ning selle ülemal oli vilets maine – ta oli tuntud purjutamise ja julmuse poolest. Temaga koos sõitis kohale ka mingi Saksa ametimees ning mind paluti tõlkima. Õhtul kutsus Semenovitš mu enda juurde ja pakkus tööd isikliku tõlgi ja saksa keele õpetajana.
Ma ei tahtnud politseis töötada. Otsustamiseks oli mul üks öö. Õudne mõelda – mina, juut, teen koostööd politseiga. Kuid juba siis tuli mulle pähe, et Semenovitši juures töötades võiksin arvatavasti päästa kasvõi mõnegi, kellele politsei jahti peab. Teha midagigi inimeste heaks, kes vajasid abi. Valgevenelased olid väga vaene ja peksasaanud rahvas, nad kartsid ülemusi ja nende silmis oli kaalu isegi nii tühisel ametil nagu Valgevene politsei tõlk. See amet andis mõningase mõjuvõimu.
Ja ma otsustasin Semenovitši juurde tööle minna, ning nii veider kui see ka pole, tundsin kergendust: isegi sellel väikesel ametikohal võisin ma tuua kasu kohalikele elanikele, neile, kes vajasid abi. Paljud lihtsalt ei mõistnud, mida nendelt nõutakse, ja said seetõttu karistada. See võimalus andis mulle tagasi väärikuse ja ainult sellisel moel, tehes midagi teiste heaks, võisin ma päästa oma südametunnistuse, oma isiksuse. Uue töökoha algusminutitest peale sain ma aru, et vähimagi vääratuse korral ähvardab mind surm.
Hakkasin Saksa sandarmeeria, Valgevene politsei ja kohaliku elanikkonna tõlgiks. Võtsin seljast viimase „juudi päranduse” – politsei laost pärit mahalastud juutide rõivad. Nüüd kandsin musta politseimundrit hallide mansettide ja kraega, kalifeesid, saapaid ja musta nokkmütsi – küll ilma pealuu kujutiseta. Mulle eraldati isegi relv. Musta vormi kandsid SS-väed, meie omal erinesid vaid mansetid ja krae.
Sedasi sain faktiliselt Saksa sõjaväelaseks allohvitseri auastmes. Alustasin sõjaväeteenistust auastmes, milles minu isa oli selle lõpetanud. Niisugust saatuse pööret ei osanud keegi ette näha. Käes oli 1941. aasta detsember. Olin üheksateistaastane. Olin elus, ja see oli ime.
21
Juuni 1965, Haifa
Haifa araabia katoliku Pühima Neitsi Maarja Taevavõtmise kiriku koguduse teadetetahvel
(Kuulutused poola ja ivriidi keeles)
15. JUUNIL KELL 7 ÕHTUL TOIMUB KOHTUMINE AMEERIKA ORGANISATSIOONI „JUUDID JEESUSE EEST” ESINDAJATEGA.
PEETERPAULI PÄEVAL KORRALDAME ÜHISE REISI TABHUSSE. SAAME KIRIKU JUURES KOKKU KELL 7 HOMMIKUL.
UUESTI ORGANISEERITUD VANADEKODU VAJAB RADIAATORIT, VÄLIVOODIT JA MITUT SUURT KASTRULIT.
PÜHAKIRJA LUGEMINE JA TUNDMAÕPPIMINE JÄÄB ÄRA VEND DANIELI ÄRASÕIDU TÕTTU. TEMA ASEMEL KÜLASTAB MEID JERUUSALEMMA ÜLIKOOLI PROFESSOR HAIM ARTMAN JA JUTUSTAB PIIBLITEEMALISEST ARHEOLOOGIAST. VÄGA HUVITAV.
MEIL ON ÜLE KAHEKORDNE LASTEVOODI. KUI KEEGI VAJAB, PÖÖRDUGE HILDA POOLE. LASTEHOMMIK – JOONISTUSTUNNID.
22
1964, Haifa
Daniel Steini kiri Władysław Klechile
Kallis vend!
Ammu pole su kirjale vastanud ega ajakirjade saatmise eest tänanud. Suur aitäh! Kahjuks pole neid veel lugenud. Saad aru, sattusin siia keset sootuks teistsuguseid probleeme, mis asuvad väga kaugel teoreetilistest ja teoloogilistest. Ehkki teame ju ammugi, et teoloogilised probleemid peegeldavad alati neid elulisi seiskohti, mis valitsevad kirikus ja inimestes, kes selle moodustavad. Inimesed, kes mind ümbritsevad – neid on raske kutsuda koguduseks endises tähenduses – asetavad minu ette hoopis teistsuguseid küsimusi. Kui töötasin Poolas, puutusin kokku kindla traditsiooni, rahvuskultuuri raames kasvatatud poola katoliiklastega. See, mida näen siin, on hoopistükkis teine pilt. Teades, et kirik on katoliiklik, ei anna me alati enesele aru, et praktiliselt on meil tegu etnoreligiooniga. Iisraelis kujunenud kristlik keskkond on ääretult heterogeenne, selle moodustavad paljud kirikud oma traditsioonide ja arusaamadega: isegi katoliiklased on siin väga eripalgeliselt esindatud. Lisaks minu kaasvendadele karmeliitidele tuleb suhelda maroniitide, melkiitide ja paljude teiste eriliikidega, mida esindavad kõiksugu kristlikud organisatsioonid, kaasa arvatud mitmed vennaskonnad nagu „Jeesuse väikesed vennad” ja „Jeesuse väikesed õed”, ja iga harul on omad erijooned ja oma nägemus. Näiteks „väikeste vendade ja õdede” hulgas on palestiina- ja iisraelimeelseid, ja nende vahel on selged vastuolud. Üks taoline Jeruusalemma vennaskond saadeti hiljuti isegi laiali: oli liiga raske elada kõrvuti araablastega, jagamata nendega vihkamist juutide vastu. Rääkimata erinevatest õigeusklikest, kelle vahel pole mingit üksmeelt – Moskva patriarhaat on sügavas tülis välismaa omadega ja nii lõpmatuseni. Ma isegi ei püüa kogu pilti haarata.
