ennast otsustamisel piisavalt kompetentsena, pidasin oma kohuseks esitada Teile meie vestluse sisu. Lisan oma kirjale ka esialgse dokumendi, mis oli minu poolt läbiviidud vestluse põhjuseks.
Juuni, 1964
Teie Kõrgeausus!
Pean oma ordukuulekuse kohuseks anda Teile teada meie kloostri venna Daniel Steini lubamatutest arvamusavaldustest Püha Tooli seisukohtade teemal, mida ta endale juba ammu lubanud on.
Steini arvamusavaldused on varemgi väljendanud mittenõustumist Kiriku poliitikaga Lähis-Idas. Ta teatas, et Iisraeli riigi mittetunnustamine Vatikani poolt on väär ja kujutab endast jätku Kiriku antisemiitlikule poliitikale. Ta on lubanud endale rea konkreetseid arvamusavaldusi, mis paavst Pius XII poliitika natsismiaastatel hukka mõistsid ning süüdistas teda vastuhakkamatuses juutide hävitamisele sõja ajal. Stein ütles samuti välja seisukoha, et Vatikani poliitiline intriig töötab araablaste kasuks, kuna kardab araabia maailma. Olles juut, evib vend Daniel Iisraeli-sõbralikke seisukohti, ja ma kannan selle tema päritolu arvele, mis osaliselt ka tema seisukohti selgitab.
Kuid tema kommentaarid, mis puudutavad viimaste aegade tähtsaimat sündmust – Tema Pühaduse sõitu Lähis-Itta ja Tema Pühaduse ajaloolist kohtumist Iisraeli riigitegelastega Janini–Megiddo maanteel – kritiseerivad minu jaoks kurvastaval kombel kiriku seisukohti, millest ma pean teada andma ka teile. Tema vaated ei paista sugugi vastavat nendele ettekujutustele, mis on Ordus tavaks.
August, 1964. a
Karmeli Mäe Pühima Neitsi Maarja Paljasjalgsete Vendade Ordu Liibanoni provintsi provintsiaali kiri karmeliitide ordu kindralile
Teie kõrgeausus, kallis vend Kindral!
Saadan Teile rea dokumente, mis on seotud preester Daniel Steini viibimise ja tegevusega „Stella Marise” kloostris Karmeli mäel. Kas Teile ei tundu otstarbekas esitada käesolevad dokumendid Rooma Kuuria vastavatele ametkondadele?
Mul oli vestlus preester Steiniga ja ma tegin talle ettepaneku esitada kirjalikult oma vaated ivriidikeelse jumalateenistuse pidamise osas. Ilma Teie soovitusteta ei hakka ma otsuseid vastu võtma.
25
1996, Galilea, mošav „Nof Ha-Galil”
Ewa Manukyani ja Avigdor Steini vestluse salvestus
AVIGDOR: No mida ma sulle, Ewa, saaksin rääkida Danieli elust kloostris? Esiteks, ma pole ise seal kordagi käinud. Sina ju astusid sinna sisse, sa tead paremini, kuidas seal kõik seatud on.
EWA: Nägin vähe. Väravast kaugemale mind ei lastud. Naisi ei lasta. Ainult Golda Meiri võõrustati seal korra. Keegi ei tahtnud minuga rääkida. Öeldi, et kloostriülemat pole. Tema sekretär, kreeklane, ei osanud inglise keelt, ainult vehkis kätega: ei, ei!
AVIGDOR: Tuleta mulle meelde, otsin üles kirja, mille sain ühelt meie „Akiva” sõbralt varsti pärast sõda. See on mul tallel. Seal on juttu tema kloostrielu päris algusest, veel Poolas. Miks sa ise tema käest ei küsinud?
EWA: Tookord küsitles tema mind. Ja üldse – rääkisime muust.
AVIGDOR: Jah, ta ei armastanud endast rääkida. Oli nagu partisan: kui ei pea vajalikuks millestki rääkida, siis ei lobise. Kulus oma viis aastat, enne kui taipasin, kui raske on tal kloostris elada. Saad aru, seal sõltub palju kloostriülemast. Kui kloostriülem oli salliv, laia silmaringiga, kujunesid normaalsed suhted. Kuid kloostriülemad vahetuvad, vist kord kolme aasta tagant. Nende aastate jooksul, mis ta „Stella Marises” elas, vahetus neid palju. Daniel elas selles kloostris peaaegu nelikümmend aastat.
