teooriat näiteks kehtetuse (Nichtigkeit) või põhjendamatuse (Anfechtbarkeit) kohta. “Pärast seda kõike on selge, et roomlased ei saa kuidagi olla meie jaoks teadusliku meetodi eeskujuks,”on öelnud Lenel.46
Rooma õigusteaduse viimase faasi moodustavad sabiniaanide47 ja prokuliaanide koolkonnad, mis tegutsesid Augustuse ajast kuni umbes aastani 160. Need on teaduslikud koolkonnad (nagu olid filosoofilised koolkonnad Ateenas); võimalik, et neis tuli viimast korda esile vastuolu senaatorliku ja tribuunliku (tseesarliku) õigusekäsituse vahel; parimate sabiniaanide hulgas olid kaks tseesaritapjate järeltulijat; ühe prokuliaani oli Traianus oma järglaseks valinud. Sellal kui metoodika oli olulises osas valmis, toimus siin vana jus civile ja preetorliku jus honorarium’i praktiline kokkusulatamine.
Antiikaegse õiguse viimane meile nähtav tunnistäht on Gaiuse “Institutiones” (161. aasta paiku).48
Antiikne õigus on kehade õigus. See eristab kehalisi isikuid ja kehalisi asju, millest maailm koosneb, ning teeb kindlaks nendevahelisi suhteid, nagu mingi avaliku elu eukleidiline matemaatika. Õigusmõte ongi matemaatikaga lähedases suguluses. Kumbki neist tahab lahutada silmanähtavatest juhtumitest meelelis-juhusliku alge, et leida mõttelis-printsipiaalset: objekti puhast vormi, olukorra puhast tüüpi, põhjuse ja tagajärje puhast sõlmumist. Kuna nii, nagu antiikaegne elu toonasele kriitilisele virgeolekule paistab, on tal igati eukleidilised jooned, siis on ettekujutus kehadest, suhetest nende vahel ning nende vastastikusest mõjust tõuke ja vastutõuke vormis samasugune nagu Demokritose aatomite puhul. See on juriidiline staatika.49
Araabia õiguse esimene saavutus oli mittekehalise isiku mõiste.
Et õiglaselt hinnata seda uuele maailmatundele nii iseloomulikku suurust, mis päris antiikaegses õiguses puudub50 ja “klassikalistel” juristidel (kes kõik olid aramealased) järsku olemas on, peab tundma araabia õiguse tõelist mahtu.
Uus maastik hõlmab Süüriat ja Põhja-Mesopotaamiat, Lõuna-Araabiat ja Bütsantsi. Siin on igal pool tekkimas uus õigus – varajast tüüpi suuline ja kirjalik tavaõigus, nagu me tunneme seda “Sachsenspiegelist”. Ja nüüd ilmneb midagi imestamapanevat: üksikute linnriikide õigusest, nagu see oli loomulik antiiksel pinnal, on siin vaikselt saanud usukogukondade õigus. See on täiesti maagiline. See on ikka veel pneuma, üks võrdne vaim, üks ja sama ainutõe teadmine ja mõistmine, mis iga kord koondab ühesuguse religiooni kummardajad ühtmoodi tahtvaks ja toimivaks tervikuks – juriidiliseks isikuks. Juriidiline isik on seega kollektiivne olend, kelle sihid on terviku sihid, kes koguna otsuseid langetab ja vastutust kannab. Kristluse puhul kehtib see mõiste juba Jeruusalemma algkoguduse kohta51 ja ulatub kuni jumalike isikute kolmainsuseni.52
Hoolimata linnaõiguse Rooma vormi rangest säilitamisest oli õigupoolest juba Constantinuse-eelne keiserlike dekreetide hilisantiikne õigus (constitutiones, placita) mõeldud “sünkretistliku kiriku”53 usklikele nende rohkete kultustega, mida täitis üks ja seesama religioossus. Kuigi toonases Roomas tajus suur osa rahvast õigust kindlasti veel linnriigi õigusena, vähenes see tunne iga ida suunas astutud sammuga. Usklike liitumine õiguslikuks kogukonnaks sündis vormiliselt keisrikultuse kaudu, mis oli läbinisti sakraalõiguslik. Selle õiguse suhtes olid juudid ja kristlased (pärsia kirik ilmus antiiksele pinnale ainult Mithra kultuse kujul ja seega sünkretismi raames) uskmatud, kes seadsid end võõras õiguspiirkonnas sisse omaenese õigusega. Kui aramealane Caracalla andis 212. aastal constitutio Antonina54 kaudu kodanikuõiguse kõigile elanikele peale alistatute (dediticus), oli see vormi poolest antiigile igati sobilik akt, ja kahtlemata leidus rohkesti inimesi, kes seda niimoodi mõistsid. Sellega oli Rooma linn kõigi teiste linnade kodanikud sõna otseses mõttes “endasse võtnud”. Keiser ise aga tajus seda hoopis teisiti. Seeläbi oli ta teinud kõik need inimesed “usklike