ta arvas, oli kõige ohutum paik.
„Juudi moodi sa välja ei näe, räägid poola keelt nagu poolakas. Ega sulle pole peale kirjutatud, et sa juut oled… Ütled, et oled poolakas.”
Keeldusin. Mul oli saksakeelne templiga tõend, et töötan Gestapos kingsepana, arvasin, et see tagab mulle kaitse.
Mõned päevad hiljem sattusin töölt tulles taas haarangusse. Tänav tõkestati ja kõik juudid aeti karjas kinnisesse sisehoovi, kivist kotti, mille ainsaks väljapääsuks oli raske raudvärav. Haarangut toimetasid natsivormis leedu valvurid. Nood olid eriti julmad. Relvi asendasid neil puust nuiad, ja neid käsitsesid nad üliosavalt. Astusin leedukast ohvitseri juurde ja ulatasin talle oma paberi. Samuti selgitasin, kelle tarvis töötan. Ta rebis mu kallihinnalise lubatähe katki ja virutas mulle vastu kõrvu.
Kõik juudid aeti hoovi, väravad lukustati. Sisehoovi ümbritsevad majad seisid tühjalt, inimesed olid sealt juba välja kolitud. Mõned püüdsid tühjadesse korteritesse varjuda, keegi puges keldrisse. Ka mina otsustasin peitu minna ja pugesin keldrisse. Nagu paljudes Vilno majades, olid keldris latriteks jaotatud panipaigad juurviljade hoidmiseks. Kobasin pimedas mingit ust, see osutus suletuks. Siis nihutasin lauad laiali ja libistasin ennast latrisse. Seal polnud mingeid juurvilju, kogu ruum oli vana mööblit täis kuhjatud. Pugesin peitu.
Mõne tunni pärast sõitsid kohale veoautod, kõlasid saksakeelsed käsklused. Seejärel ilmusid taskulampidega sakslased ja alustasid otsinguid. See meenutas suuresti peitusemängu, ainult et kaotajal polnud võimalust mängus tagasi teha. Minuni immitses lauapragude vahelt valgust.
„Siin ripub taba ees. Lähme. Rohkem pole kedagi,” kuulsin ma, ja valgusvihk kadus.
„Vaata, siin on laudade vahel pragu,” vastas teine.
Iial varem polnud ma nii palavalt Jumala poole palvetanud.
„Nalja teed või? Siit ei pääseks lapski läbi…”
Läksid ära. Istusin täielikus pimeduses tunni, teisegi. Teadsin, et kuidagiviisi tuleb välja pääseda. Gestapos antud saksakeelse dokumendi oli leedu ohvitser lõhki rebinud. Jäi veel vaid 1939. aastal välja antud õpilaspilet. Sinna polnud rahvust märgitud, oli vaid nimi – Dieter Stein. Tavaline saksa nimi. Kiskusin varrukalt kollase tähe. Otsustasin: juut jääb maha siia keldrisse. Välja ronib sakslane. Pidin käituma nii, nagu käituvad sakslased. Ei, poolakad. Isa sakslane, ema poolatar – nii on parem. Ja vanemad on surnud…
Läksin hoovi. Juba koitis. Ennast vastu seinu surudes hiilisin väravani nagu kass. See oli lukus. Pealegi rippus nii tihedalt vastu kivimüüritist, et läbi prao oli võimatu pressida. Kivid olid tihkelt üksteise vastu surutud. Ilma tööriistata neid välja lõhkuda ei saanud. Kuid mul ju oli tööriist kaasas – väike kingsepahaamer, naelasõrg käepideme küljes. Hooviväravas oli kõik läbi otsitud, kuid haamrit polnud saapa sees avastatud. „Ime,” mõtlesin. „Veel üks ime.”
Lõhkusin veerand tunniga seinast välja kaks väiksemat kivi. Tekkinud avaus oli pisike, kuid minu jaoks piisav. Nagu näete, pole ma praegugi kuigi kogukas, neil aastatel ei kaalunud ma viitkümmetki kilo. Litsusin ennast prao vahelt läbi ja olin tänaval.
Oli varahommik. Nurga tagant kakerdas välja täiesti purjus Saksa sõdur, kannul kari poisikesi, kes tema üle ilkusid. Pärisin temalt saksa keeles, kuhu ta suundub. Ta sirutas ette lipiku hotelli nimega. Ajasin jõmpsikad laiali ja hakkasin sakslast osutatud aadressile lohistama. Sakslane pobises midagi segast ja tema seosetust kõnest selgus, et ta oli samal ööl osalenud juutide hävitamise aktsioonis.
Pidin käituma nagu sakslane. Ei, poolakas… Ja ma olin vait.
„Poolteist tuhat, taipad, poolteist tuhat…” Ta peatus, oksendas. „Mul pole nendega asja, miks mina pean seda tegema? Trükkal, taipad, ma olen trükkal… Mis mul juutidega asja on?”
Ta polnud just inimese moodi, kellele meeldib tappa.
Lõpuks lohistasin ta hotelli. Kellelgi ei võinud pähegi tulla, et purjus Saksa sõdurit talutas juut.
