meie, noored juudid Poola ääremaalt, sattusime 1939. aasta detsembris Vilno linna, ei võtnud meid vastu mitte üksnes euroopalik suurlinn, vaid ka lääne judaismi keskus. Nendel aastatel kutsuti teda sageli „Leedu Jeruusalemmaks”. Pea pooled elanikest olid juudi päritolu.
Just siis, kui meie sinna sattusime, oli Saksamaa vastavalt Molotovi-Ribbentropi paktile andnud selle Poola linna üle Leedule, ja leedukad hakkasid poolakaid välja tõrjuma. See oli Leedu lühike iseseisvusaeg, ja meile näis, et meie unistus on täide minemas: varsti me saame Palestiinasse. Me ei mõistnud, et olime sattunud lõksu, mis kohekohe kinni plaksatab. Punaarmee okupeeris Leedu 1940. aasta juunis, veel poolteist kuud hiljem astus Leedu Nõukogude Liidu koosseisu. 1941. aasta juunis hõivasid Wehrmachti väed Vilno. Kuid sellist sündmuste käiku ei osanud me ette aimata.
Vilno meeldis meile väga, ronisime Gediminase mäele, jalutasime ringi juudi kvartaleis ja tegime tiire kaldapealseil. Linnal oli eriline, veidi ahjusuitsu maiguline lõhn. Sütt polnud peaaegu üldse, linna köeti puudega. Muide, tänu sellele leidsime tööd: esimesel talvel teenisime elatist sellega, et lõhkusime puid ja tassisime laiali korteritesse, Vilno majade ülakorrustele.
Linnas töötasid veel erinevad juudi organisatsioonid, muuhulgas ka sionistlikud, ja me võtsime nendega kohe ühendust. Sõiduks Palestiinasse oli vaja hankida spetsiaalne sertifikaat. Sellele, kes polnud veel saanud kaheksateist, kirjutati sertifikaat välja ilma rahata. Minu venna ärasõidu väljavaated olid head, minu omad väga kehvad. Ta oli kuusteist, mina aga juba kaheksateist täis.
Sertifikaati oodates tuli kuidagiviisi elus püsida. Organiseerisime kibutsi – ühistu, kus kõik töötavad koos ega oma isikliku sissetulekut. Justkui kloostris. Elasime üsna ruumikas majas, igal rühmal oli oma tuba, meie ainuke tütarlaps tegeles majapidamisega, ülejäänud tegid tööd, ja töö oli väga raske. Esialgu töötasin koos teistega puudelõhkujana, siis pakuti mulle kingsepaõpilase kohta. Kingsepp oli väga vaene, terve kari lapsi, ja ma veetsin tema pool peaaegu terve päeva: jäin pärast tööd laste juurde, aitasin neil koolitükke õppida. Kuid kingsepatöö sain ma selgeks ja parandan siiani ise oma sandaale.
Punase Risti kaudu taastus ühendus vanematega. Asusime nendega kirjavahetusse. Nad olid pärast lahkumist koju tagasi pöördunud, kuid nad koliti kohemaid ümber teise Poola piirkonda. Punane Rist saatis kirjad edasi. Viimast korda nägid meie vanemaid elusana meie onupojad, nad elasid mõnda aega koos ühes väikeasulas. Seejärel teated lõppesid. Me ei tea täpselt, millises surmalaagris nad hukkusid.
Viimases ema kirjas, mis meieni jõudis, vannutas ta meid igal juhul kokku jääma.
Kuid me ei jäänud: vend sai sertifikaadi sõiduks Palestiinasse. Ta reisis sinna mööda väga ohtlikku marsruuti – läbi Moskva ja Istanbuli. See toimus jaanuaris 1941. Lahkumine oli raske, keegi ei teadnud, kas me veel kohtume.
Pärast venna ärasõitu arenesid sündmused kõige dramaatilisemal kombel: 22. juunil 1941 algas Vene-Saksa sõda. Tund aega pärast sõja kuulutamist tuli pommirünnak. Kolm päeva hiljem jätsid venelased linna maha.
Meid sel ajal linnas enam polnud, olime otsustanud ära minna, ja viibisime linnast oma kuuskümmend kilomeetrit eemal, kuni avastasime, et asume sakslaste käes oleval territooriumil.
Pöördusime tagasi Vilnosse. Kuulsime masendavaid asju: päeval, mil Punaarmee Vilno maha jättis, kogunesid stiihiliselt leedu banded, kes hakkasid juute tapma veel enne, kui sakslased linna vallutasid. Pärastpoole astus suur hulk leedukaid saksa karistussalkadesse.
Kehtestati juudivastased seadused: konfiskeeriti omand, keelati ilmuda rahvarohketesse paikadesse, käia kõnniteel. Kõige tipuks nõuti kohustusliku juudi eraldusmärgi, Taaveti tähe kandmist. Algasid arreteerimised.
Olin sel ajal nii naiivne, et ei osanud kujutleda, nagu eksisteeriks sakslastel läbimõeldud juutide hävitamise süsteem. Mind oli kasvatatud austama saksa kultuuri ja ma vaidlesin sõpradega, veensin neid, et üksikud faktid vägivalla ja mõnitamise kohta on korralageduse tulemus. Ma lihtsalt ei saanud seda uskuda. Kõik toimunu tundus absurdi ja arusaamatusena. Korrutasin: „Seda ei saa olla! Ärge uskuge kuulujutte! Sakslased seavad varsti korra majja!..”
