juba ammu ükskõik, kuidas sa välja näed. Aga finiš läheneb. Iga sammuga astud sa justkui oma kopsude peale. Sul ei jookse jalad, sul jooksevad kopsud. Mööda klaasikilde täiskülvatud teed. Ja lõpuks oled sa peaaegu kohal. Seal ees seisab treeningdressides kogu, su silmad ei näe teda kuigi hästi kõikide nende helendavate täppide vahelt, mis su ees sähvivad, aga sa tead, et see on sinu võimlemisõpetaja. Stopperit käes hoidev karm, aga õiglane heeros. Sinu karastaja, sinu füüsilise täiuse poole suunaja. Terves kehas terve vaim. Raisk. Munn, vile rinnal ja märkmik tagataskus. Ketsides türa, kes peaks nägema, et sa oled surmasuus. Aga tal on ükskõik. Ta klõpsab stopperi su nina ees kinni ja ütleb mingi numbri, mida sa ei kuule. Sest sa ei kuule peale vere kohina oma kõrvades mitte midagi. Sa oled pool distantsi läbinud hapnikuta. Sa oled hapniku endasse vist perse kaudu tõmmanud, sest sinu hingamisteedest – mis kuradi hingamisteedest! – pole üldse abi olnud. Aga su jooks on läbi. Ja sa oled ikka veel elus. Sa kallistad puud ja ootad, millal hakatakse sinu kõrist okastraati vähemaks lõikama. Keegi hea hing tuleb kohe traadikääridega sinu juurde ja hakkab vaikselt sinu seest okastraati välja lõikuma.
Viie minuti pärast oled juba nii heas seisus, et suudad vankuda koolimaja poole. Kui riietusruumi jõuad, on su kõris alles veel üks traadiharu; sa tead, et see kaob sealt lõplikult umbes tunni möödudes. Peaasi on hoiduda vahepeal uuest pingutusest.
Õpetaja ütleb hinded. Kaks. See on sinu hinne. Lootsid kolme miinust, aga sa ei suutnud. Sa oled tropp, sa ei jaksa pooltki seda, mida suudavad kõik need nalja viskavad koolikaaslased sinu ümber. Nemad said esimese korraga hakkama, aga sind ähvardab korduskatse.
Sa tead, et varsti antakse käsk kordusjooksuks, aga see jätab sind praegu ükskõikseks. Peaasi on see, et tänaseks on kõik läbi. Ja kordusjooksu õnnestub võib-olla vältida. Tuleb lihtsalt haigeks jääda ning puududa nii kaua, kuni oled pääsenud. Sa oled külmade ilmade saabudes nagunii rohkem haige kui koolis. Sinu elu on elamist väärt vaid suvel. Siis ei ole õhk nii valus nagu sügisel. Talv on sügisest hullem. Ja kevadel… sa ei saa aru, miks on kevaditi asi nii hull, et sa ei pea isegi jooksma, vaid piisab kiirest kõnnistki, et hakata enda järel vedama hiiglaslikku dirižaablit, mida sul tuleb täita ärapiinatud kopsudest tuleva hõõguva õhuga.
Sa põed olematut haigust, mis ägeneb kevadise õietolmuga – selle saad sa aastaid hiljem teada. Praegu ei tea sa veel põhjust, tead vaid tagajärge. Ja rääkida pole sellest õieti mitte kellegagi.
Kõige hullem oligi see, et minuga toimuv ei huvitanud mitte kedagi.
Ema justkui huvitas, aga talle oli öeldud, et see on katarr, ülemiste hingamisteede katarr, ja küll see ükskord ise üle läheb.
Minu ema uskus igasuguseid kinnitusi, mis tulid ametliku võimu esindajatelt. Ma pean praegu nii arvama, sest vastasel juhul oleks ta mu käekõrvale võtnud ja läinud minuga Tartusse, ülikooli kliinikumi. Ta leppis sellega, mida talle ütlesid
Sillamäe… ma ei suuda enam neist kirjutada kui „arstidest”, olgu nad lihtsalt meedikud. Nõukogude meedikud. Ent ikkagi, minu kannatusi nägid ju veel mõned täiskasvanud inimesed. Ei saa ju olla, et keegi nende hulgast ei tõstnud häiret?
Olgu, ma konstrueerin järgmise sündmuste käigu.
Astmaatik vangub pärast seda neetud jooksukrossi finišisse. Kehka õpetaja – tal on ju treeneripaberid, ta on ikkagi pedagoog, kas pole?! – näeb esimesest pilgust, et selle lapsega pole asjad korras. See laps suudab vaevalt hingata. Ta laseb hädavaresel toibuda ja uurib siis talt, kas ta on arsti juures käinud ja kas ta teab, milline on diagnoos. Laps ütleb, et on küll käinud, palju käinud, isegi nii palju käinud, et tal on juba lihtsalt kõrini nendest arstidest, haiglatest ja polikliinikute protseduuritubadest, aga ta ei tea, mis tal viga on. Laps arvab, et äkki on see tuberkuloos, ta on raamatutest lugenud, et tuberkuloos on kopsuhaigus ja siis on inimestel paha hingata, ja siis need tuberkuloosihaiged saadetakse mägedesse end ravima, aga teda pole miskipärast kunagi saadetud, ja nii ta polegi kindel, kas see ikka on see haigus, ta ainult mõtleb, et äkki see on tuberkuloos. Õpetaja naeratab ja ütleb, et tuberkuloos pole see kindlasti, sest siis sa, kallis laps, selles koolis ei õpiks, sellistel lastel on täitsa omaette koolid.
