algab midagi uut, midagi sellist, mis saatuslikul jõul ja püsivust tõotava sügavusega mõjule pääseb. Kuid enne seda, 800. aasta paiku tõusis Idamaa maailmalinnades päiksena maade kohale araabia tsivilisatsioon, just nii nagu kunagi varem hellenistlik, mille sära oli nii pärast Aleksandrit kui ka koguni enne teda ulatunud kuni Induseni. (Aleksander ei äratanud ega levitanud seda; ta suundus Ida poole sellega ühisel rajal, ent mitte selle eesotsas.)
Tirynsi ja Mükeene küngastel seisavad ürgset germaani laadi lossid ja linnused. Kui Kreeta paleed – mitte kuningalossid, vaid vägevad kultusrajatised arvukate preestrite ja preestrinnade jaoks – olid varustatud maailmalinliku ja tõelise hilisrooma luksusega, siis Mükeene küngaste jalamil paiknesid tihedasti üksteise kõrval põlluharijatest kodanike ja pärisorjade onnid. Kreetal, näiteks Gurnias ja Hagia Triadas, kaevatakse välja linnu ja villasid, mis lubavad ära tunda kõrgtsiviliseeritud vajadusi ja pikaajalisel kogemusel põhinevat ehitustehnikat; mis vastavad kõige hellitatumale maitsele mööblikuju ja seinakaunistuste suhtes, ning kus on olemas valgusšahtid, kanalisatsioonirajatised, trepikojad ja muu selletaoline. Mükeene juhul näeme maja põhiplaani range elusümbolina, Kreetal rafineeritud “otstarbekuse” väljendusena. Võrrelgem neid Kreeta Kamarese vaase ja silutud stukile maalitud freskosid kõige ehtsalt mükeenelikuga. Esimeste näol on tegemist läbinisti kunstkäsitööga, mis on peen ja tühi, mitte nagu too teisal leiduv suur ja sügav kunst, mis, olles täis rasket ja abitut sümboolikat, küpseb vastu geomeetrilisele stiilile. Esimene pole üldse mingi stiil, vaid maitse.93 Mükeenes elutsev ürgalgne inimtõug valib oma elupaigad maaviljakuse ja vaenlase vastu kaitstud olemise alusel; Minose elanikkond teeb seda ärilist kasu silmas pidades, nagu päris selgesti näitab Philakopi linn Melosel, mis rajati obsidiaani eksportimise tarbeks. Mükeene palee on lubadus, Minose oma on midagi lõplikku. Kuid just niisamuti paiknesid 800. aasta paiku Loire’ist Ebroni frankide ja läänegootide talud ja mõisad, ning lõuna pool, Cordobas ja Granadas, mauride lossid, villad ja mošeed.
Kindlasti pole juhus, et Minose luksuse õitseng kattub täpselt suure Egiptuse revolutsiooni ajaga, eeskätt hüksoslaste ajaga selles94 (1800–1550 e.Kr.).95 Tookord võisid Egiptuse kunstkäsitöölised pageda rahulikele saartele ja isegi kuni mandril asuvate kindlustatud lossideni, nii nagu ühel hilisemal juhul Bütsantsi õpetlased Itaaliasse. Sest igasuguse arusaamise eelduste hulka kuulub see, et Minose kultuur on egiptuse kultuuri koostisosa. Me teaksime seda paremini, kui otsustav hulk egiptuse kunstiteoseid, kõik see, mis sündis Niiluse delta läänepoolses osas, poleks langenud maa niiskuse ohvriks. Me tunneme egiptuse kultuuri ainult määral, mil see õitses lõuna kuival pinnal, kuid teame juba ammu, et arengu raskuskese ei jäänud siia.
Vana Minose ja noore Mükeene kultuuri vahele ei saa tõmmata teravat piiri. Kogu Egiptuse-Kreeta maailmas on märgata ülimalt tänapäevast eelistust nonde võõrapäraste ja primitiivsete asjade vastu, nii nagu teiselt poolt ostsid või röövisid, või igatahes imetlesid ja jäljendasid mannermaa linnuste sõjapealikud igal võimalikul juhul Kreeta kunstiteoseid. On ju ka varem ürg-germaanlikuna ülistatud rahvasterändamise-aegne stiil kogu oma vormikeelelt idamaist päritolu.96 Nad lasid oma lossid ja hauaehitised ehitada ja ehtida vangivõetud või kohale kutsutud lõunamaa töölistel. Selle poolest võib “Atreuse hauda” Mükeenes täiesti võrrelda Theoderichi hauaga Ravennas.
Sedalaadi ime on ka Bütsants, mida vaadeldes tuleks erinevaid kultuurilisi kihte hoolikalt lahus hoida. Aastal 326 ehitas Constantinus uuesti üles Septimius Severuse poolt hävitatud suurlinna, tehes sellest esmaklassilise hilisantiikse maailmalinna. Pärast seda voolas lääne poolt kohale apollooniline raugalikkus ja ida poolt maagiline noorus. Hulk aega hiljem, aastal 1069, ilmusid selle – nüüd hilisaraabialiku maailmalinna – müüride ette ristisõdalased Godefroi de Bouilloni juhtimisel (kellest vaimurikas Anna Komnene joonistab oma ajalooteoses halastamatult põlastava pildi),97 tuues otsekui midagi kevadist selle tsivilisatsiooni viimastesse sügispäevadesse. Antiiktsivilisatsiooni idapoolseimana on see linn võlunud goote, ja tuhat aastat hiljem, araabia tsivilisatsiooni põhjapoolseimana, venelasi. Vene eelkultuuri juhatab sisse 1554. aastast pärinev vägev Vassili Blažennõi katedraal Moskvas, mille stiil on samamoodi “vahepealne” nagu kaks tuhat aastat varasemal Saalomoni templil Paabeli maailmalinna ja varase kristluse vahel.
