need kastid, millesse olid olnud pakitud mandariinid või apelsinid. Teatud lõhnad teevad mateeria kergemaks – kõik need mürrid ja viirukid, mis altaritelt jumalateni tõusid, seda ma olin juba kusagilt lugenud.
Frankensteini koletise taoline lennuk, mille ma lõpuks pigem juba linnukese saamiseks kokku klopsisin, lendama ei hakanudki. Hoolimata Maroc-kirjaga kleepsudest tiibadel ja sabal.
MINU lennukiromansi viimane akord kõlas 1983. aastal Vene kroonus. Lapsepõlve ristikusemine ei jätnud minu edasist saatust mõjutamata – ma sattusin õhutõrjevägedesse. Tegelikkus oli hoopis teine, kui ma lapsena kujutlesin. Lennuki ja püüdjaraketi kokkujooksmist pilvitus taevas ei näinud ma kordagi. Ma ei ütle, et see oligi välistatud, sest Kasahstanis asunud polügoonil tehti lahinglaskmisi ja sinna oleks asjaolude teistsugusel kokkulangemisel minagi võinud sattuda. Aga ei, sellest mind säästeti.
Rakett oli mul nii suur ja võimas, et käisin mõnikord tema tiibade vahel magamas – see lamas poolhorisontaalses asendis stardirambil ning asus maapinnast nii kõrgel, et seal lesivat sõdurit polnud võimalik märgata. Niisiis oli tiibade vahel hea peidupaik alluvaid taga otsivate ohvitseride eest.
Samas varjupaigas redutades nägin ühel 1983. aasta kevadhommikul rakettide stardipositsioonile saabunud kummalist ekskursiooni: paarkümmend asiaadist noorsõdurit ja keegi seersant tehnilisest divisjonist – väeosa žargoonis tehnar. See oli tähtsusest puhevil nagu kuuenda klassi poiss, kes seletab kolmanda klassi juntsudele naiste anatoomiat.
Millegipärast jõudsin ma asiaatide ümaraid ilmetuid nägusid vaadates otsusele, et tegemist on karakalpakkidega. Olin õppinud nende rahvust tundma juba Leningradi lähistel seersantide koolis paar kuud varem ja teadsin, et reeglina suutsid nad täita neile antud venekeelseid käske ainult siis, kui nende kõrvale sattus keegi, kelle tegutsemist võis jäljendada.
Ka need sellid, keda ma raketi tiiva varjust jälgisin, reageerisid seersandi jagatud infost vaid žestidele. See asjaolu ei takistanud venelasest seersandil ilukõneliselt ja fantaasiarohkelt, peaaegu puškinlikult seletamast, kui kohutava jõuga relva nad enda ees näevad. Tehnar vahutas imelise izdelije ehk „toote” (sõna „rakett” oli põlu all, sest kõik oli nii salastatud, et isegi omavahelises jutuajamises ei tohtinud asjadest rääkides kasutada nende õigeid nimesid) võimest tuua taevast alla isegi ameeriklaste F-14 Tomcati. „Tomcat” tuli tema suust ülima paatosega. Umbes niisuguse häälega öeldi pidupäevakõnedes „nõukogude konstitutsioon”.
Mida kauem ma seltskonda jälgisin, seda kummalisem kõik tundus: pikakasvuline tõmmu lokkispäine seersant väristab häält ja põimib kirjanduslikke lauseid, tema ees seisavad rangisjalgsed jupatsid, ümberringi laiub punaste moonidega üle külvatud stepp, taevas lõõrivad lõokesed… ja keset seda kõike mina oma raketikobaka otsas. Ainus, kes seal seersandi näitlejameisterlikkust vääriliselt hinnata suutis, olin mina. Ent mina olin peidus.
Seersandi käsutada antud puulaste ja tohtlaste erialaks pidi suure tõenäosusega saama minu raketile hapniku, kütuse ja veel mingi tundmatuks jäänud ning ülimalt jälgi haisuga ja kopsuvähki tekitava vedeliku sissevalamine, sest selline tervistkahjustav töö langes nõukogude armees osaks just Kesk-Aasia päritolu sellidele. Miks pidi tehnilise divisjoni seersant deklameerima neile õnnetutele orjadele poeemi taevas lendavatest F-14 Tomcatidest? Seersant sarnanes ülikooli viimaselt kursuselt saabunud meespraktikandiga, kes püüab võluda abituuriumiklassi tšikke. Ta võiski olla endine üliõpilane, ent karakalpakid, nemad olidki karakalpakid… Mida kuradit see seersant, isegi kui ta oli homo, neilt saada tahtis?!
MA OLIN selle hetkeni kogunud vaenulike lennuvägede pilte. Tomcat, Eagle, Falcon, Harrier, Starfighter, Phantom, Mirage… üks nimi luulelisem kui teine. Vaadates lennukite pilte, mille allatulistamine pidi olema sõja puhkedes minu ülesanne, läks olemine kuidagi uhkemaks ja mehisemaks. Kütusetankijast seersandi ajas puhevile ilmselt sama tunne.
