Iga primitiivne rahvas elab läbinisti talupoeglikult ja just nagu külas. Olendit “linn” pole tema jaoks olemas. See, mis külast vaid väliselt erineb, pole linn, vaid turg, maapaiklike eluhuvide kohtumispunkt, mille puhul ei saa olla juttugi erilisest elust. Turuelanikud, kuigi nad võivad olla käsitöölised või kaupmehed, elavad ja mõtlevad ometi nagu talupojad. Tuleb hästi järele mõelda, mida see tähendab, kui mõnest endisaegsest egiptuse, hiina või germaani külast, avara maastiku punktikesest kujuneb linn, mis ehk varasemast väliselt ei erine, kuid mis hingeliselt on koht, kus inimene kogeb maad ümbrusena, millegi teistsuguse ja sekundaarsena. Nüüdsest peale on elusid kaks, seesmine ja välimine, ning talupoeg tajub seda niisama selgesti kui linnakodanik. Küla- ja linnasepp, külavanem ja linnapea elavad kahes erinevas maailmas. Maa- ja linnainimene on kaks erinevat olendit. Esmalt nad tunnevad seda vahet, seejärel hakkab see neid valitsema; lõpuks ei mõista nad teineteist enam. Praegu on Brandenburgi ja Sitsiilia talupoeg teineteisele lähemal kui Brandenburgi talupoeg berliinlasele. Niisugusest häälestusest alates on olemas tõelised linnad, ja sellel rajaneb kõigi kultuuride kogu virgeolek.
Mistahes kultuuri koiduaeg on ühtlasi uue linluse koiduaeg. Eelkultuuri inimene tunneb sügavat pelgust nende moodustiste ees, millega ta sisimas kuidagi suhestuda ei oska. Reinil ja Doonau ääres – näiteks Strassburgis – asusid germaanlased korduvalt elama Rooma linnade väravate ette, nii et linnad jäid elanikest tühjaks.98 Kreetal rajasid vallutajad mahapõletatud linnade nagu Gurnia ja Knossos varemete kohale küla. Õhtumaise eelkultuuri mungaordud, näiteks benediktlased, ja ennekõike klunitsiaanid ja premonstraanid, elavad nagu rüütlid lagedal maal. Varajases gooti linnas – kus on just ärganud vastne linnahing – asuvad endale eluaset ehitama alles frantsisklased ja dominiiklased. Kuid sealgi tundub kõigis ehitistes, nagu kogu frantsisklaste kunstis, veel õrna melanhooliat, üksikisiku peaaegu müstilist hirmu uue, heleda ja teadliku ees, mille üldsus vähemasti tuimalt välja kannatab. Juletakse vaevu enam mitte talupoeg olla. Alles jesuiitidel kujuneb välja tüüpiliselt suurlinlike inimeste küps ja üleolev erksus. Maa (mis linna veel ei tunnista) tingimatu üleoleku sümbol on see, et koiduaegsed valitsejad tavatsevad lasta oma õukonnal lossist lossi rännata. Egiptuse Vanas Riigis paikneb rohkearvulise elanikkonnaga halduskeskus “valge müüri” ääres (hilisem Memphis), kus asub Ptah’i tempel, kuid vaaraode residentsid vahelduvad lakkamatult, nagu ka sumeri Babüloonias ja Karolingide riigis.99 Hiina Zhou dünastia valitsejad pidasid oma õukonda 1109. aastast e.Kr. alates tavaliselt Luoyangis (praegu Henanafu), kuid alles aastast 770 e.Kr. – mis vastab meie 16. sajandile – saab see alaliseks residents-linnaks.
Mitte kusagil mujal ei väljendanud maaga seotuse taimelis-kosmiline tunne end nii jõuliselt kui nende väikeste koiduaegsete linnade arhitektuuris – mis koosnesid vaevalt enamast kui paarist tänavast turu, lossi või pühamu ümber. Kui üldse kuskil, siis siin on ilmne, et iga suurejooneline stiil meenutab taime. Dooria sammas, egiptuse püramiid, gooti toom kasvavad rangelt, saatuslikult maapinnast välja – see on olelus ilma virgeolekuta; joonia sammas ja Keskmise riigi ning baroki ehitised seisavad täiesti virgelt, eneseteadlikult, vabalt ja kindlalt maa peal. Seal, lahus maa ja maastiku väest, jalgealuse sillutise kaudu sellest otsekui ära lõigatud olles, muutub olelus jõuetumaks, tajumine ja taipamine ikka tugevamaks. Inimene saab “vaimuks”, saab “vabaks” ja taas nomaadlikumaks, kuid jääb kitsamaks ja külmemaks. Vaim on taipliku virgeoleku eriomaselt linlik vorm. Kogu kunst, kogu religioon ja teadus muutuvad pikkamisi vaimseks, jäädes võõraks maale ja arusaamatuks maaga seotud talupojale. Koos tsivilisatsiooniga saabub klimakteerium. Oleluse igivanad juured on linnade kivimassis ära kuivanud. Vaba vaim – saatuslik väljend! – ilmub kui leek, mis kerkib uhkelt üles ja haihtub äkitselt õhus.
