ja aasadest pargid, mägedest vaatluspunktid; linnas eneses leiutatakse kunstlik loodus: allikaid hakkavad asendama purskkaevud, lillelisi aasu lillepeenrad, metsikuid põõsaid pügatud hekid, looduslikke veekogusid kaevatud tiigid. Külas meenutab õlgkatus veel küngast ja tänav põlluteed. Siin aga avanevad kõrgete majadega ääristatud pikkade kivitänavate kuristikud, täis kirevat tolmu ja võõrapärast kära; neis elavaid inimesi poleks võinud aimata ette ükski loomulik olend. Riietus, isegi näod on kooskõlas kivist tagapõhjaga. Päeval täidab tänavaid iseäralikes värvides ja helides sagin ja elevus, öösiti Kuust heledam valgus. Ning talupoeg seisab nõutult sillutisel, naeruväärne kuju, kes midagi ei taipa ja kellest keegi aru ei saa, kõlbulik hea komöödia jaoks ja sellele maailmale leiba hankima.
Siit aga järeldub (ja see on kõigest muust olulisem), et igasugust poliitilist ja majandusajalugu võib käsitada ainult siis, kui end maast üha enam lahutavas ning lõpuks maalt igasugust väärtust ära võtvas linnas nähakse moodustist, mis määrab kõrgema ajaloo kulgemise ja üldise meelelaadi. Maailma-ajalugu on linnaajalugu.
Hoolimata asjaolust, et eukleidilise elutunde ajel ühendab antiikaegne inimene riigimõistet vajadusega teatud piirides püsida, ning et ta seetõttu riiki ikka rõhutatumalt üksikute poliste kivikehaga võrdsustab, leiame igast kultuurist väga varsti pealinna tüübi. Nagu ütleb tähendusrikas nimigi, on see niisugune linn, mille vaim poliitiliste ja majanduslike meetoditega, oma eesmärke järgides ja otsuseid rakendades maa üle valitseb. Maa ja maaelanikud muutuvad selle juhtiva vaimu vahendiks ja objektiks ega saa aru, millega on tegemist. Neilt ei küsitagi. Kõigi hiliskultuuride aegsed suured parteid, revolutsioonid, tsesarism, demokraatia, parlament on vormiks, milles pealinlik vaim teatab maale, mida too peab tahtma ja mille eest teatud asjaoludel surema. Antiikne foorum ja õhtumaine ajakirjandus on valitseva linna vaimsed võimuvahendid. Kes maaelanikest taipab, mida poliitika neil aegadel endast kujutab, ning kes tunneb end sellega toime tulevat, siirdub linna – vahest mitte kehaliselt, aga päris kindlasti vaimselt. Linn määrab ja juhib, olgu kirjas või kõnedes, talupoegliku maa meeleolu ja avalikku arvamust, niivõrd kui midagi sellist üldse leidub. Teeba on Egiptus, Rooma on orbis terrarum, Bagdad on islam, Pariis on Prantsusmaa. Iga varajane ajalugu sünnib paljude maakohtade väikestes keskpunktides. Kunagi tegid ajalugu Egiptuse maakonnad, Homerose-aegsed kreeka rahvad, gooti krahvkonnad ja vabalinnad. Kuid aegamööda koondub poliitika üsna vähestesse pealinnadesse ja kõigile teistele jääb veel üksnes poliitilise elu näivus. Seda ei muutnud ka antiikmaailma killustumine linnriikideks. Juba Peloponnesose sõjas tegid poliitikat õigupoolest üksnes Ateena ja Sparta. Ülejäänud linnad Egeuse mere ääres kuulusid veel vaid emma-kumma poliitika toimevalda. Tõelisest oma poliitikast polnud enam juttugi. Lõpuks jäi ainult Rooma linna foorum selleks, kus toonane ajalugu aset leidis. Ehkki Caesar võitles Gallias, tema tulevased tapjad Makedoonias ja Antonius Egiptuses, omandas see, mis seal sündis, tähenduse alles seoses Roomaga.
Kogu tõeline ajalugu algab kahe varajase seisuse (Urstände), aadli ja preesterkonna kui selliste väljakujunemise ning talupoegadest kõrgemale tõusmisega. Enne seda kui ajaloo stiililaad seoses linna ja kodanluse kui kolmanda seisuse esilekerkimisega muutub, on Homerose-aegse või vanahiina või gooti poliitika põhivormiks kõrg- ja väikeaadli, kuninga ja vasallide, ilmaliku ja vaimuliku võimu vastuolu, ning kogu ajaloo tähendus kätkeb just nende seisuste seisuslikus teadvuses. Talupojal pole ajalugu. Küla jääb maailma-ajaloost välja, ning igasugune areng – “Trooja” sõjast Mithridatese sõjani ja Saksi keisritest Maailmasõjani – jätab need väikesed maastiku-punktid vahele, mõnikord hävitab need, valab nende verd, kuid ei puuduta kunagi nende hinge.
Talupoeg on igavene inimene, sõltumatu kogu sellest kultuurist, mis linnades pesitseb. Ta on olemas enne seda, ta elab selle üle, vaistuliselt ja põlvkonnast teise edasi kandudes, jäädes maaga seotud ametite ja oskuste juurde – müstiline hing, kuiv ja praktiline arukus, oma tõu tulemus ja alaline allikas: selle tõu, mis teeb linnades maailma-ajalugu.
