pateetiliselt.
Aga vähem tundelist tooni võttes lisan kõhklematult, et ma ei kahetse komsomolis olemist. Igasugune elukogemus tuleb meile kunagi kasuks.
Mina leidsin oma komsomolikogemusele nii-öelda rakenduse Saksamaal, kui oli põhjust ning vajadust rääkida selle põlvkonna esindajatega, kes olid elanud teadlikku elu Hitleri ajal.
Neile valmistas alatasa raskusi oma mõtete selgitamine niimoodi, et see ei solvaks selle põlvkonna tundeid, kes ei ole totalitaarse süsteemiga isiklikult kokku puutunud. Enamik tänapäeva Lääne-Saksamaa elanikkonnast on nimelt sellised inimesed. Kerge on esineda moraalse kohtunikuna, kui sa ise ei pea oma põhimõtteid tegude ja verega tõestama. Lihtsalt tuleb üle huulte süüdistav küsimus: miks sa tegid Hitleri ajal selliseid valikuid; miks sa ei sülitanud režiimile näkku ning ei läinud sirgeselgselt tapalavale?
Oli Berliinis üks vanapapi, kes oma kunagisest elust kobamisi jutustades ühmas, et „nojaa, eks ma olin ju Hitlerjugendis…”, vakatas siis ja piilus altkulmu minu poole, oodates, kuidas ma reageerin.
Ma naeratasin ja ütlesin, et alles in Ordnung, kõik korras, ma olin jällegi komsomolis, see ei erine suurt ühingust, kuhu teie kunagi kuulusite.
Sellega olid kõik tõkked langenud ja mees rääkis mulle palju ning huvitavalt sellest, kuidas käisid asjad Kolmandas Reichis.
Ma ei hakanud talle täpsustama, kuidas nimelt oli toimunud minu astumine komsomoli, millise valiku ette mind tookord pandi. Sellele põlvkonnale pole vaja neid lugusid rääkida, neil on endil olnud taolisi valikukohti kümneid, kui mitte sadu.
Ja neil omakorda pole vaja mulle kirjeldada, millist mõju avaldasid Hitlerjugendi või natsipartei kokkutulekutel kõlanud trummipõrin ja fanfaarihüüded, kui kokkukuhjunud rahvamass hakkas korraga hingama ühes taktis, mõeldes lihtsaid primitiivseid mõtteid, mille juhtmotiiviks oli peas või seljaajus vasardanud tukse „me oleme üks kari, suur ja võimas, me suudame üheskoos kõike”.
Ma olen seda jälginud, olles seal sees. Kuuendas klassis tehti meil ülekooliline pionerskaja lineika. Eesti keeles peaks see olema pioneeririvistus. Ehkki lineika kõlab kuidagi suursugusemalt, olles suguluses ladina sõnaga lineal. Lineika tähendab geomeerilistesse joontesse valatud distsipliini. Lugejal võiks silme ette kerkida lahingu eel rivistunud Rooma leegion. Nii palju sõnast endast; rivistuse eesmärk jäi mul aga tookord tabamatuks.
Ma proovin hilisemate analoogidega seletusele lähemale hiilida.
1982. aastal suri NLKP KK6 3 peasekretär Leonid Iljitš Brežnev. Ma olin siis Leningradi lähistel seersandikoolis (nad seal sõjakomissariaadis pidasid sõna; või oli see ikkagi juhus – pärast seersandikooli Leningradis maandusin ma ikkagi kaugele Doni steppidesse). Teade Nõukogude Liidu kõige tähtsama inimese surmast jõudis rahvani hommikul. Meie saime asjast teada tema surmahetkel. Keset ööd. Ei, mitte otseselt teada, aga me saime aimduse. Sest meid, noorsõdureid, karjuti keset ööd üles, me pidime neljakümne viie sekundiga end riidesse panema, relvakambrist läbi tormama, saama sealt kõik vajaliku endale selga ja siis jooksma kooli rivistumisplatsile. Tuhat viissada meest seisis täisrelvastuses keset pimedat ööd riviplatsil ja ootas midagi. Platsi kohal hõljus hingeaur. See oli ainus liikumine. Tuli kooli ülem. Vaatas meid vaikides. Meie vaatasime vaikides vastu. See kestis viis minutit. Ei ühtki sõna, ei mingit seletust toimuvale. Siis vahetas kooli ülem mõned tasased sõnad vanemohvitseridega. Viipas käega ja meile anti „vabalt”. Kõlas käsk „tagasi kasarmusse!”. Ma ohkasin kergendatult. Ei olegi sõda, mõtlesin ma. Kõik, kel vähegi oidu peas, ohkasid. Ent samas jäi hinge teadmine, et see kõik omab mingit sügavamat mõtet kui lihtsalt meie kokkuajamise kontroll. Kui siis hommikul hakkas raadiost leinamuusikat venima ja kooli väljaõppekaader käis ringi rõhutatult mureliku näoga, tegi igaüks öisest häirest ainuvõimaliku järelduse – see vana zombistunud raugakere Kremlis oli lõpuks ometi surmale alla vandunud.