Linna vastne hing räägib uut keelt, mis hakkab väga ruttu tähendama kultuuri keelt üldse. Avamaa oma külainimestega on hämmeldunud; nad ei mõista seda keelt enam; muutuvad kohmetuks ja jäävad vait. Igasugune ehtne stiiliajalugu sünnib linnas. See on eranditult linnale omane saatus ja linnaelanike kogemus, mis silmale nähtavate vormide loogika kaudu kõneleb. Kõige varasem gootika kasvas veel välja loodusest ning hõlmas talumaja koos selle elanike ja majariistadega. Kuid renessanss-stiil võrsub ainult renessansiajastu linnas, barokkstiil ainult barokiajastu linnas, rääkimata täiesti suurlinlikust korintose sambast või rokokoost. Sealt võib uue stiili kerge puudutus jõuda ka provintsi, kuid maa ise pole enam võimeline vähimakski loominguks. Ta vaikib ja pöördub ära. Talupoeg ja talumaja on kõiges olulises gootilikuks jäänud ja on seda veel praegugi. Helleeniline maa on säilitanud geomeetrilise, egiptuse küla Vana riigi stiili.
Ennekõike on see linna “palge” väljendus, millel on ajalugu, mille näoilmete mäng on peaaegu kultuuri enda hinge ajalugu. Selle alguses seisavad gooti ja kõigi teiste koiduaegsete kultuuride väikesed linna-alged, mis peaaegu kaovad maastikku – veel tüüpilised talumajad, mis üksteise lähedale hoidudes tunglevad mõne linnuse või pühakoja varjus, ning saavad oma sisevormi muutmata linnamajadeks ainult seetõttu, et nad ei asu põldude ja nurmede ääres, vaid teiste majade naabruses. Koiduaegse kultuuri rahvad saavad aegamisi linnarahvasteks, ning seega on olemas eriomaselt hiina, india, apollooniline ja faustiline linnapilt, samuti armeenia või süüria, joonia või etruski, saksa, prantsuse või inglise linna-füsiognoomia. On olemas Pheidiase linn, Rembrandti linn, Lutheri linn. Taolised seosed, nagu ka ainuüksi mingite linnade nimed – Granada, Veneetsia, Nürnberg – toovad otsekohe kaasa kindla ettekujutuse, sest kõik, mida mingi kultuur religiooni, kunsti ja teadmiste alal loob, on sündinud sellistes linnades. Ristisõjad puhkesid veel rüütlilinnuste ja külakloostrite vaimust, reformatsioon on juba linlik ning kuulub kokku kitsaste tänavate ja järskude katustega. Suur eepos, mis räägib ja laulab hõimu päritolust, kuulub lossi ja linnusesse, aga draama, kus virge elu ise ennast uurib, on linnakirjandus, ja suur romaan, vabanenud vaimu vaade kõigele inimlikule, eeldab maailmalinna. Kui ehtne rahvalaul kõrvale jätta, siis on olemas ainult linnaluule, ning kui mitte arvestada “igavese” talupojakunstiga, siis jääb järele üksnes kiire ja lühikese ajalooga linlik maalikunst ja arhitektuur.
Ja see nende suurte kiviste moodustiste valjuhäälne vormikeel, millised linlik loomus, ise üleni silm ja vaim, maastiku tasasema keele vastandina oma valguse-ilma on toonud! Suurlinna siluett, katused oma korstnatega, tornid ja kuplid silmapiiril! Mida kõneleb meile üksainus Nürnbergile ja Firenzele, Damaskusele ja Moskvale, Pekingile ja Benaresele heidetud pilk! Mida me võime teada antiiksete linnade vaimust, kui me ei tunne nende piirjooni lõunataevas, keskpäevavalguses, pilvede all, hommikul, tähevalgetel öödel! Sirged või kõverad, laiad või kitsad tänavad; kõrged või madalad, heledad või tumedad majad, mis igas õhtumaises linnas oma fassaadiga, näoga tänava poole vaatavad, ning igas hommikumaises akendeta ja võretatult tänavale selja pööravad; vaim, mis on väljakutel ja nurkadel, umbtänavatel ja kaugvaadetel, purskkaevudel ja mälestussammastel, kirikutel, templitel ja mošeedel, amfiteatritel ja raudteejaamadel, turgudel ja restoranidel! Eeslinnade aiamajad ja üürikasarmute read pori ja põldude vahel, rikaste linnajaod ja vaesteagulid, suburbia antiikses Roomas ja Faubourg St. – Germain Pariisis, iidne Baiae ja moodne Nizza, Rothenburgi ja Brügge kammerlikud linnavaated ning Paabeli, Tenochtitláni, Rooma ja Londoni majademeri! Kõigel sellel on ajalugu ja kõik see on ajalugu. Üks suur poliitikasündmus – ja linna nägu läheb teistmoodi kurdu. Napoleon andis uue näo Bourbonide Pariisile ja Bismarck väikeriigi linnale Berliinile. Talupojad aga seisavad liikumatult, mornilt ja vihaselt selle kõrval.
Päris varasel ajal valitseb silma ainult maastikupilt. See kujundab hinge ja võngub sellega kaasa. Inimmeelt ja metsade kohinat saadab üks ja seesama taktimõõt. Inimese kuju, ta kõnnak, isegi tema riietus hoiduvad aasade ja põõsaste ligi. Küla oma vaiksete künkataoliste katustega, õhtuse suitsuga, kaevude, tarade ja loomadega on täiesti maastikku sulanud ja selle osaks saanud. Maa-asula olemasolu “kinnitab” maakoha olemust,100 võimendab maastikupilti. Alles hiline linn trotsib teda, räägib oma siluetiga vastu looduse joontele, eitab igasugust loodust, tahab olla midagi muud ja kõrgemat. Ta teravatel katuseviiludel, baroksetel kuplitel, tippudel ja sakkidel pole looduses midagi sugulaslikku – ja nad