olendite parved, kus on alati elus sisemine “meie”-tunne, on virged ja püüdlevad omavaheliste virgeolekusuhete poole.
Virgeolek on toimimine milleski ulatuvas, ja nimelt tahtlik toimimine. See eristab mikrokosmose liigutusi taime mehaanilisest liikuvusest (mis on omane ka loomadele ja inimestele, kuni nad taimed on – seega unes). Vaadakem loomade toitumis-, paljunemis-, kaitse- ja ründetegevust: selle üks aspekt on alati makrokosmose kompamine meelte abil, olgu siis tegemist ainuraksete olendite diferentseerumata tajuga või kõrgestiarenenud silmanägemisega. Siin on olemas selge tahe võtta vastu muljeid – me nimetame seda orienteerumiseks. Algusest peale liitub sellega tahe tekitada muljeid teistes: neid tuleb ligi meelitada, kohutada, minema ajada. Seda nimetatakse väljenduseks, ja sellena on olemas kõne, rääkimine kui loomse virgeoleku tegevus. Sestpeale pole juurde tulnud midagi põhimõtteliselt uut. Kõrgete tsivilisatsioonide maailmakeeled pole muud kui potentsiaalsete võimaluste (mis kätkevad juba tõsiasjas, et ainuraksed olendid tahavad üksteisele muljet avaldada) ülimalt rafineeritud realiseerimine.
Kuid see tõsiasi rajaneb hirmu ürgtundel. Virgeolek lahutab kõik kosmilise koost; ta veab pingule ruumi kõige üksildunu, võõrandunu vahel. Igapäevase ärkamise esimene mulje on ennast üksinda tunda. Ja siit saab alguse ürgalgne tung kesk seda võõrast maailma kokku liibuda, teiste lähedalolekut meeleliselt kinnitada, nendega teadlikku ühendust otsida. “Sina” on lunastus üksiolemise hirmust. “Sina” avastamine, tema kui teise “ise” võõruse maailmast orgaaniliselt, hingeliselt vabastamine on suur hetk kõige animaalse varajases ajaloos. Seejärel on olemas loomad. Tarvitseb vaid mikroskoobi all pikalt ja tähelepanelikult silmitseda veetilga pisimaailma, veendumaks, et “sina” ja koos sellega “mina” avastamine kõige lihtsamal võimalikul kujul on aset leidnud juba siin. Need väikesed olendid mitte ainult ei tunne teist, vaid ka teisi; neil pole mitte ainult virgeolek, vaid ka virgeolekusuhted, ja seega mitte ainult väljendus, vaid ka väljendus keele alged.
Meenutagem siin erinevust kahe suure keelerühma vahel. Üks neist, väljenduskeel, näeb teises olendis tunnistajat ja püüab talle muljet avaldada; teadaandmise keel näeb teda kaasarääkijana ja ootab vastust. Arusaamine tähendab, et võetakse vastu muljeid, mille suhtes on olemas isiklik tähendustunne; sellel põhineb ka inimese kõrgeima väljenduskeele, kunsti mõju.130 Enda arusaadavaks tegemine, kahekõne pidamine tähendab, et eeldatakse kelleski teises samasugust tähendustunnet. Tunnistajate ees kõneldava väljenduskeele osist nimetame motiiviks. Motiivide valdamine on iga väljendustehnika aluseks. Teiselt poolt tähendab informeerimise eesmärgil tekitatud mulje märki, ja see on iga teadaandmise tehnika (kõrgeimal juhul niisiis inimese sõnakeele) koostisosaks.
Kummagi keelemaailma ulatust inimese virgeolekus on tänapäeval raske ettegi kujutada. Väljenduskeele juurde, mis varaseimal ajal esineb kõikjal täieliku religioosse tabutõsidusega, ei kuulu mitte ainult raske ja range ornamentika, mis algupäraselt langeb kokku kunsti kui sellise mõistega, tehes kõik jäigad ja liikumatud asjad väljenduse kandjaks, vaid ka pidulik tseremoniaal, mille vormelite võrk hõlmab kogu avalikku elu ja isegi perekonnaelu,131 ning “kostüümi”, nimelt riietuse, tätoveeringute ja ehete keel, millel on ühtne tähendus. 19. sajandi uurijad tegid asjatuid pingutusi, et põhjendada riietust häbitunde või otstarbekusega. See muutub arusaadavaks üksnes väljenduskeele vahendina ja on seda kõige suurepärasemal viisil olnud kõigis kõrgetes tsivilisatsioonides, ning on praegugi veel. Tarvitseb vaid meenutada kogu avalikku elu ja tegevust valitsevat moodi, eeskirjadekohast riietumist kõigi tähtsate sündmuste puhul ja pidustustel, piduülikonna, pruutkleidi, leinariietuse, sõjaväemundri, preestriornaadi nüansse. Mõelgem ordenitele ja aumärkidele, mitrale ja tonsuurile, allonžparukale, jalutuskepile, puudrile, sõrmustele, soengutele, kõigele tähendusrikkalt varjatule ja paljastatule, mandariinide ja senaatorite, odaliskide ja nunnade rüüle, Nero, Saladini ja Montezuma õukonnale, rääkimata rahvariiete ning lillede, värvide ja kalliskivide keele üksikasjadest. Religiooni keelt pole vaja eraldi nimetada, sest kõik see ongi religioon.