Kuid mina kui kogudusepreester puutun pidevalt kokku minu pisikese koguduse siseste probleemidega. Poola naised ja nende lapsed, ungarlased, rumeenlased ja muudest rahvustest inimesed, kes ei kohanenud oma „rahvuslikes” kodudes, kuid kes austavad ikka „koduseid” traditsioone, suudavad suurivaevu võõras riigis assimileeruda. Mis puutub juudi soost katoliiklastesse mujal maailmas, siis reeglina ei tunne nad ennast oma elukeskkonnas eriti mugavalt. Kuid minu omadel on eriti ebamugav.
Ainult siin, Iisraelis, selles rahvaste tohuvabohus, sain omal nahal kogeda, et preester ei tööta mitte abstraktsete inimeste, vaid teatud rahva esindajatega, ja igal rahval on nähtavasti oma isiklik, rahvuslik teekond Kristuseni ning sedasi tekib rahvalikus teadvuses itaallasest Kristus, poolakast Kristus, kreeklasest Kristus, venelasest Kristus.
Kuid mina pean sellel maal, selle rahva seas, kelle sekka kuulun, otsima juudist Kristust. On ülearune mainida, et Tema, kelle nimel apostel Paulus kuulutas tähtsusetuks maise rahvuse, sotsiaalsed erisused ja isegi sugupoole, oli ajalooliselt nimelt juudalane.
Tutvusin noore Etioopia piiskopiga. Ta ütles olulisi asju: „Aafriklased ei ole suutelised omaks võtma euroopalikku kristlust. Kirik elab oma etnose siseselt ja Rooma interpretatsiooni ei tohi peale sundida. Kuningas Taavet tantsis altari ees. Ka aafriklane on valmis tantsima. Oleme palju vanem kirik kui Rooma oma. Tahame olla sellised, nagu oleme. Õppisin Roomas, palvetasin palju aastaid Rooma kirikutes. Kuid minu mustanahalistel koguduseliikmetel see kogemus puudub, miks pean ma neilt nõudma keeldumist oma loomusest, nõudma, et nad käiks Rooma kiriku järgi? Kirik ei tohiks olla tsentraliseeritud. Universaalsus tähendab vabadust!”
Siinkohal olen temaga nõus. Etioopia kirik tekkis enne kristluse jagunemist ida- ja läänekristluseks – mis on tal asja pärast seda tekkinud probleemidega?
Olen valmis tema seisukohta jagama, kuid mitte enam etiooplase, vaid juudina. Poolas viibides poleks see lihtsalt saanud mulle pähe tulla. Kas tead, Valgevenes, sakslaste juures, tahtsin ma välja näha nagu sakslane, Poolas olin peaaegu poolakas, kuid siin Iisraelis on ilmselge, et olen juut.
Ja veel: näidates Rooma seminaristidele Karmeli mäge, sattusime ühte druuside asundusse ja leidsime sealt kõrgemal mäenõlval asuva mahajäetud kiriku. Kunagi elas selle kõrval hurtsikus kaks munka, kuid nüüd ei ole kedagi. Pole isegi selge, kellelt küsida kasutusluba. Kutsusin oma koguduse kokku, hakkasime seal koristama, viisime välja kogu kola, prahi. Püstitasime kaksteist kivi – altari jaoks. Läheb muidugi tarvis väga palju raha, et see kõik jumalateenistuse tarvis kõlblikuks muuta. Esialgu kirjutasin kohalikele ülemustele kiriku taastamise sooviga.
Muide, ma saingi Iisraeli kodakondsuse – täiesti teisiti kui oleksin tahtnud. Mind naturaliseeriti vastavalt minu siinviibimise faktile, kuid juudina kirja ei pandud. Ma vist kirjutasin sulle juba sellest. Pärast seda, kui olin kohtus kaotanud, viidi sisse seaduseparandus – nüüd peetakse juudiks juudi emast sündinut, kes peab ennast juudiks ega pole vahetanud usutunnistust. Nii et tuli välja isegi hullem – nüüdsest peab immigrant Iisraeli tulles vastama küsimusele, milline on tema religioon, ja kristlastest juutide puhul võidakse isegi keelduda kodakondsuse andmisest! Vaat mille ma saavutasin!
Minu isikutunnistuses seisab: „Rahvus määratlemata”!
Kallis