pista, oli aega mõtiskeluks rohkem kui mõtteid. Nüüd tunnen pidevalt puudust selle „tühja” aja järele. Ka lugemiseks puudub aeg. Kuid seoses lugemisega on palve: kui sulle satuvad ette briti piibliuurija Harold Rowley tööd, kuid mitte apokalüpsisest, vaid tema vana raamat Iisraeli usust, siis saada mulle, palun. Leidsin viite sellele, kuid ilma bibliograafiliste andmeteta.
Teame ammu, et Pilatuse küsimus „Mis on tõde?” on vaid retoorika. Kuid küsimus „Mis on usk?” ei ole retoorika, see on eluline vajadus. Liiga palju on ilmas inimesi, kes usuvad reeglitesse, küünaldesse, kivikujudesse ja muudesse vidinatesse, usuvad põnevatesse inimestesse ja veidratesse ideedesse. Vahest on sisu otsing sama rumal kui tõe otsing? Kuid mina tahan, et usk, mis on iga inimese isiklik saladus, puhastuks prahist ja pudipadist. Et kooruks välja terviklik ja jagamatu iva. Üks asi on uskuda, teine asi teada, kuid kõige tähtsam on teada, millesse usud.
23
Jaanuar 1964
Väljavõtteid Iisraeli ajakirjandusest
4. detsembril 1963. aastal andis Rooma paavst Paulus VI teada oma otsusest ette võtta palverännak Pühale maale. Ta ei kasutanud nimetust Iisraeli riik, vaid väljendit „Palestiina”, ja juba üksnes see näitab kujukalt Paulus VI suhtumist juudi rahvasse ja riiki. Jeruusalemmas tekitas paavsti otsus arusaamatust. Tavaliselt riigipea visiitideks sõlmitav eelkokkulepe puudus. Press reageeris järsult, tunda oli solvumist. Dr Hertz Rosenblum kirjutas ajalehe Yedioth Ahronoth juhtkirjas: „Fakt, et meile ei võetud vaevaks midagi teatada, fakt, et „Püha Tooli” otsusest sai meie saadik Roomas teada ajalehtedest, valitsuse liikmed aga raadiost, on üllatav.”
Itaalia teadeteagentuur kuulutas Vatikani nimel, et visiit on puhtreligioosse iseloomuga ega tähenda sugugi Iisraeli riigi tunnustamist.
Vatikan andis teada, et 4. jaanuaril 1964. aastal maandub Paulus VI Jordaania lennuväljal Rabbath-Ammonis. Jordaania pealinnast suundub Tema Pühadus limusiiniga Vanasse linna (Jeruusalemma). Seal veedab ta öö Vatikani misjonis. Järgmisel päeval ületab Paulus VI piiri ja saabub Iisraeli. Ta külastab Galilead ja Naatsaretti, Jeruusalemma juudi poolt ja tõuseb Siioni mäkke, misjärel pöördub tagasi Vanalinna Mandelbaumi piiripunkti kaudu.
Visiidi kolmandal päeval külastab paavst Petlemma, seejärel pöördub Rabbath-Ammoni tagasi ja lendab Vatikani.
Mahajäetud teelõik Jenini ja Megido vahel valiti välja katoliku kiriku pea ja Iisraeli riigi juhtide kohtumiseks. Silmatorkamatu punkt kaardil, selgelt rõhutamas sõjaseisukorda, milles meie riik viibib.
Ma-Ariv kirjutas, et Paulus VI ei valinud juhuslikult kohtumispaigaks Megidot: „Kas meie seas pole siis tõesti inimest, kes ei teaks Johannese ilmutusraamatut? Seal on ju selgelt öeldud, Megidos toimub viimsepäevalahing Hea ja Kurja (antikristlike jõudude) vahel. Kas just seal peame me paavstiga kohtuma? Ja veel valitsuse täiskoosseisus? Ei ole ju Vatikan viimastel nädalatel väsinud kuulutamast, et tema jaoks pole Iisraeli riiki olemas?
Nimelt siin on Paulus VI otsustanud kohtuda juudiriigi juhtidega – lagunenud maanteel, mida mööda keegi pole 1948. aastast saadik sõitnud.”
Ministeeriumi komisjon otsustas pontifeksi soovile vastu tulla ja korraldada piduliku vastuvõtutseremoonia Megidos. Otsustati, et Megidosse sõidavad president Zalman Shazar, ülemrabi Nissim Jitsak ja mõned ministrid. Avalikkuses see otsus vaimustust esile ei kutsunud.
Komisjoni liige dr Zerah Warhaftig avaldas arvamust, et kuna visiidi eesmärk on puhtreligioosne, ei peaks ei president ega o s a valitsusest oma lugupidamisavaldustega Tema Pühadusele kiirustama. Selleks piisab täiesti usuasjade ministeeriumi ametnikest.
Keset niivõrd tähtsa sündmuse ettevalmistamist kuulutas ülemrabi Nissim Jitsak, et tema Megidosse ei sõida. Puhkes kohutav skandaal. Kõik unustasid jalamaid vaidluse presidendi sõidu üle. Ülemrabi keeldus täitmast valitsuse otsust ja keegi ei suutnud teda ümber veenda. Rabi Nissimi keeldumine tõusis kõigi maailma uudisteagentuuride kuumaks teemaks. Paavsti palverännak lükkus tahaplaanile; nüüd arutles kogu ajakirjandus katoliku kiriku pea ja ülemrabi vastasseisu üle, mida mõistagi tõlgendatakse kui katoliikluse ja judaismi vastasseisu.