Teadaandmise keeled, milles osalevad kõik üldse võimalikud meeltetajud, arendasid kõrgkultuuride inimese jaoks aegamööda välja kolm domineerivat märki: pildi, häälitsuse ja žesti, mis õhtumaise tsivilisatsiooni kirjakeeles liituvad tähe, sõna ja kirjavahemärkide ühtsuseks.
Selle pika arengu käigus jõuab kätte keele eraldumine kõnest. Keeleajaloos pole ühtki sellest kaugeleulatuvama tähendusega sündmust. Esialgu on kõik märgid ja motiivid kahtlemata hetke saadus ning mõeldud ainult virge tegevuse üksiku akti tarbeks. Nende tegelik, tundepärane ja seega soovitud tähendus langevad kokku. Märk on liigutus ja mitte liigutatu. Aga niipea kui elavale märguandmisele hakkab kättesaadav olema kindlakskujunenud märkide kogum, muutub olukord teiseks. Seeläbi eristub niihästi tegevus oma vahenditest kui ka vahend oma tähendusest. Nende ühtsus mitte lihtsalt ei lakka olemast loomulik, vaid muutub võimatuks. Tähendustunne on elav, ning nagu kõik aja ja saatusega seonduv, ainukordne ja mitte kunagi tagasipöörduv. Ühtki märki, olgu see nii tuttav ja harjumuspärane kui tahes, ei korrata kunagi samas tähenduses. Seepärast ei pöördunud varem ükski märk kunagi täpselt samasugusel kujul tagasi. Tardunud märkide toimevald on midagi täiesti tekkinut ja puht ulatuvat, see pole organism, vaid süsteem, millel on omaenese põhjuslik loogika, ning mis kannab ruumi ja aja, vaimu ja vere lepitamatu vastuolu ka kahe olendi virgetesse suhetesse.
Kui tahetakse olla mingi virgeoleku-kogukonna liige, tuleb sellega seotud märkide ja motiivide kindlakskujunenud kogum koos oma näiliselt kindlate tähendustega endale selgeks teha. Kõnest eraldunud keele juurde kuulub vältimatult kooli mõiste. Kõrgemate loomade hulgas on see täiesti välja kujunenud; ning iga iseseisev religioon, iga kunst, iga ühiskond eeldab koolitust, tõestamaks, et ollakse tõesti usklik, kunstnik või hea kasvatusega inimene. Siitpeale on kõik kogukonnad teravalt piiritletud. Et olla kogukonna liige, tuleb tunda selle keelt, s.t. usutõdesid, kombestikku, kirjutamata seadusi. Tunne ja hea tahe teevad kontrapunkti juures niisama vähe õndsaks kui katoliikluses. Kultuur tähendab iga valdkonna vormikeele sügavuse ja ranguse ennekuulmatut intensiivistamist; niisiis seisneb ta iga temasse kuuluja isikliku (religioosse, kombelise, ühiskondliku, kunstilise) kultuuri mõttes kogu elu täitvas kasvatuses ja koolituses just selle elu jaoks. Seepärast jõutakse kõigis suurtes kunstides, suurtes kirikutes, müsteeriumides ja ordudes, suursuguste seisuste kõrges seltskonnas vormi valitsemises niisuguse meisterlikkuseni, mis kuulub inimsuse imede hulka, ja oma nõudmiste tipule jõudnuna viimaks murdub. Selle kohta on kõigis kultuurides, kas väljaöeldult või mitte, olemas väljend “tagasipöördumine looduse juurde”. Nimetatud meisterlikkus ulatub ka sõnakeelde. Kõrvuti Kreeka türannide või prantsuse trubaduuride aegse suursuguse seltskonnaga, Bachi fuugade ja Exekiase vaasimaalide kõrval seisab atika kõne- ja prantsuse vestluskunst, millest kumbki, nagu igasugune kunst, eeldab ranget ja aegamööda välja töötatud konventsiooni ning seda, et inimene neid pikka aega ja nõudlikult harjutaks.
Kindlakskujunenud keele iseseisvumise tähtsust on metafüüsilises mõttes võimatu ülehinnata. Igapäevane harjumus kindlates vormides suhelda, kogu virgeoleku valitsemine vormide abil, mida enam ei tajuta, vaid mis, olles omandatud koolituse kaudu, on lihtsalt “ette antud” – ja millest nüüd aru saada tuleb – viib selleni, et virgeolekus aset leidev taipamine tajumisest ikka teravamalt eraldub. Algastmel kõne on taiplikult tajutav; keele kasutamine nõuab niihästi tuttavlike keeleliste vahendite tajumist kui ka arusaamist, millist kavatsust nendega seekord vahendatakse. Niisiis on igasuguse koolihariduse tuumaks teadmiste omandamine. Iga kirik ütleb selgesti välja, et mitte tunne, vaid teadmus juhib tema lunastusvahendite juurde; iga ehtne kunstilisus tugineb kindlale teadmisele vormidest, mida üksikisik ei pea välja mõtlema, vaid õppima. Aru, intellekt on olevusena mõeldud teadmine. Ta on see, mis on täielikult võõrandunud verehäälest, tõust ja ajast. Tardunud keele vastuseisust ringlevale verele ja kujunevale ajaloole sünnivad absoluudi, igavese, üldkehtiva eituslikud ideaalid – mis on ideaaliks koolide ja kirikute jaoks.
Lõpuks aga tuleneb sellest kõigi keelte ebatäiuslikkus ja nende kasutamise pidev vastuolu sellega,