Traianusest Chlodovechini ulatuvate sajandite kohta oleks meie käsutuses ainult keraamika, siis ei aimaks me vähimatki rahvasterändamise sündmusest. Kuid ovaalse maja esinemine Egeuse piirkonnas,124 üks teine väga kummaline ovaalmaja tüüp Rodeesias,125 saksi talumaja paljuräägitud sarnasus liibüa-berberi omaga reedavad üht-teist tõulise ajaloo kohta. Ornamendid levivad juhul, kui mõni rahvas võtab nad oma vormikeelde; maja vorm muudab asupaika ainult koos kindlat tõugu inimestega. Ornamendi kadudes on muutunud üksnes keel. Kui kaob majatüüp, on kadunud ka vastav inimtõug.
Sellest järeldub nüüd, et ka kunstiajaloo valdkonnas tuleb tõuline külg tõelisest keelest hoolikalt lahus hoida. Kultuuri alguses kerkivad talupoegliku küla tõupäraste ehitiste kohale sellesama tõu oleluse väljenduse ja virgeoleku keelena kaks kõrgema korrastusastmega selgeilmelist vormi – need on linnused ja toomid.126 Neis küündib tootemi ja tabu, igatsuse ja hirmu, vere ja vaimu erinevus jõulise sümbolismini. Muistne egiptuse või hiina, antiikaegne, lõunaaraabia või õhtumaine linnus kui sugupõlvede jätkuvuse asupaik sarnaneb selles mõttes talumajale. Saksa linnuste ajalugu on kahtlemata osake tõulisest ajaloost. Tegeliku elu, sigitamise ja suremise esindajatena jäävad linnus ja talumaja igast kunstiajaloost välja. Kummalegi neist on küll tuttav varane ornamentika, mis kaunistab ühe seinapalke ja teise väravat või trepikoda, kuid see võib olla nii või teisiti millegi seast valitud või üldse puududa. Siin ei tule kunagi ette ehituskehandi ja ornamendi sisimas paratamatut suhet. Seevastu toomil pole ornamenti; ta on ise ornament. Tema ajalugu – ning samuti dooria templi ja kõigi teiste varasemate kultusehitiste ajalugu – langeb kokku gooti stiili ajalooga ja seda nii täielikult, et nagu kõigi varaste kultuuride puhul, mille kunstist me veel üldse midagi teame, pole siingi kellelegi silma hakanud, et range arhitektuur, mis pole muud kui kõrgeimat liiki puhas ornamentika, piirdub eranditult kultusehitistega. Kõik see, mida võib näha Gelnhauseni, Goslari ja Wartburgi ilusate ehitusvormide juures, on toomide kunstist üle võetud. Need on kaunistused, mis pole sisimas paratamatud. Mõni linnus, mõõk, savinõu võib oma tähendust või üksnes kujugi kaotamata olla täiesti kaunistusteta; kuid toomi või egiptuse püramiidtempli puhul pole see isegi kujuteldav.
Nii erineb ehitis, millel on stiili, sellest, milles asuvad need, kellel on stiili. Sest kloostris ja toomis kuulub vorm kivile, mis annab seda edasi inimestele, kes on tema teenistuses; seevastu talumajas ja rüütlilossis on jõuline talupoja- ja rüütlielu see, mis enese ümber kesta moodustab. Siin on esikohal inimene, mitte kivi, ja kui siingi ornamendist rääkida, siis seisneb see kommete ja tavade ranges, loomupärases ja vankumatus vormis. See oleks erinevus elava ja tardunud stiili vahel. Aga niisamuti nagu selle elava vormi vägi kandub üle preestritele, ning veedade nagu gootigi ajal kujundab välja rüütelliku preestritüübi, nii hõlmab romaani-gooti stiili toimevallas pühitsetud vormikeel kõike, mis on seotud ilmaliku eluga: riietust, relvi, ruume ja riistu, ning stiliseerib nende pealispinda. Kuid kunstiajalool ei tarvitseks end petta selle tema jaoks võõra maailma suhtes: see ongi ainult pealispind.
Varajastes linnades ei lisandu midagi uut. Tõulisust ilmutavate majade vahel, mis nüüd moodustavad tänavaid, säilitades seespool truult talumaja sisseseade ja kombed, asub käputäis kultusehitisi, millel on stiili. Nad on ka nüüd vaieldamatult kunstiajaloo asupaik, ning kiirgavad oma vormi väljakutele, fassaadidele ja siseruumidele. Olgugi linnustest saanud linnapaleed ja patriitsimajad ning mõne linnuse peahoonest (Palas), meestemajast (Männerhalle) gildi- või raekoda: neist ühelgi pole stiili, vaid nad saavad selle ja kannavad seda. Tõsi – tüüpilisel pürjelil pole enam varase religiooni metafüüsilist kujustamisjõudu. Ta arendab edasi ornamenti, aga mitte ehitist kui ornamenti. Siitpeale, väljakujunenud linnas, laguneb kunstiajalugu eraldi kunstide ajalooks. Pildist, raidkujust, majast saavad eraldi objektid, mille valmistamisel rakendatakse stiili. Ka kirik on nüüd selline maja. Gooti toom on ise ornament, barokne kodakirik on ornamentikaga kaetud ehituskehand. Selle, mida valmistasid ette joonia stiil ja 16. sajandi barokk, viivad lõpule korintose stiilijärk ja rokokoo. Siin on maja ja ornament lõplikult ja otsustavalt lahknenud, ning koguni 18. sajandi kirikute ja kloostrite meistriteosed ei suuda varjata tõsiasja, et kogu see kunst on muutunud ilmalikuks, sellest on saanud kaunistus. Ampiiriga läheb stiil üle maitseks ja maitse lõppedes saab ehituskunstist kunstkäsitöö. Sellega on ornamentaalne väljenduskeel ja niisiis ka kunstiajalugu lõppenud. Aga talumaja elab edasi oma muutumatus tõulises vormis.
