enam ei võidelda. Viimane neist, tsivilisatsiooni enese idee, on üldjoontes sõnastatud, ning samuti on tehnika ja majandus probleemi mõttes käsitlemiseks valmis. Alles nüüd saab alata tõsine töö kõige vajamineva sooritamiseks ja tsiviliseeritud vormide rakendamiseks kogu maakera oleluse suhtes. Alles siis, kui see töö on tehtud ja tsivilisatsioon mitte ainult välisilme poolest, vaid ka massi osas lõplikult kindlaks määratud, hakkab vorm tahkuma. Kultuurides ilmnev stiil on täidemineku pulsilöök. Kui jääda selle sõna juurde, siis nüüd tekib tsiviliseeritud stiil kui valmisoleku väljendus. Ennekõike Egiptuses ja Hiinas jõudis see uhke täiuslikkuseni, mis täitis kõik sestpeale sisimas muutumatu elu väljendused tseremooniast ja miimikast kuni äärmiselt peente ja vaimurikaste kunstiteosteni. Ajaloost kui vormiideaali poole liikumisest ei saanud enam juttugi olla, kuid valitsema jäi pealispinna pidev tasane õõtse, mis meelitab kord ja lõplikult antud keelelt ikka jälle välja väikesi küsimusi ja artistlikku laadi lahendusi. Just selles seisneb hiina-jaapani maalikunsti ja india arhitektuuri kogu meile teadaolev “ajalugu”. Ja samamoodi nagu selline pseudoajalugu erineb näiteks gooti stiili tõelisest ajaloost, erineb ka ristisõdade rüütel Hiina mandariinist, kujunev seisus niisugusest, mis on valmis. Üks on ajalugu, teine on ajaloo ammugi ületanud. Sest nagu juba öeldud, on nende tsivilisatsioonide ajalugu vaid näivus, teesklus, pealispind – nagu ka nende suured linnad, mille pale lakkamatult muutub ilma teiseks saamata. Ja nende linnade vaimu pole olemas. Nad on kiviks muutunud maa.
Mis siin kaob ja mis alles jääb? See, et germaani rahvad hunnide surve all vallutasid romaani alad, katkestades seeläbi antiigi “hiinaliku” lõppseisundi arengu, pole üksnes juhus. Mererahvastel, kes alates 14. sajandist e.Kr. üksikasjadeni sarnases rännakus Egiptuse maailma poole pürgisid, õnnestus see ainult Kreeta saarte piirkonnas. Nende vägevad retked Liibüa ja Foiniikia rannikule viikingite laevastiku saatel läksid niisamuti nurja nagu hunnide retked Hiina vastu. Seega on antiikaeg ainsaks näiteks oma täisküpsuse hetkel katkenud tsivilisatsioonist. Ometi hävitasid germaanlased üksnes selle vormide pealispinna ning asendasid ta omaenda eelkultuuri eluga. “Igavese” tasandini ei jõutud. See jääb, varjatult ja üleni uue vormikeelega kaetult, kestma kogu järgneva ajaloo aluspõhjas, ning on Lõuna-Prantsusmaal, Lõuna-Itaalias ja Põhja-Hispaanias praegugi tuntavate reministsentsidena alles. Katoliku rahvareligioon on siin hilisantiikset värvi, mis väga selgesti eristab teda lääneeuroopa kõrgkihi kiriklikust katoliiklusest. Lõuna-Itaalia kirikupühadel võib tänini kohata antiikseid ja veelgi varasemaid kultusi, samuti leidub kõikjal jumalusi (pühakuid), kelle austamine laseb katoliku nime taga aimata antiikaegset vormi.
Nüüd aga kerkib esile üks teine iseseisva tähendusega element. Meie ees on inimtõugude probleem.
II. Rahvas, tõug ja keel 113
Kogu 19. sajandi vältel rikub teaduslikku ajaloopilti romantismist pärinev või temalt lõpliku vormi saanud kujutlus: mõiste ‘rahvas’ selle sõna kõlbelis-entusiastlikus tähenduses. Kui kusagil astub koiduajal esile uus religioon, ornamentika, ehitusviis, kiri või ka riik, või tehakse suurt laastamistööd, siis küsib uurija kohe: milline rahvas selle nähtuse tekitas? Selline küsimuseasetus on iseloomulik lääneeuroopa vaimule tema praeguses seisundis, kuid see on igas punktis nii vale, et ettekujutus, mille see sündmuste käigust loob, peab paratamatult olema ekslik. “Rahvas” kui lihtsalt ürgalgne vorm, milles inimesed ajalooliselt toimivad, algkodu, esimene asuala, rahvaste rändamised – nendes peegeldub lennukas hoog, mis on 1789. aastast käibele läinud mõistel ‘rahvus’ (Nation) ja sellele 1813. aastal järgnenud mõistel ‘rahvas’ (Volk), mis on lõppeks mõlemad taandatavad inglise laadis puritaanlikule iseteadlikkusele. Aga just taolisele käsitusele omase kõrge paatose tõttu hoidub see parema meelega kriitika eest kõrvale. Isegi teravmeelsed uurijad tähistavad rahva mõistega, seda ise märkamatagi, sadat erinevat asja, ja nii areneb “rahvas” näiliselt ühetähenduslikuks suuruseks, kes on teinud kogu ajaloo. Maailma-ajalugu tähendab meie jaoks tänapäeval just rahvaste ajalugu, mis pole sugugi endastmõistetav, ning jäi kreeklaste ja hiinlaste mõttemaailmast päris kaugele. Kõik ülejäänu – kultuuri, keele, kunsti, religiooni – loovadki rahvad. Riik on rahva vorm.
