target="_blank" rel="nofollow" href="#n129" type="note">129 Kahtlemata on võimalik leida ideaalseid põhivorme, kuid tuleks endale tunnistada, et need on ideaalid, ja et kõigist objektiivsetest mõõtmismeetoditest hoolimata loob siin jaotusi ja tõmbab piire maitse. Korrastamise printsiibi leidmise katsetest tähtsam on tõsiasi, et ühtse inimliigi hulgas esineb kõiki neid tõugusid juba kõige varasemast jääajast alates, et nad pole märgatavalt muutunud ja tulevad esile koguni samades suguvõsades. Ainuke kindel teaduslik saavutus on Ranke tähelepanek, et kui reastada kolpade kujud välimuse teisenemise alusel, siis pole rea keskele jäävatel eksemplaridel mitte tõulised, vaid maastikule viitavad tunnused.
Tõepoolest sobib inimpea tõuline ilme kokku iga mõeldava kolbakujuga. Otsustav pole luuline osa, vaid lihased, silmavaade, näoilmed. Romantismist saadik räägitakse mingist indogermaani tõust. Kuid kas on olemas aarialaste ja semiitide kolpasid? Kas on võimalik eristada keltide ja frankide või ka ainult buuride ja kahvrite pealuid? Ja kui mitte, siis milline tõugude ajalugu võib üle maakera käinud olla, olemata säilitanud meile midagi peale kontide? Kui tähtsusetud on need selle suhtes, mida me kõrgema inimsoo hulgas tõuks nimetame, saaks näidata drastilise katsega: tuleks vaadelda mõeldavalt suurimate tõuliste erinevustega inimesi röntgeniaparaadi abil ja häälestada end seejuures vaimus tõugude suhtes. Sugeneb peaaegu naeruväärne mulje, kuidas läbivalgustamise käigus on tõug järsku kadunud. Ning see vähene, mis luustiku juures iseloomulikuks jääb, on maastiku saadus – nagu tuleb ikka ja jälle rõhutada –, mitte tõu funktsioon. Elliot Smith uuris Egiptuses ja von Luschan Kreetal läbi tohutul hulgal haudu kiviajast tänapäevani. Alates “mererahvastest” teise aastatuhande keskel e.Kr. kuni araablaste ja türklasteni käisid neist aladest üle ikka uued inimvood. Kuid keskmine luustik jäi muutumatuks. Mõnes mõttes rändas “tõug” ihuna üle maapinna kindla skeleti. Alpide piirkonnas asuvad praegu kõige erinevamat päritolu germaani, romaani ja slaavi “rahvad”, ning tarvitseb üksnes vaadata ajas tahapoole, et leida siit üha uusi hõime, nagu näiteks etruskid ja hunnid. Kuid inimluustik on kogu selles regioonis ikka ja jälle ühesugune, ning alles tasamaa pool läheb see aegamööda üle teisteks, niisama kindlateks vormideks. Seepärast ei tõesta kuulsad eelajalooliste luude leiud neandertaallase kolbast kuni homo aurignacensis’eni alginimese tõu ja rännakute kohta mitte midagi. Kui jätta kõrvale mõnesugused järeldused lõualuude kuju seostest toitumisviisiga, siis osutavad nad üksnes sellel maastikul esinenud põhivormile, mida seal veel praegugi leidub.
See on sama salapärane mullapinna jõud, mida saab tõestada igas elusolendis, niipea kui leida kriteerium, mis ei olene darvinistliku ajastu jõhkratest meetoditest. Roomlased tõid lõunast Reini äärde viinapuu ja kindlasti pole ta seal silmanähtavalt, nimelt botaaniliselt muutunud. Kuid siin on “tõug” ometi kord ka teistviisi kindlakstehtav. Mullapinnast sõltuv erinevus ei ilmne üksnes lõuna- ja põhjamaa veini, reinveini ja moseli veini vahel, vaid see sõltub ka veel viinapuuväätide igast üksikust asukohast igal üksikul mäenõlval. Seesama kehtib iga peenema puuviljasordi, tee ja tubaka kohta. Nende “aroom”, ehtne maastiku saadus, kuulub ehtsa tõu mitte-mõõdetavate ja järelikult seda tähtsamate tunnuste hulka. Õilsad inimtõud aga erinevad täpselt samal vaimsel viisil nagu õilsad veinid. Väljaspool kõiki kõrgkultuure liidab ühesugune alge, tajutav üksnes kõige peenemale vaistule, mitmesugusel kujul esinev kerge aroom etruske renessansiga Toskaanas ning 3000. aasta e.Kr. sumereid, 500. aasta e.Kr. pärslasi ja teisi pärslasi islami päevilt Tigrise ääres.