Niisugused rivistumised toimusid tol ööl Nõukogude Liidu relvajõududes igal pool.
Miks?
Nõukogude kogemus, aga äkki ka strateegiline planeerimine eeldas seda, et vaenlane valib kallaletungiks eelistatult kaks hetke: pühapäeva või riikliku püha, kui kõik on end lõdvaks lasknud, või siis poliitilise liidri surma hetke, kui pole veel selge, kes saab tema järglaseks ehk kes on uus peremees, kelle käskudele kuuletutakse vastuvaidlematult. Siis tungivad imperialistid taas nõukogude lilleaeda. Ent nõukogude sõdur on juba ootel, ta on valvas ja täis otsustavust, sest tema ohvitserid ajasid ta üles, tema seersandid andsid talle püssi ja padrunid kätte, tema kindralid juba avasid seife, kuhu on peidetud kõige salajasemad mobilisatsiooniplaanid. Ei mingeid ootamatusi 1941. aasta 22. juuni stiilis, kui fašistlik siga toppis oma kärsa nõukogude lilleaeda pühapäeva varahommikul kell neli, pannes sellega toime sajandi üllatuse.
Pioneeride rivistus minu kuuendas klassis oli miskitpidi suguluses Brežnevi surma-apelliga.
Keset koolipäeva kõlas kõikidel korrustel fanfaaride hüüd, klasside uksed löödi valla ja särasilmsed õhetavate põskedega pioneerid valgusid välja, et tõtata jooksusammul kooli võimlasse. Seal rivistuti salkade kaupa üles, sellal kui kõik fanfaristid muudkui puhusid üleskutsuvaid signaale ja trummilööjad põristasid trumme kulminatsiooni poole. Ning siis see saabuski, pärast kõrvakuulmist proovile panevat crescendo’t, kui fanfaarid ja trummid äkitselt vaibusid ja kooli pioneerimaleva esimees hüüdis kõlava häälega: „Olge valmis Lenini ürituseks!” Ja talle kõlas sadadest lapsekõridest vastuseks: „Alati valmis!” Pärast seda mindi rõõmsa elevusega klassidesse, aga lugupeetud kirjanduse ja emakeele õpetaja, minu klassijuhataja, sama särasilmne nagu kõik need sajad noored, pöördus minu poole küsimusega: „Ütle nüüd, kas sa ei kahetse, et sina pole pioneer?”
Ma ei kahetsenud. Mulle need massilised kirepuhangud ei mõjunud.
Ma ei hakka oma klassijuhatajat siin lahkama. Pieteeditundest. Austusest tema vastu. Ütlen vaid, et tal on sama nimi, mis oli ühel esimese Eesti vabariigi tipp-poliitikul. Mitte lihtsalt sama nimi, vaid ta ongi seotud sama perekonnaga, Eesti ajaloos olulist rolli mänginud perekonnaga. Ta ei olnud mingi punane, ta ei olnud kommunist.
Aga temalegi mõjus see noorusliku energia purse, mis seal kooli võimlas aknaklaasid värisema pani.
Nii et ärgu tulgu keegi minu juuresolekul põlastama, et kuidas küll see saksa kari möirgas omal ajal Sportpalastis „Sieg heil!”, kui Goebbels neilt küsis, kas nad tahavad totaalset sõda.
Ma olen seda karja ise näinud. Lapsepõlves kooli spordisaalis, suuremana Tallinna lauluväljakul.
AGA nüüd nõukogude põhiseadusest, nagu eespool lubatud.
1977. aastal võeti suure kisa ja käraga vastu uus nõukogude konstitutsioon. Ilmselgelt oli see epohhi loov sündmus ajastatud oktoobrirevolutsiooni kuuekümnendale aastapäevale.
Põhiseaduse ülimalt progessiivsest iseloomust raporteeriti kõikides tele- ja raadiosaadetes, töötava rahva miitingutel tänati valitsust ja parteid selle suurepärase kingituse eest, kooliski oli pedagoogilisel kaadril raske liigutuspisaraid tagasi hoida, kui nad rääkisid sellest uuest majakast inimkonna õnnehorisondil.
Mind hakkas kogu asi pikkamööda huvitama. Isegi intrigeerima. Ühel päeval ilmus nõukogude uus põhiseadus trükitud kujul ajalehes Rahva Hääl. Või käis meil tookord kodus Noorte Hääl? Ükskõik, see tekstilaam laiutas nagunii kõikide ajalehtede külgedel.
Nüüd või ei iial, mõtlesin ma ja otsisin välja vana põhiseaduse. Mul oli küpsenud kindel kavatsus lugeda mõlemad versioonid paralleelselt läbi. Ma õppisin tollal seitsmendas klassis. Minu iga arvestades oli see küllaltki ebatavaline otsus. Ent kogu ametliku rõõmukatarsise valguses tundus asi siiski uurimisväärsena.
Ma ei leidnud põhiseaduse vana ja uue variandi vahel teab mis suurt ja põhimõttelist vahet.
Tegelikult polegi erinevustele osutamine siinkohal oluline, sest tähtis oli see, mis jäi mõlemas põhiseaduses samaks.
Mind paelus kõige enam see koht, kus oli