Siinkohal tuleb meil see romantiline mõiste hävitada. Jääajast peale elavad maa peal inimesed, mitte “rahvad”. Nende saatuse määrab esialgu see, et vanemate ja laste vereside moodustab loomulikke rühmi, kes ilmutavad selgesti kalduvust mõnel maastikul juuri ajada. Ka nomaadihõimude rändlemine toimub teatavates piirides. Seeläbi antakse kosmilis-taimelisele eluküljele, olelusele mingi pidevus. Seda nimetan ma rassiks, inimtõuks. Hõim, suguvõsa, põlvkond, perekond – kõik need üksused tähistavad sigitamise läbi ahtamal või avaramal maastikul jätkuvalt ringleva vere tõsiasja.
Kuid kõigil neil inimestel on ka teine – virgeoleku, tajumise ja taipamise mikrokosmilis-loomne elukülg. Vormi, milles indiviidi virge teadvus astub suhtesse ülejäänute omaga, nimetan ma keeleks, mis esialgu pole muud kui elav teadvustamata väljendus, mida tajutakse meelte kaudu, kuid mis aegamööda areneb teadaandmise teadlikuks tehnikaks, mis tugineb ühisele tähendustundele märkide suhtes.
Lõppeks on iga tõug üksainus suur keha ja iga keel ühe suure, paljusid olendeid ühendava virgeoleku tegutsemisvorm. Ning kummagi suhtes neist pole võimalik kunagi lõplike tõdemusteni jõuda, kui me ei käsitle neid üheskoos ja pidevas vastastikuses kõrvutamises.
Ent kõrgema inimsuse ajaloost pole võimalik aru saada, kui ei märgata, et inimesel, kes on osake tõust ja keele valdaja, kes pärineb tõulisest ühtsusest ja kuulub suhtleva ühtsuse hulka, on kahesugune saatus – oleluse ja virgeoleku oma. Nimelt on ühe ja sama rahva tõulise ja keelelise aspekti päritolu, areng ja kestus teineteisest täiesti sõltumatud. Tõug on kosmiline ja psüühiline. Ta on mingitpidi perioodiline ja tema sisimat loomust tingivad osalt suured astronoomilised suhted. Keel on põhjuslik moodustis; see toimib oma vahendite polaarsuse kaudu. Me räägime tõulistest vaistudest ja mõne keele vaimust. Kuid need on kaks erinevat maailma. Tõug kuulub kokku sõnade ‘aeg’ ja ‘igatsus’ sügavaima tähendusega, keele juurde kuuluvad sõnad ‘ruum’ ja ‘hirm’. Seni on seda kõike varjutanud mõiste ‘rahvas’.
Seega ühendavad inimesi nii oleluse-hoovused kui ka virgeoleku-sidemed. Esimesed on füsiognoomilised, teised süsteemsed. Ümbritseva maailma kogupildis vaadelduna on tõug kõigi kehaliste tunnusjoonte kogum, niivõrd kui virged olendid neid meeltega tajuvad. Siinkohal peame meeles pidama, et keha ise talle seesmiselt omast, sigituses paika pandud vormi lapsepõlvest kuni raugaeani arendab ja täiustab, ning samal ajal uueneb lakkamatult seegi, mis keha veel on – lisaks oma vormile. Niisiis pole mehesse tegelikult jäänud poisist midagi muud kui tema oleluse elav tähendus, ja me näeme sellest üksnes seda, mis avaneb virgeoleku toimevallas. Kuigi kõrgema inimese jaoks piirdub tõuline mulje peaaegu ainult sellega, mida võib näha tema silmade valguse-ilmas, nii et tõug on olulisel määral nähtavate tunnusjoonte kogum, on siiski ka tema jaoks jäänud olulisi mitte-nähtavaid tunnusjooni: lõhnad, loomade hääled,114 ennekõike aga inimese kõneviis. Seevastu teistel kõrgematel loomadel ei domineeri vastastikuse tõulise mulje puhul sugugi nägemismeel. Sellest tähtsam on haistmine, ning lisandub tajumusi, mis pole inimmeeltele ega teadmusele üldse kättesaadavad. Siit võib järeldada, et kuna taimel on olelus, siis on tal ka tõug – puuvilja- ja lillesortide aretajad teavad seda väga hästi –, kuid et ainult loomad võtavad vastu tõulisi muljeid. Minu jaoks on alati olnud midagi vapustavat selles, kui ma kevadel näen, kuidas kõik need õitsevad taimed, mis igatsevad viljastamise järele, ei suuda kogu oma õitekirkusega üksteist ligi tõmmata ja isegi mitte märgata, vaid sõltuvad loomadest, kelle jaoks ainuüksi on olemas need värvid ja lõhnad.
Keeleks nimetan ma virge mikrokosmose kogu vaba tegevust, niivõrd kui see väljendab midagi teiste jaoks. Taimedel pole virgeolekut ega liikuvust ja seega ka mitte keelt. Kuid loomade virgeolek on läbinisti kõnekas, olenemata sellest, kas üksikute aktide mõte seisneb “rääkimises” või mitte, ja isegi siis, kui tegevuse teadlik või ebateadlik eesmärk on midagi hoopis muud.