sain väga hästi aru, mida mu silmad lugesid.
Seal seisis must valgel, et nõukogude põhiseaduse koostajad pidasid mind idioodiks.
MÕNED aastad hiljem, kui Poolas oli sisse viidud sõjaväeline diktatuur, sellesama „sotsialistliku korra tugevdamise ja arendamise” eesmärgil, vehkisin ma keskkooli ühiskonnaõpetuse tunnis valmis referaadi, kus lähtusin Hegeli äraleierdatud aforismist „vabadus on tunnetatud paratamatus”.
Sotsialism ja selle järel saabuv kommunism on ajalooline paratamatus, kirjutasin mina.
Järelikult on sõjaväelise diktatuuri sisseviimine selle paratamatuse tööriist, jätkasin ma.
Ning siit tuleneb, et poola rahvas sai tõeliselt vabaks alles sõjaväelise diktatuuri kehtestamisega, sest sel moel saavad nad seda paratamatust paremini tunnetada!
Ma kihistasin saatanlikult naerda, kujutledes, kuidas minu kooli direktor (ühtlasi ka ühiskonnaõpetuse õpetaja) rebib raevus minu kirjatöö tükkideks.
Ta pani mulle hoopis viie. Ja ütles, et võiksin minna Tartu Riiklikku Ülikooli, õppima filosoofiat.
Ma tõotasin endale, et ennem suren, aga niisugusesse ülikooli ma oma jalga ei tõsta.
Kaheksa aasta möödudes ma seda siiski tegin, kui see oli juba hoopis teine ülikool.
Ent tõotusemurdja olen ma ikkagi. Eks me andsime nõukogude ajal igasuguseid tõotusi, mida hiljem murti.
ASTMA
M. Randmäe.
TARTU ÜLIKOOLIS ARSTITEADUSKONNA LÕPETANUD ja siis aastaid hiljem Ameerikas magistriõppesse läinud hea sõbranna rääkis järgmise loo. Tulnud nende juurde Bostonisse kord üks meditsiiniametnike delegatsioon Moskvast: vaatama ameerika arstiteaduse saavutusi ja tutvustama oma kordaminekuid, nagu selliste külaskäikude eesmärke nõukogudeaegses sõnapruugis iseloomustati.
Minu tuttav, born in the USSR, valdas vene keelt ning mõistis endiste nõukogude kolleegide hingeelu. Loomulikult pandi ta selle seltskonnaga tegelema. Nood lasksid end võõrustada, külastasid kliinikume ja kõiksugu asutusi, ise aga muudkui kõõritasid minu tuttava poole kuidagi nagu ebasõbralikult. Kuigi põhjust justkui polnud.
Minu tuttav oli tõesti väga kena inimene: hea suhtleja, elurõõmus, asjatundlik, avara silmaringiga, tark, peale selle ilus ka veel. Moskvalased pidanuks tema üle uhkust tundma. Noogutama üksteisele tunnustavalt, et näe, milliseid noori kaadreid on meie kunagine süsteem, nüüd kahjuks lammutatud süsteem, kasvatanud ja koolitanud. Aga ei. Midagi sellist oodates alahindame nõukogude šovinismi tegelikku ulatust. See noor naine, kes oli pandud vene tšinovnikute kõrvale neis kodusema tunde tekitamiseks, poleks tohtinud nende veendumust mööda üldse Ameerikas õppida. Õpetada teisi, seda jah, kuid mitte ise õppida.
Kuidas see inimene, kes on tudeerinud Tartus, see tähendab Nõukogude ülikoolis, samas alma mater’is, kus pidas loenguid väljapaistev nota bene Pirogov ja mitte vähem kuulus Burdenko, võis ometi nii madalale langeda, et läks end meditsiini alal täiendama Ameerika Ühendriikidesse?! Mida on ameeriklastel nõukogude meedikutele õpetada, kui kõik ometigi teavad, et nõukogude meditsiin on maailma parim, eesrindlikem ja hipokraatlikem! Seltsimehed, see on skandaal! Reetmine!
Praegu sellest kirjutades olen ma suhteliselt rahulik, aga tookord, kui ma kuulsin Ruta, nii oli tema nimi, kokkupuutest selle nõukašovinistliku karjaga, siis tabas mind peaaegu pime raevuhoog.
Asi on selles, et ma olen astmaatik. Seitsmendast eluaastast peale. Ilmselt olin juba sündides, aga välja lõi see täpselt koolimineku ajal.
Seda haigust Sillamäel ei eksisteerinud. See tähendab, et ei diagnoositud. Ja järelikult ka ei ravitud, sest millegagi tegelemiseks on vaja see miski kõigepealt eristada, defineerida, sellele peab andma nime.
