Rikka Isa teejuht investeerimisel. Millesse rikkad investeerivad, kuid vaesed ja keskklass mitte?
tarvis vabandada,” sõnasin naeratades. „Olen sinu pärast rõõmus. Mul on hea meel, et oled väga jõukas ja edukas. Sa väärid seda, sest pühendasid aega ärijuhtimise õppimisele. Mina pääsen paari aasta pärast, niipea kui mu leping merejalaväega lõpeb, barakkidest minema.”
Tunnetades Mike’i ja minu vahel kasvavat pinget, sekkus rikkas isa: „Ja ta on saanud paremini hakkama kui mina. Olen tema üle väga uhke. Olen uhke nii oma poja kui ka ta naise üle. Nad on suurepärane meeskond ja teeninud ära kõik, mis neil on. Nüüd, mil oled sõjast tagasi, on sinu kord, Robert.”
Kas ma tohin investeerida koos teiega?
„Tahaksin väga investeerida koos teiega,” kostsin innukalt. „Kogusin Vietnamis olles peaaegu 3000 dollarit ja soovin investeerida selle enne, kui ära kulutan. Kas ma tohin investeerida koos teiega?”
„Noh, ma annan sulle ühe hea börsimaakleri nime,” ütles rikas isa. „Ta annab sulle kindlasti head nõu, vahest isegi üks või kaks kuuma vihjet.”
„Ei, ei, ei,” protestisin. „Ma tahan investeerida sellesse, millesse investeerite teie. Olge nüüd! Te teate ju, kui kaua ma teid kaht tunnen. Tean, et teil on alati midagi, mille kallal töötate või millesse investeerite. Ma ei taha maakleri juurde minna. Ma tahan teiega ühiselt tehinguid teha.”
Toas valitses vaikus, kui ootasin rikka isa või Mike’i vastust. Vaikus kasvas pingeks.
„Kas ma ütlesin midagi valesti?” küsisin viimaks.
„Ei,” sõnas Mike. „Isa ja mina investeerime paari uude olemasolevasse projekti, kuid minu arvates on parem, kui helistad kõigepealt ühele meie maakleritest ja hakkad investeerima koos temaga.”
Taas tekkis vaikus, mida rikkus ainult nõude ja klaaside kõlin, kui teenijanna lauda koristas. Mike’i naine Connie lahkus vabandades ja viis lapse teise tuppa.
„Ma ei saa aru,” olin nõutu. Pöördudes rohkem rikka isa kui Mike’i poole, jätkasin: „Kõik need aastad töötasin õlg õla kõrval teie kahega, arendades teie äri. Töötasin peaaegu mittemillegi eest. Astusin teie soovitusel kolledžisse ja võitlesin oma riigi eest, nagu teie sõnutsi üks noor mees tegema peab. Nüüd, mil olen küllalt vana ja mul on mõned dollarid investeerimiseks, lööte kahtlema, kui ütlen, et soovin investeerida sellesse, millesse investeerite teie. Ma ei saa aru. Miks te mulle selja pöörate? Kas tahate mulle koha kätte näidata või mind eemale tõrjuda? Kas te ei taha, et saaksin rikkaks nagu teie?”
„Me ei pööra sulle selga,” sõnas Mike. „Ja me ei näita sulle kunagi kohta kätte ega takista sind suure jõukuse omandamisel. Lihtsalt asjaolud on muutunud.”
Rikas isa noogutas aeglaselt ja nõusolevalt.
„Meil poleks midagi selle vastu, kui sa investeeriksid samasse, millesse investeerime meie,” ütles rikas isa lõpuks. „Aga see oleks ebaseaduslik.”
„Ebaseaduslik?” kordasin täiesti uskumatult. „Kas te kaks tegelete millegi seadusevastasega?”
„Ei, ei,” tõrjus rikas isa naeru mugistades. „Me ei teeks eales midagi seadusevastast. Seaduse järgi rikkakssaamine on liiga lihtne, et eales millegi ebaseadusliku eest vanglasse sattumisega riskida.”
„Ja kuna me tahame alati seaduse õigele poolele jääda, siis ütlemegi, et koos meiega investeerimine oleks ebaseaduslik,” seletas Mike.
„Meie jaoks ei ole minu ja Mike’i investeeringud ebaseaduslikud. Aga sinu jaoks oleksid need ebaseaduslikud,” püüdis rikas isa asja kokku võtta.
„Miks?” tahtsin teada.
„Sest sa pole rikas,” kostis Mike vaikselt ja leebelt. „See, millesse investeerime meie, on ainult rikaste jaoks.”