Aga õpetaja arvab, et asja peaks ikkagi uurima, ja ta lubab lapsele, et küll asi laabub. Ta pöördub lapse klassijuhataja poole, et uurida, mida too asjast teab. Klassijuhataja nõustub, et midagi on tõesti valesti, ta on seda ka ise kevadiste ja sügiseste klassimatkade ajal tähele pannud: kui see laps hakkab teistega koos mängima või jooksma, siis on tal viie minuti pärast hingamine täiesti korrast ära. Ta hakkab raiuvalt köhima ning lõõtsutama, nagu oleks tal kopsude töö raskendatud.
Kehalise õps ütleb seepeale, et lapsel näikse olevat probleeme pikaajaliste koormustega, sest kuuekümne meetri sprindis ja kaugus- ning kõrgushüppes on ta tegelikult viieline. Ta on täheldanud, et laps viilib soojenduse ajal, et ta eelistab minna hüppama ja sprintima külmade lihastega, aga sellest hoolimata saab ta nende asjadega hästi hakkama. Jamaks läheb pikamaajooksude ning meeskonnamängudega nagu jalgpall õues või korvpall saalis. Õpetajad peavad nõu, mida teha. Lapsel vabastust kehalisest ei ole, mingil kummalisel kombel pole arstid talle seda andnud, ent tegelikult peaks see tal vähemalt mingil määral olema. Teeks õige nii, et paneks talle kehalise hindeid nendel suurtel krossidel ja spordipäevadel osalemist nõudmata? Ärme sellest laialt räägi kellegagi, lihtsalt lepime omavahel kokku. Spordipäevalt teda koju lasta ei saa, aga las ta olla seal finišijoonel abiliseks, aitab tulemusi kirja panna või teeb midagi muud sellist. Õpetaja vastutusel.
Ma ei tea, kas selline vestlus võis kunagi kellegi vahel toimuda. Pigem mitte. Sest ma ei saanud kunagi mitte kelleltki mitte mingit vabastust. Arstid ei näinud selleks põhjust. Kehalise kasvatuse õpetaja ka mitte. Klassijuhataja… kurat küll, ma ei tea, kuidas nad kõik nii pimedad olid.
Ema. Ma ei kirjuta sellest enam.
Isa. Nojah, tema püüdis midagi teha. Kunagi saatis ta Siberist meile paki, kus muude huvitavate ja eksootiliste asjade hulgas (seedriseemned) oli ka üks kõhukas pudel mingi valge rasvase ollusega. Pakis oli kiri, kus õpetati, et seda ollust tuleb iga päev võtta supilusikatäis.
Maitses nagu sularasv. Ja seda see oligi – see oli taigaküttide poolt maha lastud Siberi karu rasv.
Astma ravimisel on sellest sama palju abi nagu kõrge vererõhu puhul sinepiplaastrist.
Vanamees on praegu vererõhuga hädas, võib-olla ma peaks talle viima sinepiplaastri?
Mind ümbritsenud suured inimesed lasksid mul kannatada. Ilmselt puudusid eeskirjades sellised lapsed nagu mina.
Nõukogude süsteem oli jäik. Ka koolis. Võib-olla mõnel õpetajal tekkiski kahtlus minu piinamise suhtes, aga kuna mingit seaduslikku alust minu säästmiseks polnud, siis oli targem minust lihtsalt mööda vaadata. Tänases Eesti vabariigis võidaks sellisele defineerimata hädaga lapsele mööndusi teha. Võib-olla tehti neid minu lapsepõlve ajal ka mujal Eestis, Soomes või Ameerika Ühendriikides. Cage’i filmist sain ma aru, et minutaolistele astmaatikutele ei tehtud seal ja ei pidanudki tegema mingeid mööndusi, sest astmaatik hingas oma piibust seda ainet, mis tegi kopsutorukesed jälle lahti (füüsilise pingutuse ajal need paistetavad kinni ja kopsud kaotavad töövõime) ning tänu sellele võis ta joosta kas või maratoni.
Mina pidin ka jooksma. Aga ilma rohuta.
Kui mul jõudis kätte aeg minna sõjaväkke, mille juurde kuulus arstlik komisjon Narva komissariaadis, siis tunnistati mind sealgi terveks. Ma ei hakanud neile midagi tõestama, sest mis mõtet oli neile rääkida, et alates seitsmendast eluaastast on mind vaevanud mingi asi, millel pole nime ega diagnoosi. Nii et kui küsiti „kaebusi on?”, andsin mina oodatud kombel vastuseks „kaebusi pole”. Ent Nõukogude sõjaväekomisjoni lõplik otsus siiski üllatas mind. Verdikt kõlas kõrvust tõstvalt – kaks aastat õhudessantvägesid.
Nendes vägedes teenivad nimelt säärased tüübid, kellelt oodatakse, et nad jookseks järjest viiskümmend kilomeetrit ning vallutaks seejärel käigult NATO vägede baasi, kasutades selleks vaid sapöörilabidat, nuga ja hambaid.
Meestel seal komissariaadis oli tõsi taga, selles polnud mingit kahtlust. Mulle anti kuupäev ja