Mitte miski sellest ei ole kättesaadav mõõtvale ja kaaluvale teadusele. Tunde jaoks on see eksimatu tõsikindlusega ja esimesest pilgust olemas, kuid mitte õpetatud vaatlusele. Seega jõuan ma järeldusele, et nii nagu aeg ja saatus, on ka tõug midagi sellist, eluküsimuste suhtes otsustavat, mida iga inimene selgesti teab, kuni ta ei tee katset käsitada seda aruka ja seega hingetuks muutva analüüsi ja korrastamise kaudu. Tõug, aeg ja saatus kuuluvad kokku. Hetkel, mil neile läheneb teaduslik mõtlemine, hakkab aeg tähendama mõõdet, saatus põhjuslikku seost, ja tõug, mille suhtes meil oli veel äsja väga kindel tunne, muutub hoomamatuks virvarriks mitmesugustest täiesti erinevatest tunnusjoontest, mis maastike, aegade, kultuuride, suguvõsade kohta tunnistust andes korrapäratult põimuvad. Mõned neist kinnituvad kestvalt ja visalt mingi suguvõsa külge ning lasevad end edasi kanda, teised libisevad nagu pilvevarjud üle inimeste, ja mõned on nagu maa deemonid, kes igaühe, kes seal viibib, enda võimusse haaravad. Mõned jooned välistavad üksteist ja mõned esinevad üheskoos. Tõugude kindlakujuline liigitamine – igasuguse etnoloogia auahnus – on võimatu. Juba ainult katse seda saavutada räägib vastu tõulisuse olemusele, ning iga mõeldav süstemaatiline kavand näitab vaid arusaamise puudust. Erinevalt keelest on tõug täiesti mitte175 süstemaatiline. Lõppeks on igal üksikul inimesel ja igal tema oleluse hetkel omaenese tõug. Seepärast on ainuke vahend totemistlikule eluküljele lähemale pääsemiseks füsiognoomiline takt, mitte jaotus.
See, kes tahaks keele olemuseni jõuda, võiks jätta kõrvale kõik õpetatud sõnauuringud ja vaadata, kuidas räägib kütt oma koeraga. Koer jälgib väljasirutatud sõrme; ta kuulatab pingsalt sõnade kõla ja raputab seejärel pead: sedalaadi inimkeelt ta ei mõista. Siis teeb ta paar hüpet, et viidata oma arusaamisele, jääb seisma ja haugub: see on tema keeles lause, milles on küsimus, kas peremees mõtles ehk seda. Ja kui ta taipab, et sai õigesti aru, siis järgneb samuti koerakeeles väljendatud rõõm. Täpselt nii püüavad vastastikusele arusaamisele jõuda kaks inimest, kellel pole tegelikult ühtki ühist sõnakeelt. Mõnele talunaisele midagi seletades vaatab külapastor talle teraselt otsa ja paneb tahtmatult oma žestidesse kõik, mida naine kiriklikus keelepruugis ei mõistaks. Kõik tänapäevased sõnakeeled võivad arusaamisele viia ainult koos teiste keeleliikidega. Omaette pole neid kunagi ja kusagil kasutatud.
Midagi tahtes liputab koer nüüd saba, ja on kärsitu, et peremees ei saa aru nii selgest ja väljendusrikkast keelest. Ta täiendab seda hääleka väljendusega (Lautsprache) – haugub –, lõpuks käitumisega – näidates võib-olla midagi ette. Siin on inimene see tola, kes pole veel rääkima õppinud. Lõpuks sünnib midagi väga tähelepanuväärset. Kui koer on kõik “keelelised” võimalused ammendanud, astub ta järsku peremehe ette ja tema silmavaade puurib end inimese silma. Siin sünnib midagi väga salapärast: “mina” ja “sina” astuvad vahetusse kontakti. “Pilk” vabastab mõlemad virgeoleku tõkkepuudest. Olelus mõistab end märkideta. Siin muutub koer inimesetundjaks, kes tema ees seisjat teraselt silmas peab ja rääkijat seeläbi sõnadeta mõistab.
Neid keeli räägime tänapäeval veel meie kõik, seda ise teadmata. Laps räägib ammu enne seda, kui ta on esimese sõna ära õppinud, ja täiskasvanud räägivad temaga, mõtlemata kuidagi harjumuspärastele sõnatähendustele; see tähendab, häälikud teenivad siin midagi hoopis muud kui sõnakeelt. Neilgi keeltel on oma rühmad ja murded; neid võib õppida, osata ja valesti mõista; nad on meile nii asendamatud, et sõnakeel lakkaks toimimast, kui teeksime katset kasutada seda omaette, intonatsiooni ja žestidega täiendamata. Isegi meie kiri, see sõnakeel silma jaoks, muutuks ilma interpunktsiooni (kui žestide keeleta) arusaamatuks.
Keeleteaduse põhiveaks on, et tal on kombeks keelt kui sellist inimese sõnakeelega samastada – ja mitte ainult teoreetiliselt, vaid enamasti ka kõigi uurimuste praktikas. See on viinud täieliku teadmatuseni kõigi nende keeleliikide hoomamatust hulgast, mida loomad ja inimesed üleüldse kasutavad. Keele toimevald on palju laiem, kui uurijad märkavad, ja sõnakeelele tema praegugi kehtivas iseseisvusepuuduses kuulub seal palju tagasihoidlikum koht. Mis puutub “inimkeele kujunemisse”, siis siin on küsimus valesti püstitatud. Sõnakeel – sest seda siin mõeldakse, mispuhul tuleks korrata hetk tagasi öeldut – pole üldse kujunenud selles mõttes, mida siin eeldatakse. Ta pole ei esimene ega ainulaadne. Suur tähtsus, mille ta inimajaloos mingist ajast alates on omandanud, ei peaks moonutama tema tähendust vabalt liikuvate olendite üldises ajaloos. Keele uurimine ei tohiks kindlasti alata inimese juurest.
Ent ka kujutlus “loomakeele algusest” on väär. Erinevalt taime olelusest on kõnekus nii tihedalt seotud looma elava olelusega, et päris keeletuna ei tohiks kujutleda isegi ainurakseid, kellel igasugused meeleelundid üldse puuduvad. Olla mikrokosmos makrokosmoses on ühetähenduslik võimega suuta end teistele arusaadavaks teha. Pole mõtet