valitseja”, religioosse kultuse divus’ena austatud juhi alamateks. Constantinus tõi suure muutuse, asendades sünkretistliku usukogukonna kristliku kogukonnaga, mis oli keiserliku kaliifiõiguse objekt, ning konstitueeris sellega kristliku natsiooni.55 Iseloomustused ‘vaga’ ja ‘uskmatu’ vahetavad objekti. Constantinusest alates muutub “Rooma” õigus tasapisi üha otsustavamalt õiget usku kristlaste õiguseks, ning sellisena usku pööratud asiaadid ja germaanlased teda ka käsitasid. Koos sellega sündis vanas vormis täiesti uus õigus. Antiikse abieluõiguse järgi polnud võimalik, et näiteks mõni Rooma kodanik abielluks Capua kodaniku tütrega, kui nende linnade vahel polnud “õigusabilepingut”, connubium’i.56 Nüüd hakkas küsimus olema selles, millise õiguse järgi võiks kristlane või juut, olgu ta kodumaa poolest roomlane, süürlane või maur, abielluda mõne uskmatuga. Sest maagilises õigusmaailmas pole mingit connubium’i eriusuliste vahel. Iirlase abielu neegritariga Bütsantsis oleks olnud igati seaduspärane, kui mõlemad olnuks kristlased, kuid ühes ja samas süüria külas ei tohtinud monofüsiitlik kristlane abielluda nestoriaaniga. Nad võisid pärineda ühest ja samast suguvõsast, kuid kuulusid kahte “natsiooni”, millel oli erinev õigus.
Araabiapärane käsitus natsioonist on uus ja täiesti otsustav tõsiasi. Apolloonilises kultuuris eraldas iga linna ülejäänutest kodumaa ja võõra vaheline piir, maagilises kultuuris eraldab see üksteisest usklike kogukondi. Selleks, mida roomlasele oli peregrinus, hostis, on kristlasele pagan ja juudile am ha‘arets. Seda, mida Caesari-aegsele gallialasele või kreeklasele tähendas Rooma kodanikuõiguse omandamine, tähendab kristluses ristimine: astumist juhtiva kultuuri juhtiva natsiooni liikmeks.57 Erinevalt Ahhemeniidideaegsetest pärslastest ei tunne Sassaniidide-aegsed enam pärsia rahvast päritolu ja keele ühtsuse mõttes, vaid kui mazda-usuliste kogukonda vastandina uskmatutele, olgugi need, nagu enamik nestoriaane, ükskõik kui puhast pärsia päritolu. Ja niisamuti tajusid juudid, hiljem mandalased ja manilased, ning veelgi hiljem nestoriaanide ja monofüsiitide kristlikud kirikud end natsioonidena, õiguslike kogukondade ja juriidiliste isikutena uues mõttes.
Nii kujuneb varajaste araabia õiguste rühm, mis jaguneb niisama kindlalt religioonide järgi, nagu antiigi õiguste rühm jagunes linnriikide järgi. Sassaniidide riigis arenevad omad, zoroasterlikud õiguskoolkonnad; juudid, kes moodustavad olulise osa rahvastikust Armeeniast Saabani, loovad oma õiguse Talmudis, mis saadakse valmis mõni aasta varem kui Justinianuse “Corpus juris civilis”. Igakordsetele riigipiiridele vaatamata on kõigil neil kirikutel omaenese õigusemõistmine, nagu see on Idamaadel veel tänapäevalgi, ning üksnes konflikti korral erinevate uskude tunnistajate vahel otsustab asja riigivõimu esindav kohtunik. Juutide puhul Rooma riigis nende eneste kohtupädevust ei vaidlustatud, kuid ka nestoriaanid ja monofüsiidid hakkasid varsti pärast lahknemist rakendama omaenese õigust ja õigusemõistmist, ja nii muutub Rooma keiserlik õigus “negatiivsel” teel, nimelt kõiki teiseusulisi aegamisi välja arvates, lõpuks keisri enese usku tunnistavate kristlaste õiguseks. See annab erilise tähenduse paljudes keeltes säilinud süüriarooma seaduseraamatule. Tõenäoliselt pärineb too koodeks58 Constantinuse-eelsest ajast ja on sündinud Antiookia patriarhi kantseleis. Tegemist on ilmselt varase araabia tavaõigusega kohmakas hilisantiikses vormis, mis, nagu tõestavad tõlked, võlgneb oma leviku opositsioonile ortodoksse riigikiriku vastu. See on kahtlemata aluseks monofüsiitide õigusele ning valitseb kuni islami õiguse tekkeni piirkonnas, mis kaugelt ületab “Corpus jurise” kehtivusala.
Kerkib küsimus, milline praktiline väärtus võis sellises õiguste sigrimigris olla ladina keeles kirjutatud osal. Oma filoloogilises ühekülgsuses on õigusajaloolased seni uurinud ainult seda osa, ega ole seepärast võinud märgata siin peituvat probleemi.