Küllap too tehnar oli kah üks kunagine ristikuseja. Aga mul ei olnud vähimatki tahtmist teha seda koos temaga.
Tol päeval raviti mind lennukisõltuvusest lõplikult terveks.
TEKSAD
SEDA AEGA, KUI NÕUKOGUDE POODIDES liikus rohkesti Hiina päritolu kaupa, ma enam ei mäleta. Kodus olid mõned kunagise külluse tunnistajad – pagoodide ning hieroglüüfidega froteerätikud, elegantselt kaarduvate äärtega pesukausid, pehmelt kirjutav sulepea, millega lapsed mängida ei tohtinud.
Minu teadlik tarbijaelu algab Poola kaupadega. Esimesena tuleb minu mälestustesse Poola viin. Aga viinast edaspidi. Praegu on jutt teksadest. Poolal on siingi kindel ning auväärne koht, sest minu esimesed teksadeks nimetatavad säärevarjud olid Poolas tehtud Milton’sid10.
Mul pole õrna aimugi, kes oli see härra Milton või kuidas juhtus nii, et ühel sotsialistlikul maal kokkuõmmeldud ihukatted said sellise äärmiselt ebasotsialistlikult mõjuva kaubamärgi.
Sotsialistliku maa kaubamärgiks võis olla mõne isiku nimi vaid siis, kui tegemist oli revolutsionääriga, eelistatavalt surnud revolutsionääriga. Eestis oli tootmiskoondis Marat, kus valmistati muude koledate riiete hulgas paksust puuvillasest kangast dressipükse, mille põlved venisid arbuusjateks kottideks juba pooletunnise kandmise järel ja mida vanemad inimesed mäletavad kui „uhutud dressipükse” – ma ei tea seniajani, miks just „uhutud”, võib-olla on sellesse kätketud mingi tehnoloogilise protsessi eripära. Aga see on mul väga hästi meeles, et neid väljaveninud ning trööpamise tagajärjel rohkelt paigatud kottpükse oli võimalik kanda eneseväärikusele surmahoopi andmata vaid sellepärast, et neid kandsid praktiliselt kõik lapsed. Keegi meist polnud parem ega halvem lihtsalt sellepärast, et ta kandis „Marati” toodangut. Õige oleks muidugi „„Marat’” toodangut”, aga tollal ei kirjutanud keegi nii. Ma kahtlustan koguni, et vähesed teadsid, kust oli üks õmblusvabrik saanud nime „Marat” – mina pidasin seda kummalisevõitu naisenimeks ja natuke hiljem idamaiseks eksootikaks, arvates, et õmblusvabrik on ristitud mingisuguse marabu-nimelise linnu või siis kellegi marabuti auks. Vene keele abil võinuks muidugi õigele jäljele sattuda, sest eestikeelne „Tootmiskoondis „Marat”” pidanuks vene keeles kõlama „Proizvodstvennoie objedinenie imeni Marata”, aga ju siis Sillamäe venelastel puudus vähimgi vajadus selle kuulsusrikka tootmiskoondise mainimiseks igapäevase jutuajamise sees.
Need säärevarjud, mida me kandsime, olid kõnekeeles „dressikad” või dressõ. Ma ei kahtle üldse, et kui Marat oleks oma eluajal teadnud, mida hakatakse tulevikus tema nimega õilistama, poleks ta jäänud ootama Charlotte Corday’ pistodahoopi, vaid oleks endale ise kuuli pähe kihutanud. „Marati” dressikad väärisid enesetappu.
SEE sissejuhatus aitab mõista muutust, mis saabus minu ellu kunagi kolmanda klassi lõpus, kui ma sain oma esimesed teksad. Ei suuda meenutada, kas neil olid kõik need üliolulised detailid, mis teevad teksadest õiged teksad – kas või neetide olemasolu –, aga taha värvli külge õmmeldud nahklapakas tiigri pildiga on kindlalt silme ees.
Need olid õige teksalõikega püksid, ees kaks taskut ja taga samuti, ning eest käisid nad kinni vist isegi tõmblukuga.
Kanga fraktuuri ega värvi ma ei mäleta. Vist midagi halli ja lillakapoolse vahel. Mis aga on kindel – see riie kandmise käigus heledamaks ei läinud. Need ei olnud „kuluvad püksid” ehk „kulukad”, nagu see nimetus tollases kõnepruugis kõlas. Aga tühja sest, esiteks ei teadnud ma 1973. aastal kuluvatest teksadest veel midagi, ning kui oleksingi teadnud, poleks nende olemasolu või puudumine selles eas mult unerahu röövinud. Ja teiseks olid Milton’sid, kuluvad või mitte, neetidega või ilma neetideta, tõmblukuga või siiski nööpidega, ükskõik – aga need püksid olid pärast „Marati” dressika-alandust nagu pudelitäis hapnikku astmaatiku kopsudele.
Need teksad tulid kusagilt minu ellu ja ma panin nad toimuva tähenduse üle juurdlemata jalga. Milton’sid ei olnud tollal mingi haruldus, neid kandsid paljud, need on sattunud isegi ühe laulu sisse – tollal populaarsuse harjale