Erikorrespondent Raphael Pines
Paavst Paulus VI viibis Iisraeli territooriumil üksteist tundi: 5. jaanuaril kella 9.40–20.50. Pontifeks saabus Iisraeli mööda Jenini-Megido maanteed, ja lahkus läbi Mandelbaumi värava Jeruusalemmas. Eelmisel päeval oli ta lennanud Roomast Rabbath-Ammoni; sealt liikus ta edasi Jeruusalemma. Jordaanlased kasutasid paavsti visiiti raevuka antisemiitliku propaganda üleskeerutamiseks. Vanalinnas ootasid paavsti rahvahulgad. Politsei nägi vaeva rahva taltsutamiseks. Pontifeks oleks äärepealt muljuda saanud. Ent Iisraelis tervitati teda kaunis jahedalt. Naatsareti linnatänavatele kogunes kolmkümmend tuhat inimest. Jeruusalemmas erilist elavnemist märgata polnud.
Pidulikule kohtumisele Megidos läksid Iisraeli president Zalman Shazar, peaminister Eshkol, tema asetäitja Abba Eban, usuasjade minister Zerah Warhaftig, Knesseti esimees Kadish Luz ja siseasjade minister Shalom Sheetrit. Golda Meir murdis hiljuti jalaluu, seetõttu ei saanud näha oma jumaldatud pontifeksi. Need, kes ootasid, et paavst mainib Iisraeli riiki, eksisid rängalt. Kuigi valitsuse esindajad ei väsinud korrutamast, et visiidil on puhtreligioosne eesmärk, rõhutasid nad samas, et Paulus VI külaskäigul on oluline riiklik tähendus. Üksteist tundi pärast saabumist pidas paavst lahkumiskõne. Ta tänas kõigepealt „võime” ja sõnas, et ei unusta kunagi külaskäiku pühadesse paikadesse. Samuti märkis ta, et „kirik armastab kõiki”. Ja nüüd kõlas kui kõu selgest taevast: paavst mainis Pius XII-t: „Minu eelkäija, suur Pius XII tegi viimase sõja ajal kõik, mis võimalik, et aidata tagakiusatuid, sõltumata nende rahvusest. Täna on kuulda hääli, mis süüdistavad seda püha inimest pattudes. Teatame, et ei ole suuremat ebaõiglust kui need süüdistused. Tema mälestus on meile püha.” (Kes oli Pius XII? Paljuski tänu selle „pühamehe” mahitusele hukkus kuus miljonit juuti, tema aga ei liigutanud sõrmegi nende päästmiseks. Pruukinuks vaid öelda üks sõna! Kui palju elusid oleks päästetud!) Isegi katoliiklasi pahandas Paulus VI avameelsus. Antisemiidist paavsti mainimine Jeruusalemmas oli juba iseenesest taktitu. Lennuki pardalt saatis pontifeks tänutelegrammid kõigile võõrustajatele. Kuningas Husseini poole pöördus paavst täistiitliga, samuti lisas tänusõnad „minu armastatud Jordaania rahvale”. Iisraeliga palverändur nii ei toiminud. Telegramm algas sõnadega: „Härra president Shazar, Tel-Aviv”. Mitte Jeruusalemm, Jumal hoidku sellest…
24
Juuli 1964, Haifa
Kiri Karmeli Mäe Pühima Neitsi Maarja Paljasjalgsete Vendade Ordu Liibanoni provintsi provintsiaalile
Teie Kõrgeausus!
Annan teile teada, et eelmisel kuul jõudis minuni kurvastav informatsioon ühe meie kloostrivenna reaktsiooni kohta pontifeksi kohtumisele rühma poliitikutega Megiddos. Jutt käib meie kloostrisse 1959. aastal Poolast ületoodud vennast Daniel Steinist. Tol ajal valitses suur vajadus poola keelt oskava vaimuliku järele, et läbi viia jumalateenistusi ja hingehoiutööd Haifa poolakeelse elanikkonna hulgas. Vend Daniel saab oma kohustustega edukalt hakkama, kõik vastukajad koguduseliikmete poolt on üsnagi soodsad, mida ei saa öelda tema eelkäija kohta.
Pärast ühe meie venna käest saadud apellatsiooni kutsusin vend Daniel Steini välja selgitavaks kõneluseks. Ta esitas mulle oma seisukoha mõnedest kirikupoliitika küsimustest, mida võiks kokku võtta järgmiselt:
1. Vend D. arvab, et Iisraeli pinnal tuleb taastada kristlik juudi kogukond (!).
2. Vend D. arvab, et kaasaja katoliku kirik, olles ennast juudi traditsioonist lahti rebinud, on minetanud oma sidemed juurtega ja viibib haiguse seisundis.
3. Vend D. arvab, et sellest „haigusest” tervenemiseks on hädavajalik kiriku „delatiniseerimine” läbi kristluse inkultureerimise kohalikesse kultuuridesse.
Viitasin omalt poolt kiriklikule distsipliinile, mida ta on kohustatud jumalateenistuse