ja lõpp, talutare ja üürikasarm suhtuvad teineteisesse nagu hing ja arukus, veri ja kivi. Kuid ‘aeg’ pole ilmaasjata sõna, mis tähistab ümberpöördumatuse tõsiasja. Ta saab minna ainult edasi, mitte tagasi. Kunagi sündisid tänu talupoegadele turuplatsid ja maa-asulad, mida nad oma parima järelkasvuga mehitasid. Nüüd imeb hiigellinn maa tühjaks, küllastumatult, aina uusi inimvoogusid nõudes ning alla kugistades, kuni ta keset peaaegu tühja kõrbe väsib ja sureb. Kui kedagi on haaranud selle, kogu ajaloo viimase ime patuse ilu lumm, ei vabane ta sellest enam. Algupärased rahvad võivad end maast lahti rebida ja kaugusse rännata. Vaimne nomaad seda enam teha ei saa. Võib-olla on koduigatsus suure linna järele suurem igast teisest. Iga selline linn on talle kodumaaks, juba lähim küla aga on võõras. Ennemini sureb ta tänavasillutisel, kui et maale tagasi pöördub. Ja isegi vastumeelsus selle toreduse suhtes, väsimus sellest värviküllusest, taedium vitae, mis mõnesid lõpuks haarab, ei vabasta neid. Nad kannavad linna koos endaga oma mägedesse ja mere äärde. Nad on kaotanud maa, mis oli neis endis, ega leia seda enam väljaspoolt.
Asjaolu, mis teeb maailmalinlase võimetuks elama mujal kui sellel kunstlikul pinnal, on kosmilise takti taandumine tema oleluses, samal ajal kui virgeoleku pinged muutuvad üha ohtlikumaks. Meenutagem, et mikrokosmoses tuleb loomne külg, virgeolek, taimelisele olelusele lisaks, mitte vastupidi. Takti ja pinge, vere ja vaimu, saatuse ja põhjuslikkuse suhe on samasugune, nagu õitsva maa suhe kivise linnaga, nagu millegi iseenda jaoks olemasoleva suhe millegi teisega, mis temast sõltub. Pinge ilma teda hingestava kosmilise taktimõõduta on üleminek eimillessegi. Aga tsivilisatsioon polegi muud kui pinge. Kõrgemat järku tsiviliseeritud inimeste intelligentsust valitseb ainuüksi tugevaima pinge väljendamine – ja intelligentsus polegi muud kui võime kõige pingelisemalt taibata. Niisuguse omaduse kandjad on igas kultuuris tema “viimse inimese” tüübid. Võrreldagu sellega talupoegliku arukuse esindajaid, kui nad suurlinna inimtungluses nähtavale juhtuvad ilmuma. Arengut, mis viib talupojatarkuse – kavaluse, sünnipärase vaimukuse, vaistu (mis nagu kõigil tarkadel loomadel tugineb takti äratundmisele) – juurest linliku vaimu kaudu maailmalinliku intelligentsuse juurde,106 võib nimetada ka saatusetunde pidevaks vähenemiseks ja põhjuslikkuse-vajaduse pidurdamatuks kasvuks. Intelligentsus on ebateadliku elukogemuse asendamine meisterliku mõtlemisega – millegi lahja ja lihatuga. Kõikide inimtõugude intelligentsed näod on omavahel sarnased. Tõulisus ise tõmbub neis tagasi. Mida vähem tuntakse, et olelus on loomulik ja paratamatu, mida enam süveneb harjumus endale kõik “selgeks teha”, seda vähem saab põhjuslikult vaigistada virgeoleku-hirmu. Seepärast võrdsustatakse teadmus ja tõestatavus, ning asendatakse religioosne müüt põhjuslikuga (teadusliku teooriaga). Seepärast võetakse kasutusele abstraktne raha kui majanduselu puhas põhjuslikkus, vastandina külas toimuvale hüviste vahetusele, mis on takt ja mitte pingete süsteem.
Intellektuaalne pinge tunneb veel vaid ühte, eriomaselt maailmalinlikku puhkuse vormi: lõdvestust, “meelelahutust”. Tõeline mäng, elurõõm, lõbu, joovastus on sündinud kosmilisest taktist ja nende loomusest ei saada enam aru. Seevastu leiab kõigi tsivilisatsioonide kõigis maailmalinnades aset intensiivse tegelikkust arvestava mõttetöö asendamine tema vastandi, teadlikult harrastatud lollimängimisega; vaimse pingutuse asendamine sportliku kehalise pingutusega; töise kehalise pingutuse asendamine meelelise “lõbu” ning mängule ja kihlveole omase vaimse “erutusega”; igapäevase töö selge loogika asendamine teadlikult nauditud müstikaga. Kino, ekspressionism, teosoofia, poksivõistlused, neegritantsud, pokker ja lotomängud – seda kõike esineb ka Roomas, ning mõni asjatundja peaks ükskord laiendama uurimust India, Hiina ja araabia maailmalinnadele. Et nimetada ainult üht asja: “Kamasuutrat” lugedes võib aru saada, millistele inimestele budism samuti meeldis; ja nüüd hakatakse hoopis teisel pilgul vaatama ka härjavõitluse stseene Kreeta paleedes. Kahtlemata on siin aluseks kultus, kuid üle selle lehvib seesama lõhn, mida võis aimata Rooma moeka Isise-kultuse kohal Circus Maximus’e naabruses.