Tõsijutt, me polnud veel tõelist saksa korda näinudki!
Linnatänavail algasid juutide haarangud, inimesed kadusid. Liikusid kuuldused mahalaskmistest. Eitasin täiel määral ilmselget asja.
Kõik sionistlikud organisatsioonid, mis olid veel linna jäänud, aeti laiali. Palestiina võis ära unustada. Otsustasin vanemad Punase Risti kaudu üles otsida ja katsuda nende juurde pääseda. Teel Punase Risti vastuvõtutuppa sattusin järjekordsesse juutide haarangusse, ja mind arreteeriti.
Alates sellest esimesest kinnivõtmisest 13. juulil 1941 kuni sõja lõpuni oleks mind võidud tappa iga päev. Võiks isegi öelda, et oleksin pidanud hukkuma mitmeid kordi. Iga kord osutusin ma imelisel kombel pääsenuks. Kui inimene suudab harjuda imedega, siis sõja ajal olin mina imedega harjunud. Kuid nendel päevadel imed minu elus alles algasid.
Mida üldse nimetatakse imedeks? Seda, mida keegi pole eales näinud, mis pole eales aset leidnud? Seda, mis ulatub väljapoole meie kogemust? Seda, mis on vastuolus terve mõistusega? Mis on vähetõenäoline või juhtub nii harva, et sellel sündmusel pole tunnistajaid? Näiteks kui juuli keskpaigas oleks Vilnos äkki lumi maha sadanud – kas see oleks ime?
Enda kogemusest lähtuvalt võin kinnitada: ime tunneb ära selle tunnuse järgi, et selle saadab korda Jumal. Kas see tähendab, et uskmatutega imesid ei sünni? Ei tähenda. Sellepärast et uskmatu inimese teadvus on seatud sedasi, et see seletab imet loomulike põhjustega, tõenäosusteooriaga või erandiga, mis kinnitab reeglit. Uskliku inimese jaoks on ime aga Jumala sekkumine asjade loomulikku käiku, ja kui ime teoks saab, siis uskliku inimese teadvus rõõmustab ja on tulvil tänulikkust.
Ma pole kunagi olnud ateist. Teadlikult hakkasin palvetama kaheksa-aastaselt, ja palusin Jumalalt, et ta saadaks mulle õpetaja, kes õpetaks mulle tõde. Kujutasin õpetajat ette kena, harituna, pikkade vuntsidega, nende aastate Poola presidendi moodi.
Niisugust vuntsidega õpetajat ma ei kohanud, kuid Tema, Keda kohtasin ja keda hüüan Õpetajaks, kõneles minuga pikka aega imede keeles.
Kuid enne, kui seda keelt lugema õppida, oli vaja see tähtede kaupa selgeks saada. Pärast esimest haarangut, kui meid koos sõbraga tänaval kinni võeti, hakkasin sellele mõtlema.
Rühm kinnipeetud juute viidi politseijaoskonnast tööle, sakslaste pagaritöökotta puid lõhkuma. Esimest korda peksid kaks Saksa sõdurit minu silme all poolsurnuks noormehe, kes halvasti puid lõhkus. Mina ja sõber vedasime ta suurivaevu Łukiszki vangla hoovi, kuhu meid pärast pikka tööpäeva aeti. Hoov oli paksult täis juute – ainult mehed. Seejärel võeti meilt ära asjad ja dokumendid ning kästi kõigil vastata ankeediküsimustele. Kui küsiti, mis mu amet on, siis kõhklesin, kumba öelda: puuraiuja või kingsepp. Järele mõeldes leidsin, et olen osavam kingsepp kui puuraiuja. Nii ütlesingi. Ja siis juhtus ime. Ohvitser hõikas: „Hei, andke Steinile dokumendid ja asjad tagasi!”
Mind juhatati trepile. Pärast toodi juurde veel mõned mehed. Nad kõik olid kingsepad. Nagu hiljem välja tuli, vajas Gestapo kingseppasid, kuna oli juudi kaupmeestelt konfiskeerinud suure nahalao, ja kohalikud Saksa ülemused otsustasid nahka heaperemehelikult ära kasutada – mitte saata Saksamaale, vaid õmmelda enesele jalatsid. Selles tänavahaarangus kinni peetud tuhandest mehest olid vaid kaksteist kingsepad. Mulle öeldi hiljem, et kõik ülejäänud lasti maha. Mina ei uskunud.
Nahka oli nii palju, et kingseppade töö venis pikale. Esimesed kuus nädalat meid vanglast välja ei lastud, hiljem kirjutati välja Gestapo templiga luba ja lasti koju. Nüüd pidime vangla kingsepatöökojas tööl käima.
Kord, kui olin koju minemas, pakkus keegi talupoeg mulle vankriga küüti. Tookord ma ei kahtlustanudki, et kohtumine selle mehega – Bolesław Rokicki oli ta nimi – on juba iseenesest ime. Me ju teame, kui palju leidub inimesi, kelle hingel lasuvad hukatud elud. Tema aga kuulus nende hulka, kes päästsid. Kuid siis ma sellest suurt ei taibanud.