ma oma lapsepõlves selle võlupiibu eest ära kõik maailma varandused. Tõesti kõik. Oleksin loobunud hingeõnnistusest, visanud minema raamatukogu lugejakaardi, vahetanud rahvust, ja kui vaja, siis kas või sugu. N. Liidus sellist piipu ei olnud, ja minu kodulinnas Sillamäel ei olnud sellist haigustki mitte.
Ametlikult oli mul „ülemiste hingamisteede katarr”.
Tookord, kui ma kuulsin oma tuttava kokkupuutest Bostonisse saabunud nõukaaegsete meditsiinitähtedega, hakkas mulle kangastuma Cage’i film, aga peaosas olin seal mina ise.
Ma panen nõukogude meditsiini ülimuslikkuses veendunud seltskonnapealiku laua taha istuma, laotan tema ette oma lapsepõlveaegse haigusloo sellel ilutseva imelise diagnoosiga „ülemiste hingamisteede katarr”, haaran tal juustest ja tambin teda näoga vastu haiguslugu. Peksan nii kaua, kuni diagnoos pole enam loetav. Siis tõstan ta pea püsti ning sosistan talle hellalt kõrva: „Need ei ole ninaluu murd ega näokolju mõrad, mis sulle praegu ebamugavust valmistavad, see on ülemiste hingamisteede katarr.”
Öeldakse, et nälgimisest ja piinamisest saavad aru vaid need, kes on seda ise kogenud, ning haigustega on sama lugu.
Aga las ma proovin lugeja kaasa võtta.
Ma sattusin kunagi kolmeteistkümneaastasena lugema kirjeldust ipriidinimelise gaasi toimest. See on Esimeses maailmasõjas kasutatud relv, mis põletas kopsud seest. Ipriiti sissehinganute surm ei olnud kerge – nad oli pikki tunde agoonias, ahmides endasse veest väljatõmmatud kala kombel õhku ja köhides välja omaenda kopsutükke.
Sa arvad nüüd teadvat, et kui see ongi astmahoo kirjeldus, siis sarnaneb see tugeva külmetuse järel tekkiva kuiva kinnise köhaga, kus sa raksud ja paugud, ilma et kopsud mingit kergendust saaks, ja oled sellest kõigest lõpuks nii läbi, et ei saagi enam aru, kas sind murrab maha haigus või lihtsalt väsimus.
Aga see ei ole päriselt see.
Astma kirjeldamist alustame tõesti sellest, et hingamine on raskendatud. Kui sissehingamine läheb veel kuidagimoodi, siis välja lased õhku juba pingutades. Võta parem õhupall ja puhu see täis. Sa pead väljahingamisel tegema tööd. Kuna ka sissehingamine ei lähe nii ludinal nagu tervel inimesel, siis topi ninasõõrmetesse vatti. Nüüd pall kätte ning veel kord puhuma. Said esimese palli täis, võta järgmine. Minut aega palli täispuhumiseks… astmahoog kestis vähemalt nelikümmend-viiskümmend minutit, nii et pane jutti viiskümmend palli täis.
Tehtud? Hästi, see oli seletuskäigu esimene faas.
Järgmise faasi alustuseks tuletan meelde, et kuna sa põed oma kodulinna arstide jaoks olematut haigust – pärast viiekümne palli täispuhumist pean ma sind juba mõneti saatusekaaslaseks –, siis ei tehta sulle füüsiliste pingutuste puhul mingeid mööndusi. Koolis kehalise kasvatuse tunnis eeldatakse sinu puhul samasugust võimekust nagu teistel lastel. Sa ei saa vabastust, ei täielikku ega osalist. Kuna sa oled ametlikult terve laps, siis sinu füüsiliste saavutuste hindamisel ei kasutata mingeid koefitsiente – ei lubata sulle, et võid teha viiskümmend protsenti vähem sellest, mida teevad terved lapsed, ning ikkagi saada rahuldava hinde.
Minu isiklikeks põrguringideks olid sügisesed ja kevadised jooksukrossid ning talvised suusamaratonid.
Võtame sügiskrossi. Selline tühi-tähi nagu kaheksasada meetrit aja peale lipata. Seda distantsi nõuti vist kolmandas või neljandas klassis.
Niisiis, koolis on spordipäev. Tunde ei toimu. Sinu kaasõpilased ei varja oma rõõmu mata, emakeele ja geograafia ärajäämise pärast. Klassis istumine on nõme! Need füüsilised normid, ei, vabandust, GTO ehk VTK8 normatiivid, mida meilt nõutakse, on tegelikult kukepea. Nii ütlevad sinu klassikaaslased. Neil on õigus: joosta nii- ja niisuguse aja peale teatud distants, hüpata kaugust ja kõrgust, visata granaati. Normaalne poiss teeb kõiki neid asju õues mängideski. Ametlikult oled ka sina normaalne.
Läheme koos starti. Sina paki kaasa kõik viiskümmend õhupalli ja vatitopid. Mul pole neid vaja, mulle on kõik juba loodus nii-öelda kaasa andnud. Emake Loodus, see lirva, see ilge lipakas. Aga sina topi vatt ninna ja torka õhupalli ots suhu.