Minuvanused kaaskannatajad võivad siinkohal öelda, et ma ajan midagi segi. See haigus oli teada ja tuntud. Kui ei usu, siis vaadaku ma Eesti Nõukogude Entsüklopeedia esimesse köitesse, mis on trükitud 1968. aastal. Aitäh soovituse eest, juba vaadatud. Seal on tõesti olemas märksõna „bronhiaalastma”, sümptomid juures ja puha.
Kui ma hakkasin kirjutama oma mälestuste astmasse puutuvat osa, siis arvasin teadvat, et mind piinanud haigust ei olnud N. Liidus ametlikult olemas. Kuni üks minu sõber, samuti kunagine astmaatik, hakkas mu mälestuste selles osas väga kahtlema. Ta meenutas, et temal diagnoositi see haigus Eesti NSVs 1975. aastal, ta sai rohtu, käis astmahaigete sanatooriumis ja oli koolis kehalisest kasvatusest vabastatud.
Miks minuga nii ei läinud?
Tõepoolest.
Ainus asi, mis mulle pähe tuleb, on see, et minuga tegelesid just nimelt Sillamäe arstid. Ma ei tea, kuskohas õppinud ja kustkohast meie linna tulnud ja mis väärtus oli nende diplomitel.
Temaga tegelesid Tartu ülikoolis õppinud ja „päris”-Eestis töötanud arstid.
Selles kogu vahe ongi.
Midagi muud ei tule mulle lihtsalt pähe.
Möönan, et mingi viga mul Sillamäe eskulaapide hinnangul siiski oli. Meenub selline formuleering nagu bronhiit. Või ka „ülemiste hingamisteede katarr”.
Katarr on limaskestade põletik.
Kõlab umbes nagu nohu. „Paneme rögensit,” ütlesid poisid Tallinna tehnikakoolis.
Ühesõnaga – jutt oli pisiasjast, mis Sillamäe arstide meelest oli ületatav tahtejõu varal ning kareda froteerätikuga hõõrudes. Kindlasti basseinis treenides. Pluss võimalikult palju värsket õhku. Päike, õhk ja merevesi, need me sõbrad kolmekesi!
Ma ei põlanud treenimist ja merevett. Teadmata, mis mul tegelikult viga on.
See haigus on nii kergesti äratuntav! Kas ma pean arvama, et hoolimata tossavast tehasekorstnast ning karjäärides kivimikihtide puurimise ning õhkimistööde tulemusena lubjakivitolmu täis õhust olid kopsuhaigused Sillamäel siiski suhteliselt harvaesinev nähtus?
Olen tagantjärele lugenud, et astma käes võis minu kunagisel suurel ja võimsal Nõukogude kodumaal vaevelda umbes kolm protsenti elanikkonnast. Mis on suhteliselt hea näitaja, sest heaolulises Läänes põdes seda haigust umbes viis protsenti inimestest. Kahjuks on Eesti praegu selle näitajaga arenenud maailmale järele jõudnud.
See võib olla kuidagi seotud toidus esinevate allergeenidega. Kas tuleb põhjust otsida toidulisanditest, mida meil tänapäeval tähistatakse pakenditel tähega E? Nõukogude toidus oli lisaaineid vähem. Kas see tähendab tingimata tervislikumat toitu, ma kahtlen, aga allergiat võis see küll vähem esile kutsuda.
Astma nimelt on allergilise fooniga haigus.
Karedast froteerätikust, tahtejõust ja keha treenimisest siin abi pole. Või kui on, siis umbes sama palju nagu näiteks suhkruhaiguse, vaegnägemise või lampjalgsuse ravimisel. Katsuge suhkruhaigusest värsket õhku hingates lahti saada.
Ameeriklased oskasid seda haigust tõhusalt alla suruda juba siis, kui ma olin väike laps.
Milline õnn oleks olnud sündida astmaatikuna Ameerikas, mõistsin ma omal ajal tänu ühele filmile, kus peaosa mängis Nicolas Cage7.
Ta kehastab seal kuritegeliku jõugu pealikut. Või täpsemalt, jõugupealiku poega, kes valmistub papalt trooni üle võtma. Mantlipärijana teeb ta enda „õiguspärasuse” tõestamiseks hirmsaid asju. Peksab inimesi surnuks ja vägivallatseb, ning mis tal viga seda teha, kui ta näeb välja nagu hormoone täis topitud kulturist – biitsepsid sellised, et vääna või hobuseraud sirgeks. Ometi on tegemist väga haige inimesega, kes sõltub ühest pisikesest vidinast, mis näeb välja nagu piip. Mõnikord ta pistab selle otsa suhu ja hingab sealt midagi sügavalt sisse. Et siis jätkata vägivallatsemist uue hooga. Pikapeale selgub, et Cage’i mängitud bandiit on astmaatik. Ja muidugi ka allergik: ta ei saa süüa toitu metallist kahvli või lusikaga, sest