jaotamisel aluseks nende kolbakuju, Friedrich Müller (täiesti saksapäraselt) juuksed ja kõneldava keele struktuuri, Topinard (eht-prantslaslikult) nahavärvi ja ninakuju, Huxley127 (tõsi-inglaslikult) nii-öelda sportlikud omadused. See viimane oleks iseendast kahtlemata väga otstarbekas, kuid mõni hobustetundja ütleks talle, et õpetlasliku terminoloogia abil ei ole tõulisi omadusi võimalik iseloomustada. Kõik need kirjeldused on niisama väärtusetud nagu tagaotsimiskuulutused, mille varal politseinik oma teoreetilist inimesetundmist katsetab.
Inimkeha kogumuljes kätkevat kaootilisust ei kujutata ilmselt üldse ette. Jättes kõrvale lõhna, mis näiteks hiinlaste puhul on iseloomulik tõuline tunnusjoon, ja kuulmismuljed, mille varal on kõnes, laulmises ja ennekõike naerus võimalik vaistlikult leida tõsiseid erinevusi, mis pole kättesaadavad ühelegi teaduslikule meetodile, on vaatepilt nii eksitavalt rikkalik tõesti nähtavate ja sügavama pilgu jaoks nii-öelda tunda olevate üksikasjade poolest, et pole mõeldav neid mingite väheste punktide põhjal kokkuvõtlikult käsitleda. Ja kõik need vaatepildi küljed ja tunnusjooned on üksteisest sõltumatud ning neil on omaenese ajalugu. On juhtumeid, kus luustik ja ennekõike kolbakuju teise isiku puhul täielikult muutub, ilma et teiseneks lihaskond – niisiis ka näoilme, näo väljendus. Ühe ja sama perekonna lapsed võivad ilmutada peaaegu kõiki Blumenbachi, Mülleri ja Huxley meelest eristavaid jooni, kuid nende elav tõuline ilme on iga vaatleja silmis ometi täiesti ühesugune. Veel palju sagedamini esineb kehaehituse sarnasust elava väljenduse täieliku lahknevuse juures. Mul tarvitseb vaid meenutada tüüpiliselt talupoegliku tõu (nagu friisid ja bretoonid) ning tüüpiliste linlike tõugude mõõtmatut erinevust.128 Kuid vere, päritolu energiale, mis aastasadade vältel ikka neidsamu kehalisi tunnuseid – “suguvõsajooni” (Familienzüge) – esile toob, ja maapinna väele – “inimliigile” (Menschenschlag) – lisandub veel too mõistatuslik kosmiline jõud, mida evib tihedas omavahelises läbikäimises elava kogukonna ühesugune taktimõõt. See, mida on kirjeldatud kui lapseootel olija ehmatamist, on vaid mingile sügavale ja vägevale, kõike tõulist kujustavale printsiibile alluv vähetähtis üksikasi. Et vanad abieluinimesed pärast pikka ja lähedast kooselu teineteisele üllatavalt sarnaseks muutuvad, on juba igaüks näinud, ehkki mõõtev teadus “tõestaks” võib-olla vastupidist. On võimatu ülehinnata kujustamisjõudu, mis on elavail pulsilöökidel, omaenese tüübi täiuslikkust käsitaval tugeval sisetundel. Erinevalt paadunud linnainimeste väga teadlikust maitsest vaimlis-individuaalsete ilujoonte suhtes on alginimestel äärmiselt tugev tõuline ilutunne – ning just seepärast ei jõua see neile üldse teadvusse. Kuid selline tunne kujundab tõulise ilme. Kahtlemata vermis see rändhõimude sõjamehe- ja kangelastüüpi ikka puhtamalt kehalise ideaali vaimus, nii et oleks võinud rääkida normannide või idagootide tõulisest ilmest, ja nii on see ka igasuguse vana aristokraatia puhul, kellel on tugev sisima ühtsuse tunne, ning kes just seetõttu jõuab täiesti vaistlikult kehalise ideaali väljakujunemiseni. Tõugusid aretab kokkukuuluvus. Prantsuse noblesse ja Preisi Landadel on tüüpilised nimetused tõugude kohta. Just seesama asjaolu on tuhandeaastases getoelus välja aretanud euroopa juudi tüübi koos tema tohutu tõulise energiaga, ning just see sepistab ikka ja jälle ühtseks tõuks mõne rahva, niipea kui too mingi saatuse palge ees hingeliselt pikemaks ajaks tihedalt kokku liitub. Seal, kus on olemas tõuline ideaal, nagu see on ülimal määral peaaegu igas koiduaegses kultuuris – veedade omas, kreeka Homerose-aegses, Staufenite rüütliaegadel –, jõuab valitseva klassi igatsus selle ideaali järele, tahe olla selline ja mitte teistsugune, täiesti sõltumatult sellest, milliseid naisi endale valitakse, lõpuks niikaugele, et see ideaal teoks saab. Sellele lisandub arvuline kaalutlus, mida kaugeltki piisavalt tähele ei panda. Igal praegu elaval inimesel on tagasivaates 13. sajandi lõpul miljon, 10. sajandi lõpul juba miljard esivanemat. See tõsiasi ütleb, et iga praegu elav sakslane on eranditult iga ristisõdade-aegse eurooplasega veresugulane, ning et vaatlusala kitsendamise korral tiheneb see sugulus saja- ja tuhandekordseks, nii et vaevalt kahekümne põlvkonna jooksul on ühe maa elanikud üheksainsaks suguvõsaks kokku kasvanud. Niisamuti nagu sugupõlvedes ringleva vere hääl, mis ikka ja jälle tõulisi inimesi üksteise poole tõmbab, abielusid rikub ja lahutab, ning vägisi või kavalusega kõiki kombelisi takistusi ületab, viib tõuline ideaal arvutute sigitamisteni, mis täiesti vaistlikult järgivad tõulist tahet.