Õhtul otsisin üles Bolesławi talu. Ta võttis mu väga soojalt vastu. Talus varjas ennast kaks laagrist põgenenud vene sõjavangi ja juudi naine lapsega.
Lamades öösel konkus, kõht täis, puhtad riided seljas, mis aga peamine, turvalise tundega, olin tulvil tänulikkust Jumala vastu, kes raiskas nii palju aega, et mind sellest hiirelõksust välja tirida.
Uinusin kähku, kuid ärkasin mõne tunni pärast automaadivalangute tõttu. Need kostsid Ponary poolt, ja nüüd ei kahelnud ma enam selles, mis seal toimumas oli. Normaalne inimteadvus ei suuda vastu võtta väga paljut sellest, millega mul tuli kokku puutuda. See, mis toimus mõne kilomeetri kaugusel, oli veel kujuteldamatum kui ükskõik milline ime. Minu isiklik imekogemus oli kogemus ülimast headusest. Nüüd kogesin piinavat tunnet, et rikutakse elu kõrgemaid seadusi ja kordasaadetav kuri on ebaloomulik ning vastuolus kogu maailmakorraldusega.
Elasin Bolesławi talus mitu kuud, töötasin teiste töölistega põllul. Oktoobri keskel andsid sakslased välja seaduse, mis karistas neid, kes varjavad juute, surmanuhtlusega.
Ma ei tahtnud Bolesławi ohtu seada ja otsustasin lahkuda. Peagi avanes selleks juhus: kohalik loomaarst, kes kutsuti appi, kui lehm hakkas vasikat tooma, pani mulle ette kolida Valgevenesse, kus tema vend elas sellises pärapõrgus, kuhu isegi sakslased polevat jõudnud.
Tuli päev, mil hakkasin mööda maanteed edasi astuma. Hirm oli väga suur. Läksin ja mõtlesin, et kui ma hirmust jagu ei saa, siis ma ellu ka ei jää. Minu hirm reedab mind. See oli juudi hirm – hirm olla juut, näha välja nagu juut. Mõtlesin, et jään ellu vaid siis, kui suudan lakata olemast juut. Pidin saama selliseks nagu poolakad ja valgevenelased.
Minu välimus oli küllalt neutraalne, pealegi ei saanud ma seda niikuinii muuta. Muuta sain vaid oma käitumist. Pidin käituma nagu kõik teised.
Maantee oli sakslaste autosid täis, aeg-ajalt mehed hääletasid, aegajalt võeti neid peale. Naised liikusid jala. Nad kartsid hääletada. Sain hirmust jagu ja hääletasin. Saksa veoauto pidas kinni.
Kolmandal päeval jõudsin pärale. Valgevene kolkaküla.
Kuid sakslased polnud seda paika kahe silma vahele jätnud – nädal enne minu päralejõudmist olid kõik kohalikud juudid maha lastud. Kõige suuremas hoones asus kool, mida tõmmati koomale – anti pool maja politseijaoskonnale. Sealsamas oli ühes toas ladu, kus hoiti rõivakraami. Seda, mis oli veel elavailt ära võetud ja juba surnutelt seljast kistud.
Politseinikud olid põhiliselt valgevenelased. Poolakaid oli vähem, kuna 1940. aastal ja 1941. aasta alguses oli ligi poolteist miljonit poolakat idapoolsetest piirkondadest Venemaale küüditatud.
Politseijaoskonnas, kuhu ma järgmisel päeval läksin, et saada luba külas elamiseks, võttis mind vastu politseisekretär, poolakas, ja minu legend vanemate kohta ei äratanud tas kahtlusi. Minu õpilaspilet, ainus dokument, oli laitmatu, aga rahvust seal kirjas polnud. Poola keel oli tõepoolest mulle emakeeleks. Selles jaoskonnas sain uued dokumendid, millesse oli märgitud, et isa on sakslane, ema aga poolatar. Nüüd oli mul isegi õigus saada Volksdeutsche’ks, see tähendab sünnipäraseks sakslaseks. Kuid ma ei kasutanud seda privileegi. Minu privileegiks osutus saksa keele oskus.
Sedasi ma legaliseerusingi. Esialgu toitis mind ära kingsepatöö. Raha ei antud, maksti toiduga. Mõne aja pärast pakuti mulle kooli koristaja tööd ja toakest koolihoones. Kõrvaltoas elas politseiülem. Minu kohustuseks oli koristamine, puude lõhkumine ja ahjukütmine. Peagi lisandus kohustustele õpetada koolis lastele saksa keelt.
Algasid külmad. Sooje rõivaid mul polnud. Ükskord pakkus politseisekretär, kelle vastutusalasse kuulus ladu, mulle võimalust end riidesse panna ja avas rõivaid täistuubitud toa ukse. Kogesin kohutavat tunnet – need olid sakslaste tapetud juutide rõivad. Kartsin neid puutuda. Kuid mida teha? Palvetasin, tänasin mõttes oma tapetud hõimlasi ning võtsin kantud lambanahkse kasuka ja veel mõned asjad. Ma ei teadnud, kui kaua veel oli mulle määratud neid rõivaid kanda.
Kui Saksa ülemused kohale sõitsid, kutsuti mind tõlkima. Olin väga mures – sain aru,