noore kultuuri koiduajale. See jõudis kohale õpetatud kirjanduse kujul ning poliitilise arengu tagajärjel, mis oleks võinud olla hoopis teistsugune, kui Aleksander ja Caesar oleksid elanud kauem, või kui Aktioni all oleks võitnud Antonius. Varajast araabia õigusajalugu tuleb vaadelda Ktesiphonist ja mitte Roomast lähtudes. Kas kauge Lääne seesmiselt ammugi valminud õigus võis siin tähendada midagi enamat kui tühipaljast literatuuri? Milline osa oli tal araabia maastiku tegelikus õigusmõttes, seaduste loomises ja kohtupraktikas? Ning kuipalju roomalikku, üldse antiikset jäi alles temas eneses?59
160. aastast alates kuulub selle ladina keeles kirjutatud õiguse ajalugu araabia Idale; vahest on paljuütlev, et see kulgeb täpselt rööbiti juudi, kristliku ja pärsia õiguskirjanduse ajalooga.60 Klassikalised juristid aastail 160–220 – Papinianus, Ulpianus, Julius Paulus – olid aramealased; neist Ulpianus nimetas end uhkelt Tüürose foiniiklaseks. Niisiis on nad pärit sellesama rahva seast, kust tanna’d, rabid, kes varsti pärast aastat 200 said valmis Mišnaga, ja enamik kristluse apologeete (näit. Tertullianus, kes elas aastail 160–223). Selsamal ajavahemikul kinnistasid kristlikud õpetlased Uue ning juudi õpetlased Vana Testamendi kaanoni ja teksti – hävitades kõik teised käsikirjad –, ja pärsia õpetlased tegid sedasama Avestaga. See on araabia koiduaja kõrgskolastika. Nende juristide kokkuvõtted ja kommentaarid on antiikse tardunud seadusevaramuga samas vahekorras nagu Mišna Moosese Tooraga ja hiljem hadith’id Koraaniga; need on halakha,61 uus tavaõigus, mis loodi autoritaarselt päranduseks saadud seaduste massi tõlgendamiseks. Babüloonia juutidel oli olemas arenenud tsiviilõigus, mida õpetati Sura ja Pumbadita ülikoolides. Kõikjal tekib õigusteadlaste seisus, kristlaste prudentes,62 juudi rabid, hiljem islami ‘ulamā63 (pärsia “mullad”), kes avaldavad ekspertarvamusi (ld. responsus, ar. fatāwā). Riiklikult tunnustatud ‘ālim kannab mufti nime (bütsantslikult ex auctoritate principis): vormid on kõikjal täiesti ühesugused.
200. aasta paiku asenduvad apologeedid kirikuisadega, tanna’id amora’dega,64 juriidilise õiguse (jus) suured kasuistid konstitutsiooniõiguse (lex) eksegeetide ja kodifitseerijatega. Keiserlikud Constitutiones, mis alates 3. sajandist on ainsad uue “Rooma õiguse” allikad, on taas uueks halakha’ks selle juurde, mis juristide töödes kirja on pandud; nii vastavad nad täpselt Talmudi Gemarale, mis areneb otsekohe Mišna tõlgenduseks. Kaks õiguse arengusuunda vormistatigi üheaegselt “Corpus jurise” ja Talmudi näol.
Justinianuse koodeksis leiab väga selge väljenduse mõistete jus ja lex vastandlikkus araabia-ladina keelepruugis. Tema (Institutiones) õpetused ja (Pandectae) kokkuvõtted on jus; neil on läbinisti kanooniliste tekstide tähendus, Constitutiones ja Novellae65 aga on leges, uus õigus seletus-te kujul. Samas vahekorras on Uue Testamendi kanoonilised tekstid kirikuisade traditsiooniga.
Tuhandete “konstitutsioonide” idamaises iseloomus ei kahtle tänapäeval enam keegi. See on tüüpiline araabia maailma tavaõigus, mis tuli elava arengu survel õpetatud tekstide aluseks võtta.66 Täpselt sedasama tähendavad kristlike valitsejate arvutud korraldused Bütsantsis, pärsia valitsejate omad Ktesiphonis, juudi eksarhide (reš galuta) omad Babüloonias, ning viimaks islami kaliifide korraldused.
Kuid milline tähendus oli selle pseudoantiigi teisel osal, vanal juriidilisel õigusel? Siin ei piisa tekstide seletamisest. Tuleb teada, millises vahekorras on tekst õigusmõtte ja õigusemõistmisega. Võib ju olla, et ühel ja samal raamatul on kahe rahvarühma virges teadvuses kaks täiesti erinevat väärtust.
Väga ruttu kujunes välja harjumus, et Rooma linna vanu seadusi üksikjuhtumite faktilise materjali suhtes enam üldse ei rakendatud, vaid tsiteeriti juristide tekste nagu Piiblit.67 Mida see tähendab? Meie romanistide jaoks tähendab see sügavaima allakäigu märki. Araabia maailma poolt vaadatuna on lood just vastupidi: see tõendab, et neil inimestel oli lõpuks õnnestunud seesmiselt omandada võõras, neile pealesunnitud kirjandus selles ainsas vormis, mis nende endi maailmatundele vastuvõetav oli. Selles tuleb ilmsiks antiikse ja araabia maailmatunde täielik vastandlikkus.