Ning tõsiasjast, et olelus ikka juurtetumaks, virgeolek ikka pingutatumaks muutub, tärkab lõpuks see nähtus, mida oli vaikimisi ammugi ette valmistatud ja mis nüüd järsku ajaloo heledasse valgusse astub, et kogu näitemängule lõpp teha: tsiviliseeritud inimese viljatus. Siin pole tegemist sellega, mida võiks käsitada igapäevase põhjuslikkuse abil, näiteks füsioloogiliselt, nagu endastki mõista on üritanud tänapäeva teadus. Siin võib näha läbinisti metafüüsilist pööret surma poole. Maailmalinnade viimne inimene ei taha enam elada – üksikisikuna ehk küll, aga tüübina, hulgana mitte; selles massiolendis kustub surmahirm. See, mille juures tüüpilist talupoega haarab sügav ja seletamatu hirm, mõte suguvõsa ja nime väljasuremisele, on kaotanud tähenduse. Hõimuvere edasikestmist nähtavas maailmas ei tajuta enam selle vere kohusena, viimaseks jäämise saatust ei peeta enam hukatuseks. Lapsed jäävad sündimata mitte lihtsalt sellepärast, et nad on võimatuks muutunud, vaid kuna äärmuseni teritunud intelligents ei leia nende olemasoluks enam põhjusi. Süüvitagu selle talupoja hinge, kes istub iidsetest aegadest alates oma maatükil, või on selle oma valdusse võtnud, et seal oma verega käendajaks olla. Ta juurdub selles esivanemate lapselapsena ja tulevaste lastelaste esivanemana. Tema maja, tema vara: see ei tähenda siin keha ja omandi põgusat kokkukuulumist lühikeseks aastate reaks, vaid igavese maa kestvat ja sügavaimat seotust igavese verega: alles see, alles paikseks jäämine müstilises mõttes annab igavese ringkäigu suurtele etappidele – sigitamisele, sünnile ja surmale – tolle metafüüsilise võlu, mille sümboolne alatoon peitub kõigi paikselt maal elavate inimeste kommetes ja religioonis. Seda kõike pole enam olemas “viimase inimese” jaoks. Intelligents ja viljatus pole vanades suguvõsades, vanadel rahvastel, vanades kultuurides mitte ainult sellepärast teineteisega seotud, et igas üksikus mikrokosmoses neelab üle igasuguse määra pinguldatud animaalne elukülg vegetatiivse alla, vaid kuna virgeolek omandab harjumuse olelust põhjuslikult korrastada. Seda, mida aruinimene äärmiselt iseloomuliku sõnaga loomusunniks (Naturtrieb) nimetab, ta mitte üksnes ei tunneta “põhjuslikult”, vaid ka hindab, ja see leiab väärilise koha tema ülejäänud vajaduste ringis. Suur pööre saabub siis, kui kõrgesti kultiveeritud rahva igapäevases mõtlemises hakatakse leidma või mitte leidma “põhjusi” laste olemasolule. Loomus ei tunne põhjusi. Kõikjal, kus on tõelist elu, valitseb seesmine orgaaniline loogika, “miski”, tung, mis on igati sõltumatu virgest teadvusest ja selle põhjuslikest seostest, ning mida viimane üldse ei märkagi. Algrahvaste sündimus on loodusnähtus, mille olemasolu üle – rääkimata siis selle kasust või kahjust – keegi pead ei murra. Seal, kus eluliste küsimuste põhjused üldse teadvusse jõuavad, on elu juba küsitavaks muutunud. Seal algab sündide arvu tark piiramine – mille kui Kreekamaa õnnetuse üle kaebab Polybios, aga mis juba ammu enne teda oli suurtes linnades kombeks, ning mis Rooma ajal omandas hirmuäratava ulatuse –, mida esmalt põhjendatakse materiaalse puudusega ja väga varsti ei põhjendata üldse. Seal – ja samuti niihästi budistlikus Indias kui ka Babülonis, Roomas ja tänapäeva linnades – hakkab siis ka “elukaaslase” valik (talupoeg ja iga ürgalgne inimene valib ema oma lastele) vaimseks probleemiks muutuma. Ilmub “Ibseni-abielu”, “kõrgem vaimne kooselu”, kus mõlemad pooled on “vabad”, nimelt vabad intelligentsete olenditena ja vabad vere taimelisest tungist, mis tahab elu edasi anda; ning Shaw tohib sõnastada lause, “et naine ei saa emantsipeeruda, kui ta ei heida endast oma naiselikkust, oma kohust mehe ees, laste ees, ühiskonna ees, seaduse ees ja igaühe ees peale iseenda”.107 Ürgnaine, talunaine on ema. Selles sõnas kätkeb kogu tema lapsepõlvest peale igatsetud elueesmärk. Nüüd aga ilmub kogu maailmalinlikus kirjanduses Põhjamaade draamast kuni Pariisi-romaanini “Ibseni-naine”, naisseltsimees, kangelanna. Laste asemel on tal hingelised konfliktid, abielu on kunstkäsitöönduslik ülesanne, ja tähtis on “teineteist vastastikku mõista”. On täiesti ükskõik, kas mõni ameerika daam ei leia laste saamiseks piisavat põhjust põhjusel, et ta ei taha ühtegi season’it vahele jätta, või kas pariislanna kardab, et armuke ta maha jätab, või kas Ibseni kangelanna otsustab, et “ta kuulub iseendale”. Nad kõik kuuluvad iseendale ja nad kõik on viljatud. Seesama tõsiasi koos samade “põhjustega” esineb aleksandrinistlikus ja Rooma ning loomulikult igas teiseski tsiviliseeritud ühiskonnas, ennekõike