Kui maja tõulisest ilmest mööda vaadata, siis märkame varsti, et mingi konkreetse tõu kindlaksmääramine pole sugugi lihtne. Tema sisimast olemusest, hingest räägib meie tunne piisava selgusega. Seda, et tegemist on “tõulise” inimesega, näeme esimesest pilgust. Kuid millised on need tunnusjooned, mille alusel meie tajuvõime, ennekõike silm, tõugusid ära tunneb ja eristab? Tõugude jaotus on kahtlemata füsiognoomika küsimus, nii nagu keelte jagunemine kuulub süstemaatika alla. Aga kui suur ja mitmekesine on materjal, mida siin uurida tuleks! Kui palju läheb lõplikult kaotsi surma ning kõdunemise läbi! Eelajaloolisest inimesest on meie käsutuses heal juhul skelett, ja pole just palju seda, mida ta meile võib öelda. Eelajaloo uurimine on naiivse õhinaga valmis lugema mõnelt lõua- või käsivarreluult välja uskumatuid asju – kuid mõelgem siinkohal massihauale Põhja-Prantsusmaal, millest me teame, et sinna on maetud kõigist tõugudest inimesi, valgeid ja värvilisi, talupoegi ja linlasi, noorukeid ja mehi. Kui tulevik pole selle asjaoluga tuttav mõne muu allika põhjal, siis antropoloogiline uurimine talle seda kindlasti ei näita. Nii võivad mõnele maale olla osaks saanud suured tõulised muutused, ilma et uurija sellest luustikujäänuste põhjal vähimatki märkaks. Nii et ülekaalukalt kätkeb väljendus elavas kehas: mitte kehaehituses, keha osade suhetes, vaid nende liikumises, mitte kolbas, vaid ilmes. Ent paljukest seda on, mida suudavad võimaliku tõulise ilme puhul tähele panna tänapäeva inimeste teraseimadki meeled? Kui palju on seda, mida me ei kuule ega näe? Või mille jaoks meil vastav meeleelund üldse puudub – kindlasti erinevalt paljudest loomaliikidest?
Darvinistlikul ajastul on teadus endale küsimuse kergeks teinud. Kui pealiskaudne, kui vaimuvaene, kui mehhanistlik on mõiste, mida ta rakendab! Esiteks hõlmab see jämedalt meeleliste tunnusjoonte kogusummat, niivõrd kui neid saab anatoomiliselt kindlaks teha, seega ka laipade juures. Elava keha vaatlemisest pole juttugi. Ja teiseks uuritakse ainult neid tunnusjooni, mida tahes-tahtmata sedastab ka väga kehva vaatlusvõimega isik, ning neidki ainult sedavõrd, kuivõrd nad on mõõdetavad ja loendatavad. Otsuse langetab mikroskoop, mitte kosmilise takti aimamine (Taktgefühl). Kui eristava tunnusjoonena lisatakse keel, siis ei mõelda sellele, et inimtõugusid eristab nende kõnelemise viis, mitte keele grammatiline ehitus, mis on just nagu teistliiki anatoomia ja süsteem. Pole veel üldse märgatud, et üheks tähtsamaks ülesandeks võiks olla just kõnes kajastuva tõu uurimine. Igapäevases elus teame meie kui inimesetundjad oma kogemusest kõik, et kõnelemise viis on üks tänapäeva inimeste iseloomulikumaid tõulisi jooni. Sellekohastest näidetest on võimatu mööda vaadata ja igaüks teab neid isegi suurel arvul. Aleksandrias hääldati ühte ja sama kreeka keelt väga erineval tõupärasel moel. Veel praegugi on seda näha toonaste tekstide kirjaviisist. Põhja-Ameerikas räägivad sellel maal sündinud inimesed kahtlemata täiesti ühtemoodi, olgu neil suus inglise, saksa või koguni indiaani keel. Mis võiks idaeuroopa juutide kõneviisis olla maastikulis-tõuline joon (Rassezug der Landschaft), olles niisiis olemas ka siis, kui venelased räägivad vene keelt, mis aga verehäälest, päritolust kõnelev tõuline joon (Rassezug des Blutes), seega ühine kõigile juutidele kõigi oma euroopa “emakeelte” rääkimisel, sõltumata nende maade põhirahvaste elualast? Kuidas on siin täpsemalt lood hääldusega, rõhkudega, sõnajärjekorraga?
Kuid teadus pole märganud isegi seda, et juurduvate taimede tõug tähendab midagi muud kui liikuvate loomade oma, ning et koos elu mikrokosmilise küljega tekib uus tunnusjoonte rühm, mis loomade puhul on otsustav. Teadlased ei näe, et “inimtõud”, milleks ühtne tõug nimega ‘inimene’ jaguneb, on taas midagi hoopis muud. Nad räägivad pärilikkusest ja kohastumisest, varjutades pealispindsete tunnusjoonte hingetu põhjusliku