Antiigile omase õiguse loovad kodanikud oma praktiliste kogemuste põhjal; araabia õigus pärineb Jumalalt, kes kuulutab seda valitud ja valgustatud isikute vaimu kaudu. Seeläbi muutub mõttetuks roomlaste eristus jus’i ja fas’i68 vahel (pealegi pärineb viimase sisu ikkagi inimlikest arvamustest). Iga õigus, kas ilmalik või vaimulik, on jumaliku päritoluga (deo auctore), nagu kõlavad esimesed sõnad Justinianuse Digesta’s. Antiigi õigusnormide usaldusväärsus tugineb nende edukusele, araabia oma selle nime autoriteedile, mida nad kannavad.69 Kuid inimesel on üsna erinev tunne sõltuvalt sellest, kas ta võtab seadust mõne kaasinimese tahteavaldusena või jumaliku maailmakorra koostisosana. Ühel juhul saab ta aru, mis on õige (või taganeb vägivalla ees), teisel juhul tõestab oma pühendumust (sõna ‘islam’ lähtub mõistest ‘end allutama’). Idamaalane ei taotle arusaamist tema suhtes rakendatava seaduse praktilisest otstarbest ega otsuse loogilistest põhjendustest. Seetõttu ei saa kaadi vahekorda rahvaga üldse võrrelda preetori omaga. Preetori otsused tuginevad kõrgetes ametites järele proovitud tarkusele, kaadi omad mingile vaimule, mis temas kuidagi toimib ja tema seest kõneleb. Kuid sellest tuleneb kohtuniku täiesti erinev vahekord kirjutatud seadusega – preetoril oma ediktiga, kaadil juristide tekstidega. Preetori puhul on tegemist omandatud kogemuste kvintessentsiga, kaadil täidab selle aset iselaadi oraakel, mida salapäraselt küsitletakse. Teksti praktiline sihiseade, selle algne ajend ei tule kaadi jaoks üldse arvesse. Tema küsitleb sõnu ja koguni kirjatähti, ning mitte nende tähenduse kohaselt igapäevases elus, vaid selle maagilise suhte kohaselt, milles nad peavad olema käesoleva juhtumiga. Meile on see vaimu ja raamatu vaheline suhe tuttav gnoosise, varakristliku, juudi ja pärsia apokalüptika ning müstika, uuspütagoorliku filosoofia ja kabala põhjal, ja pole mingit kahtlust, et madalamas aramea õiguspraktikas kasutati ladina koodekseid just niisamuti. Veendumus, et Jumala vaim on sisenenud kirjatähtede salamõttesse, leiab sümboolse väljenduse juba mainitud tõsiasjas, et kõik araabia maailma religioonid loovad omaenese kirjaviisi, milles pühad raamatud peavad kirjutatud olema, ja mis visalt püsivad “natsioonide” tundemärkidena ka siis, kui nood keelt vahetavad.
Aga ka õiguses on tõe allikaks mitmete tekstide puhul vaimselt valitute consensus, idžmā‘.70 Selle teooria on islami teadus järjekindlalt välja töötanud. Me kõik püüame leida tõde omaenda mõtlemise kaudu. Kuid araabia õpetlane uurib iga kord kogukonna üldist veendumust, mis ei saa eksida, sest Jumala vaim ja koguduse vaim on üks ja sama. Kui on jõutud consensus’eni, siis on tõde kindlaks tehtud. Idžmā‘ on kõigi varakristlike, juudi ja pärsia kontsiilide mõte. Kuid seesama mõte on ka Valentinianus III kuulsal tsiteerimisseadusel aastast 426, mis on saanud õiguseuurijate üldise põlguse osaliseks, kuna nad pole osanud hinnata selle vaimseid aluseid. See seadus piirab viiega suurte juristide arvu, keda tsiteerida tohib. Sellega on loodud kaanon Uue ja Vana Testamendi mõttes, mis on niisuguste tekstide kogumikud, mida võib kanooniliselt tsiteerida. Erinevate arvamuste korral saab otsustavaks häälteenamus, häälte võrdsuse korral toetutakse Papinianuse autoriteedile.71 Samasugusest arusaamast on võrsunud interpolatsioonide meetod, mida Tribonianus Justinianuse Digesta puhul suurejooneliselt rakendas. Kanooniline tekst on idee poolest ajatult tõene ja seega pole teda võimalik paremaks teha. Kuid vaimu tegelikud vajadused muutuvad. Seepärast kujuneb välja salajaste muudatuste tehnika, mis hoiab väljapoole alal muutmatuse fiktsiooni, ja mida on rikkalikult praktiseeritud kõigi araabia maailma religioossete kirjatööde, sealhulgas Piibli puhul.
Marcus