Enne veel natuke ilmast. Ilm pole ilus ega kole, vaid selline, nagu ta meil sügiseti kipub olema – vahel pistab päike pilve tagant nina välja, loigud on maas ja iga hetk võib hakata taas tibutama. Õhk on meeldivalt jahe ja niiske.
Nüüd jõuame astma seletamisel kolmanda faasi juurde. Minu ja sinu jaoks ei ole õhk ei jahe ega niiske.
Haigushoog vallandub füüsilise pingutuse tagajärjel. Nii kaua, kuni me longime stardijoonele, kust algab meie põrgujooks, pole meil viga midagi. Aga kui me läheme sinna kiirel sammul, ja spordipäeval tavaliselt ei longita niisama, siis saame meid ootavate kannatuste kerge eelmaitse juba kätte – pool kilomeetrit kiiret kõndi, ja meie kõrist ning hingetorust oleks justkui okastraat läbi aetud. Aga see on esialgu liikumatu. See on meil juba sees, kuid veel pole Emake Loodus okastraadi otsast kinni võtnud ega hakanud seda meie hingamisteedes edasitagasi tõmbama. Nagu korstnapühkija oma terasharju suitsulõõris.
Punane lipp tõuseb. Sportlased vakatavad ja tõmbuvad pingule. Meie täpselt samuti. Start!
Paneme liduma. Esimesed sada meetrit lähevad täitsa hästi. Tuleb endale sisendada, et ühtlane ja mõõdetud hingamine lükkab piinade alguse edasi. Asjata lootus!
Mina tean, mis tunne kohe algab, aga sind see üllatab. Sina mõtlesid stardijoonele asudes minu eelneva jutu peale, et noh, mis seal ikka, tõmban endasse õhku läbi vatitoppidest veidi läbilaskva nina ja puhistan siis selle õhupalli. Isiklikku rekordit sellistes tingimustes just ei saavuta, aga kuidagimoodi saab hakkama. Jooksen siin vaikselt nelja miinuse peale, arvasid sa.
ENT kahesaja meetri läbimise järel on sul kõris okastraat. Sa köhid ja köhid, püüdes sellest vabaneda. Raske on sisse hingata ja raske on välja hingata. Su kopsud on nagu sepalõõts. Nad teevad metsikut tööd, aga sellest on vähe kasu, see paneb vaid hingamisteedesse keritud okastraadi üles-alla liikuma. Kolmesaja meetri pärast on ainsusest saanud mitmus – sinu kõris on okastraadi puntrad.
Neljasaja meetri pärast on neid sinusse topitud nii tihedalt, et nad ei liigu enam hingamise taktis; sa oled okastraati nii täis pikitud, et hakkad lämbuma.
Õhk, mida sa endasse ahmid, läheb aina kuumemaks. See sisaldab liivaterakesi ja need terakesed hakkavad okastraati kriipima, ajades selle tasapisi hõõguvpunaseks. Õhu väljasurumine kopsudest läheb aina raskemaks. Sa ei hinga enam õhupalli sisse, kõik su õhupallid on juba taevalaotusse lendu läinud. Nüüd sa lohistad enda järel, ei, pigem lükkad enda ees mingit kuradima kummimadratsit, sa koperdad sinu külge aheldatud koorma otsas, mida sa pead omaenda hõõgvele aetud hingeõhuga täitma.
Viiesaja meetri pärast jääd sa õhku ahmides puu najale kõõksuma ja mõtled esimest korda: miks ma pidin üldse sündima…
Kõrvades kohiseb, jalad värisevad, silme ees sähvivad täpid, su mõistus ütleb, et sinu kopsud, igavesed reeturid, ei suuda varustada lihaseid hapnikuga, mida need vajavad kaheksasaja meetri läbimiseks. Lihased on sul tublid, jalad on tugevad, valu kõris võiks välja kannatada, sest valu on valu ja sellega saab elada küll, aga need kuradima kopsud, need on täis hõõguvat metallipuru, mille liivaterakesed on okastraadi küljest riivinud, ja su kopsud on sellest purust umbes, nad keelduvad töötamast.
Aga sa ei saa sinna puu najale hinge vaakuma jääda, klassikaaslased on ammu vaateväljalt kadunud, sa pead nad kätte saama. Sa hakkad puhtalt tahtejõu varal edasi liikuma, lohistades enda järel nüüd juba mitte enam kummimadratsit, vaid tervet dirižaablit. Kokku kuussada meetrit on läbitud. Imelik, aga olen ikka veel elus. Kuigi, mis elu see on. Ema, ema… Kuussada viiskümmend meetrit. Sa proovid joosta ilma hingamata, sest hingamine on nüüd juba talumatult valus. Kuussada seitsekümmend meetrit – jääd puu najale kõõksuma ning hingad ikkagi. Püüad vähemalt. Kopsud ja kõri on seest lõhki – see kuradima okastraat, mida sa oled täis topitud. Kummaline, miks verd ei tule…? Sellise valu peale peaks juba ammu tulema.
Sa tõstad pilgu, finiš virvendab saja viiekümne meetri kaugusel. Sa pead sinna jõudma. Sa hakkad