Üks kloostriülem, nagu ma aru saan, suisa vihkas teda. Ma ei tea, millega ülejäänud mungad tegelevad ja kuidas elavad. Kuid nad elavad kloostris sees ega käi peaaegu üldse väljas. Mitte keegi ei oska ivriiti. Kui mõni munk haigestus, sattus haiglasse, oli Daniel alati tõlgina kaasas. Ilma temata ei toimunud ükski ilmaliku maailmaga seotud asjatoimetus. Jällegi, auto. Saad aru, peagi pärast saabumist ostis ta motorolleri Vespa ja hakkas maad mööda ringi sõitma. Hiljem aga ostis auto. Nojah, see oli juba siis, kui ta ekskursioonide pealt teenima hakkas. Alguses oli täiesti lömmis Mazda. Hiljem veeuputuse-eelne Ford. Saad aru, kuidas ma seda kõrvaltvaatajana nägin: seal elab kaksteist või viisteist munka. Daniel ärkab palvuseks kell neli hommikul. Mida nad seal teevad, ei tea. Noh, töötavad aias, seal on imeline aed ja väike viinamägi. Aias ei töötanud Daniel kunagi. Ta sõitis kohe pärast hommikupalvust minema – algusest peale sai temast midagi sotsiaaltöötaja taolist. Vaid nimetus on selline: preester. Saad aru, ausalt öeldes pidanuks ta olema arst või õpetaja. Temast oleks saanud väga hea arst. Võib-olla oli ta hea munk. Ta tegi üldse kõike, mida tegi, auga, väga hästi.
Kuid sealsed mungad olid hoopis teine asi. Tema oli nende jaoks võõras. Kõigepealt, ta oli juut. Seal elas üks munk, kes teda üldse ei teretanud. Kogu elu ühes kloostris, aga too ei rääkinud temaga surmani välja. Daniel naeris. Vend sõidutas teda arsti juurde, too aga vaikis ja vahtis mujale. Tema olukord oli väga keeruline. Kuid sa ju tunned tema iseloomu – ta ei kaevanud kunagi, ainult otsekui muigas iseenda üle.
Ja tema kogudus? Mida kujutas endast tema kogudus? Rahutu rahvas, oma kodukohast eemale kistud, põhiliselt juutidega abiellunud katoliku naised – kas haiged või hullud, lastega, segaduses. Sa palun ära arva, et ma ei tea, kui raske on mittejuudil Iisraelis elada. Väga raske. Enne Danieli oli üks preester, iirlane, ja kogudus ei tahtnud teda, kuna ta oli tõeline antisemiit. Aga need kohalikud katoliiklased on juutidega veresidemete kaudu seotud. Danieli koguduses oli üks naine, kes päästis oma mehe elu, too elas tal poolteist aastat keldris, naine viis igal öösel talle toitu, tühjendas ööpotti, ja seda kõike sakslaste nina all. Ja sellisele naisele ütles preester: sa oled sigitanud itskesid! Ühesõnaga, iirlane viidi üle mingile Kreeka saarele, kus polnud juutidest kuuldudki, ja kõik oli hästi. Daniel aga toodi Haifasse, kohalike katoliiklaste juurde. Esimestel aastatel pidas ta jumalateenistust poola keeles. Ent siis hakkasid lisaks poolakatele tulema ungarlased, venelased, rumeenlased, keda kõike seal polnud. Kõik keeled. Ja kõik tulijad õppisid ivriiti – kuidas teed küsida, kui palju leib maksab. Ning tasapisi sai nende suhtlemiskeeleks ivriit. Mõne aasta pärast hakkas Daniel pidama jumalateenistust ivriidi keeles. Tema koguduse inimesed olid pea kõik kerjused, ei teinud õiget tööd, sünnitasid lapsi ja said sotsiaalabi.
Tulin 1941. aastal Iisraeli – kolm päeva hiljem olin tööl. Selles samas kohas, kus ka praegu. Nojah, esialgu olin muidugi abitööline. Aga sotsiaalabi küsida ei tulnud mõttessegi! Kuid kõik need inimesed olid abitud, eksinud. Ja vennast sai nende sotsiaaltöötaja – ta täitis nende eest pabereid! Korraldas neile õppimise. Ja lastele muide ka.
Siis ekskursioonid. Alguses tulid kirikudelegatsioonid, itaalia katoliiklased, sakslased. Ta näitas neile kõike. Seejärel hakkasid tulema mittekatoliiklikud seltskonnad, tavalised turistid, ja palusid tal näidata pühi paiku. Ta ju tundis Iisraeli minust paremini. Mina sõitsin siin maal harva ringi – kus mul see aeg? Töö, lapsed. Ent tema tundis siin iga põõsast, iga teerada. Eriti Galileas. Ta teenis sellega raha. Osa andis kloostrisse, osa kulutas koguduse peale. Minu vanem tütar rääkis alati – meie onu on tõeline mänedžer. Ta suudab kõike korraldada. Ta organiseeris kooli siia asunud lastele, ja varjupaiga, ja vanadekodu. Ostis kogudusele maja.
EWA: Aga miks ta kloostrist ära ei tulnud?
AVIGDOR: Arvan, et ta oli sõdur! Ta oli nagu sõdur vahipostil. Seal oli range distsipliin. Ta pöördus alati tagasi kloostrisse ööbima. Lahkus hommikul, tagasi jõudis kesköö paiku. Miks tal seda kloostrit vaja oli, ei tea. Rääkisin talle ammu – tule koli meie juurde. Eriti viimastel aastatel, kui lapsed lahkunud olid. Meil oli siis juba see ruumikas maja. Olime Milkaga kahekesi. Oleks siin taldriku kodust suppigi söönud! Ei, ja ongi kõik.
Tema peale kirjutati kaebusi. Mul vedeles kodus kaua üks paber,