Siia kuuluvad esimeses järjekorras need tunnusjooned, mis ei sõltu liikuva olendi liikumisest, seega kõik niisugune, mis ei tee vahet elaval ja surnud olendi kehal, ning tavatseb väljenduda ka tardunud kehaosades – tõu taimelised jooned, “asukoha füsiognoomia”. Kahtlemata on kivitamme või itaalia papli ning teiselt poolt inimese kasvus midagi sarnast: nii puu kui ka inimene võib olla “jässakas” või “kiitsakas” või “sale”. Ka dromedari seljajoon ning tiigrivõi sebranaha triibud on taimeline tõutunnus. Siia kuuluvad ka liigutused, mida loodus ise mõne olendiga teeb. Tuules painduv kasetüvi (või ka õrn laps, kes on tuule meelevallas), murdunud krooniga tammepuu, lindude rahulik lauglemine või hirmunud pekslemine tormis esindavad tõu taimelist külge. Aga kuhu liigituvad tunnusjooned, mis on kujunenud vere ja mullapinna vahelises võitluses mõne “ümberistutatud” looma- või inimliigi sisevormi pärast? Ja mil määral kuulub siia hingele omane ilme, kommete laad, maja vorm?
Hoopis teine pilt avaneb juhul, kui võtame vaatluse alla mulje millestki puht-loomsest. Kui meenutada erinevust taimelise oleluse ja animaalse virgeoleku vahel, siis polnud sel puhul tegemist virgeoleku enda ega tema keelega, vaid sellega, et kosmiline ja mikrokosmiline alge moodustavad vabalt liikuva keha, makrokosmosega suhestuva mikrokosmose, mille iseseisval elutegevusel on täiesti omaette väljendus. Osalt kasutab viimane virgeoleku elundeid, ja läheb, nagu korall-loomade puhul, suurelt jaolt kaotsi, kui peremees-keha liikumine lõpeb.
Kui taime tõuline ilme seisneb peamiselt tema asendi füsiognoomias, siis loomne väljendusrikkus on seotud liikumise füsiognoomiaga – nimelt liikuva kuju kui tervikuga, liigutuse endaga ja üksikute ihuliikmete vormiga, niivõrd kui nad annavad edasi liigutuse tähendust. Magava looma puhul on tõuline väljendus väiksem; surnud loomal, kelle kehaosi uurija teaduslikult uurib, tunduvalt väiksem; selgroogse looma luustikul pole seda enam peaaegu üldse. Seepärast on selgroogsete loomade liigesed luudest kõnekamad; seepärast kätkeb tõeline väljendus ihuliikmetes, mitte ribides ja pealuus – üksnes hambad on erandiks, kuna nende ehitus annab tunnistust loomadele omasest toitumisviisist, samal ajal kui taime toitumine on lihtsalt loodusprotsess –, seepärast on putuka keha ümbritsev skelett väljendusrikkam linnuluustikust, mis lindu ainult koos hoiab. Ennekõike on need välise idulehe elundid, mis üha jõulisemalt endasse tõutunnuseid koguvad: silmavaade (mitte silm ise oma kuju ja värviga); näoilme; suu, mis rääkimisharjumuse tõttu väljendab arusaamist; pea (ja mitte kolju) oma üksnes lihastest moodustuvate joontega, mis on kujunenud elu mitte-taimelise külje peamiseks asupaigaks. Mõeldagu, millises suunas aretatakse ühelt poolt roose ja orhideesid, ning teiselt poolt hobuseid või koeri, ja kuhupoole kõige meelsamini aretataks inimliiki. Kuid olgu veel kord öeldud, et see füsiognoomia ei ilmne nähtavate osade matemaatilises vormis, vaid ainult liigutuse väljendusrikkuses. Asjaolu, et me liikumatu inimese tõulist ilmet juba esimesest pilgust käsitame, tugineb silma kogemusele, mis aimab ihuliikmetes neile omaseid liigutusi. Piisoni, forelli, kuningkotka tegeliku tõulise välimuse tabamiseks ei piisa sellest, kui võetakse arvesse piirjooni ja mõõdusuhteid, ning kujutavatele kunstnikele polekski need olendid nii sügavat muljet avaldanud, kui tõu saladus ei ilmutaks end alles kunstiteose hinges – mitte juba millegi silmanähtava jäljendamises. Tuleb näha ja ühtlasi tunda, kuidas vaadeldava elu tohutu energia koondub pähe ja turja, kõneleb verd täisvalgunud silmades, lühikeses jässakas sarves, kotkanokas, röövlinnuprofiilis – seda ei saa sõnakeeles arusaadavalt edasi anda, vaid on võimalik väljendada üksnes mõne kunsti keeles.
Kuid nende õilsaimate loomaliikide tunnusjoontega oleme jõudnud juba päris lähedale sellele tõu mõistele, mis toob tüübis “inimene” kaasa uusi omadusi, mis ulatuvad kaugemale taimelisest ja loomsest, olles noist vaimsemad, ja just seepärast teaduse vahendeile veelgi vähem ligipääsetavad. Luustikule omastel rohmakatel tunnusjoontel pole enam üldse iseseisvat tähendust. Juba