Mike’i sõnad haavasid mind. Kuna ta oli mu parim sõber, siis teadsin, et tal oli raske neid mulle öelda. Ja kuigi ta ütles neid võimalikult leebelt, tegid need ikkagi haiget ja lõikasid nagu nuga südamesse. Hakkasin aimama, kui suur meievaheline rahaline lõhe oli. Tema isa ja minu isa alustasid küll mõlemad mittemillestki, aga tema ja ta isa olid saavutanud suure jõukuse. Minu isa ja mina olime endiselt karjamaal, nagu öeldakse. Aimasin, et see kauni valge liivarannaga suur maja oli minu käeulatusest ikka veel väga kaugel ja vahemaa oli rohkem kui mõned miilid. Nõjatudes vastu tooli seljatuge ja ristates käed rinnal, mõtisklesin omaette, noogutades sõnatult ja tehes meie elude hetkeseisust kokkuvõtte. Olime mõlemad 25-aastased, kuid nii mitmelgi moel oli Mike minust rahaliselt 25 aastat ees. Mu pärisisa oli äsja riigiteenistusest vallandatud ja ta alustas 52-aastaselt uuesti mittemillestki. Mina polnud isegi mitte alustanud.
„Kas kõik on korras?” uuris rikas isa vaikselt.
„Jah, kõik on korras,” vastasin, andes endast parima, et varjata haavumust, mis tulenes enda ja oma perekonna haletsemisest. „Jäin lihtsalt sügavalt mõttesse ja vaatasin oma hinge,” sõnasin, manades näole vapra naeratuse.
Toas valitses vaikus, kuulasime lainemüha ning jahe tuuleõhk puhus läbi kauni kodu. Mike, rikas isa ja mina istusime seal, kuni ma leppisin sõnumi ning selle reaalsusega.
„Nii et ma ei saa investeerida koos teiega, sest ma pole rikas,” sõnasin lõpuks, ärgates transist. „Ja kui ma investeeriksin sellesse, millesse investeerite teie, oleks see ebaseaduslik?”
Rikas isa ja Mike noogutasid. „Mõnel juhtumil,” lisas Mike.
„Ja kes selle seaduse tegi?” küsisin.
„Valitsus,” vastas Mike.
„SEC,” lisas rikas isa.
„SEC?” kordasin. „Mis asi on SEC?”
„USA Väärtpaberiamet,” kostis rikas isa. „See loodi 1930-ndatel Joseph Kennedy, meie lahkunud presidendi John Kennedy isa eestvedamisel.”
„Miks see loodi?”
Rikas isa puhkes naerma. „See loodi selleks, et kaitsta rahvast pööraste jultunud diilerite, ärimeeste, maaklerite ja investorite eest.”
„Miks te naerate?” tahtsin teada. „See paistab olevat mõistlik tegu.”
„Jah, väga mõistlik,” vastas rikas isa ikka veel vaikselt itsitades. „Enne 1929. aasta börsikrahhi müüdi avalikkusele rohkesti kahtlaseid, ohtlikke ja viletsaid investeeringuid. Jagati palju valet ja eksitavat infot. SEC loodi järelevalveks. See on amet, mis aitab reegleid teha ja samas ka nende täitmist kontrollida. Tal on väga tähtis roll. Ilma SEC-ita valitseks kaos.”
„Aga miks te siis naerate?”
„Sellepärast, et see kaitseb küll avalikkust halbade investeeringute eest, kuid samas hoiab avalikkuse ka parimatest investeeringutest eemal,” seletas rikas isa juba tõsisemalt.
„Aga kui SEC kaitseb avalikkust halvimate ja parimate investeeringute eest, millesse siis avalikkus investeerib?” tahtsin teada.
„Puhastatud investeeringutesse,” vastas rikas isa. „Investeeringutesse, mis järgivad SEC-i juhtnööre.”
„Mis sellel siis viga on?” pärisin.
„Mitte midagi,” ütles rikas isa. „Minu meelest on see hea mõte. Meil peavad olema reeglid ja nende täitmine tuleb tagada. Seda SEC teebki.”
„Aga mis teid siis naerma ajab?” uurisin. „Tunnen teid juba pikki aastaid ja tean, et hoiate tagasi midagi, mis teile nalja teeb.”
„Ma ütlesin juba,” sõnas rikas isa. „Naeran sellepärast, et kaitstes avalikkust halbade investeeringute eest, kaitseb SEC avalikkust ka parimate investeeringute eest.”
„Mis on üks põhjusi, miks rikkad saavad rikkamaks?” küsisin ebalevalt.
„Ära tabasid,” tähendas rikas isa. „Ma naeran, sest näen laias plaanis irooniat. Inimesed investeerivad sellepärast, et tahavad rikkaks saada. Kuid kuna nad pole rikkad, ei lubata neil investeerida investeeringutesse, mis võivad neid rikkaks teha. Rikka inimese investeeringutesse saad investeerida ainult