Mida kultuur seal, linnades, riigivormide ja majanduslike tavade, usutõdede, tööriistade, teadmiste ja kunsti alal välja mõtleb, sellega talupoeg lõpuks umbusklikult ja kõheldes lepib, ilma et ta seepärast iseennast muudaks. Nii võttis lääneeuroopa talupoeg väliselt vastu kõik suurte kontsiilide õpetused – Lateraanist Trentoni –, nagu ka masinatehnika võimalused ja Prantsuse revolutsiooni tagajärjed. Ta jäi ikkagi selleks, kes ta oli, ja kes ta oli olnud juba enne Karl Suurt. Tänapäeva talupoja vagadus on vanem kui kristlus. Tema jumalad on vanemad igast kõrgemast religioonist. Võtke temalt suurte linnade surve ja ta pöördub millestki puudust tundmata oma loomulikku algseisundisse tagasi. Tema tegelik eetika, tema tegelik metafüüsika, mida ükski linnaõpetlane pole seni avastamise vääriliseks pidanud, jäävad väljapoole igasugust religiooni- ja vaimuajalugu. Neil pole üldse ajalugu.
Linn on vaim. Suurlinn on “vaba vaim”. Kodanlus, vaimu seisus, hakkab tõu ja traditsiooni ehk “feodaalsete” jõudude vastu mässu tõstes oma erilist liiki olelusest teadlikuks saama. Ta kukutab troone ning piirab vanu õigusi mõistuse ja ennekõike “rahva” nimel, millega nüüdsest peale mõeldakse eranditult linnade rahvast. Demokraatia on see poliitiline vorm, mille korral talupojalt nõutakse linnainimese maailmavaadet. Linlik vaim reformeerib koiduaegse suure religiooni, ning paneb vana seisusliku religiooni kõrvale kodanliku usu, vaba teaduse. Linn võtab üle majandusliku ajaloo juhtimise, seades maa algupäraste väärtuste asemele, mida pole võimalik lahutada talupoeglikust elust ja mõttemaailmast, hüvistest lahutatud raha mõiste. Igivana talupoeglik sõna kauplemise kohta on ‘vahetus’. Isegi seal, kus on tegemist mõne eseme vahetamisega väärismetalli vastu, pole toimuv rajatud “rahas arveldamisele”, mis väärtuse asjast mõisteliselt lahutab, sidudes selle fiktiivse või metallist suurusega, mille ülesandeks on nüüdsest seda “teist”, seda “kaupa” mõõta. Koiduaegsed karavanid ja viikingite retked kulgevad külataoliste asulate vahel ning tähendavad vahetust ja saaki. Hilisajal kulgevad nad linnade vahel ja tähendavad “raha”. See eristab ristisõdade-eelseid normanne ristisõdade-järgsest Hansast ja veneetslastest, antiikaegseid meresõitjaid Mükeene kultuuri perioodil ja suure koloniseerimise ajal. Linn ei tähenda mitte ainult vaimu, vaid ka raha.101
Saabub aeg, mil linn on juba niivõrd arenenud, et ta ei pea end enam maa, talupoegade ja rüütlite suhtes maksma panema, vaid mil maa oma seisustega peab lootusetut kaitselahingut linna ainuvalitsuse vastu – vaimselt ratsionalismi, poliitiliselt demokraatia, majanduslikult raha vastu. Sel ajal on juba kokku kuivanud nende linnade arv, mis ajalooliselt juhtivana arvesse tuleksid. Kujuneb sügav ja ennekõike hingeline erinevus suur- ja väikelinna vahel, ning viimane saab osaks sellest maast, mis enam aktiivselt kaasa ei räägi – kusjuures teda väga iseloomustavalt hakatakse nimetama provintsiks. Maainimese ja väikelinnaelaniku vastandlikkus pole kahanenud, kuid see kahvatub uue vastandlikkuse ees, mis tekib nende ja suurlinnaelaniku vahel Talupoeglik-väikelinlik kavalus ja suurlinlik intelligents on kaks taipliku virgeoleku vormi, mille puhul vastastikune arusaamine enamasti võimatuks osutub. Põhjuseks pole nende asumite elanike arv, vaid vaimsus. Kahtlemata säilib kõigis suurtes linnades ka piirkondi, kus elavad peaaegu talupoeglikuks jäänud inimesed, ja kus ühe tänava elanikud hoiavad alal vaata et külakogukondlikke suhteid. Nende pooleldi talupoeglike inimeste juurest viib üha linlikuma olemusega inimeste püramiid üha kitsamate ühiskonnakihtide kaudu väikese arvu tüüpiliste suurlinlasteni, kes on kodus kõikjal, kus tullakse vastu nende hingelistele eeldustele.
Koos sellega on raha mõiste jõudnud täieliku abstraktsuseni. Ta pole enam majanduslikest vahekordadest arusaamise teenistuses, vaid allutab kaubaringluse omaenda arengule. Ta ei mõõda enam asjade omavahelist väärtussuhet, vaid nende suhet raha endaga. Raha suhe mullapinna ja sellega kokku kasvanud inimesega on nii täielikult kadunud, et juhtivate linnade – “rahaturgude” – majandusliku mõtlemise jaoks ei tule see enam arvesse. Rahast on saanud võim – puht-vaimne, üksnes metalli poolt esindatud võim majanduslikult aktiivse rahva ülemkihis, mis muudab temaga tegelevad inimesed niisamuti enesest sõltuvaks, nagu varem maa muutis talupojad. Kujuneb välja “rahaline mõtlemine”, nagu on olemas matemaatiline ja juriidiline mõtlemine.
Kuid maa,