel… Ma võisin püksid kätte võtta, neid mudida, silitada, venitada, nuusutada, kas või limpsida. Aga ma ei tormanud neid kohe käppima. Ma hiilisin nende juurde. Justkui kartes, et nad võivad niisama ootamatult haihtuda, nagu nad olid siia ilmunud. Ilmutustega peab olema ettevaatlik.
Nihkusin vaikselt tooli juurde ja peatusin sellest paari sammu kaugusel.
Teksad mõjusid mahajäetuna, justkui oleks nad hüljatud. Tegin järelduse, et seda sorti pükste kogu ilu ja võlu tuleb välja siis, kui nad on täidetud inimese ihuga. Ükskõik, kas on see mehe või naise ihu. Tollase avastuse valguses tunnistan ma lööklause designed to wear lihtsalt geniaalseks.
Marise