Ürginimene on hulkuv loom, olend, kelle virge teadvus kobab ärevalt oma teed läbi elu, üleni mikrokosmos, paiksuse ja kodumaata, teravate ja hirmunud meeltega, ikka mõtlemas, kuidas vaenulikult looduselt midagi kätte saada. Sügav muutus algab alles koos põlluharimisega – sest see on midagi kunstlikku, mis jääb igati kaugele küttidest ja karjastest: see, kes kaevab ja künnab, ei taha loodust rüüstata, vaid muuta. Külvamine ja istutamine ei tähenda võtmist, vaid valmistamist. Kuid seeläbi muututakse ise taime sarnaseks, nimelt talupojaks. Inimene juurdub maapinnas, mida ta harib. Tema hing avastab maastiku hinge; ilmneb oleluse uutmoodi seotus maaga, uus tunne. Vaenulik loodus muutub sõbraks. Maast saab emake maa. Külvamise ja sigitamise, lõikuse ja surma, põllu- ja ihuvilja vahel tekib sügavatundeline seos. Uus vagadus on ktooniliste kultustena suunatud viljakandvale maale, millega inimene kokku on kasvanud. Ja selle elutunde täiusliku väljendusena kujuneb igal pool välja talumaja kui sümboolne vorm, mille ruumide paigutus ja välise vormi iga tunnusjoon kõneleb selle elanike päritolust. Talumaja on paikse elu suur sümbol. Ta on ise taim; ta sirutab juured sügavale “oma” pinda. Ta on omand kõige pühamas mõttes. Kolde ja ukse, kodupinna ja kambrite headel vaimudel: Vestal, Janusel, laaridel ja penaatidel on oma kindel koht nagu inimestel endilgi.
See on iga kultuuri eelduseks, mis ise oma emamaastikust taimena välja kasvab ning inimese hingelise seotuse maapinnaga sügavamaks muudab. Selleks, mis on talupojale tema maja, on kultuurinimesele linn. Mida üksikule majale head vaimud, seda on igale linnale tema kaitsejumal või pühak. Linngi on taimeline olend. Kõik nomaadlik, kõik puht-mikrokosmiline jääb temast niisama kaugele kui talupojast. Seepärast on igasugune kõrgema vormikeele areng seotud maastiku külge. Ükski kunst ega religioon ei saa oma kasvupaika muuta. Alles tsivilisatsiooni hiigellinnad vastustavad jälle hinge juurdumist ja ütlevad sellest lahti. Tsiviliseeritud inimene, intellektuaalne nomaad on taas üleni mikrokosmos, täiesti kodumaatu, vaimselt vaba, nii nagu kütid ja karjased olid seda meeleliselt. Ubi bene, ibi patria kehtib nii enne kui ka pärast kultuuri. Rahvasterändamise eelkevadel oli germaanlaste neitsilik ja ometi juba emalik igatsus see, mis otsis kodumaad lõunas, et oma tulevasele kultuurile pesa punuda. Praegu, selle kultuuri lõpul, rändab juurtetu vaim läbi kõigi maastikuliste ja mõtteliste võimaluste. Vahepeale jääb aeg, kus inimene sureb tüki maa eest.
On igati otsustav ja kogu oma tähenduses veel mitte kunagi hinnatud tõsiasi, et kõik suured kultuurid on linnakultuurid. Teise ajastu kõrgem inimene on linnu ehitav loom. See on “maailma-ajaloo” tegelik kriteerium, mis teda inimsoo üldisest ajaloost kõige teravamalt eristab – maailma-ajalugu on linnainimese ajalugu. Rahvaste ja riikide, poliitika ja religiooni, kõigi kunstide ja teaduste aluseks on linna kui inimeksistentsi algupärase nähtuse olemasolu. Kuna kõigi kultuuride kõik mõtlejad ise elavad linnas (ka juhul, kui nad kehaliselt asuvad maal), siis ei taipa nad üldse, kui veider nähtus see on. Me peaksime vaatama seda alginimese imestunud pilgul, kes esimest korda näeb maastiku keskel niisugust kivi- ja puidumassi, kividest ümbritsetud tänavaid ja kividega sillutatud väljakuid, iseäralikku ümbrust, mis kubiseb inimestest.
Kuid tõeline ime on ühe linna hinge sünd. Täiesti uut laadi koguhingena, mille ülimad põhjused jäävad meile igavesti saladuseks, eraldub see järsku oma kultuuri üldisest hingest. Ärganult moodustab ta nähtava keha. Küla-taolisest talude kogumist – millest igal üksikul on oma ajalugu – sugeneb tervik. Ning see tervik elab, hingab, kasvab, omandab näo, sisevormi ja ajaloo. Siitpeale on lisaks üksikule majale, templile, toomile, paleele ka linnapilt tervikuna vormikeele ja stiiliajaloo objekt, mis saadab kultuuri kogu elukäiku.
On selge, et linna ja küla ei erista teineteisest suurus, vaid hinge olemasolu.