Rikka Isa teejuht investeerimisel. Millesse rikkad investeerivad, kuid vaesed ja keskklass mitte?
nende enda eest.”
„Miks sa nii arvad?”
„Sest halbu tehinguid on tunduvalt rohkem kui häid. Kui inimene pole teadlik, paistavad kõik tehingud – nii head kui ka halvad – ühesugused. Keerulisemate investeeringute jaotamine headeks ja halbadeks nõuab väga palju õppimist ja kogemusi. Asjatundlikuks investoriks saab inimene siis, kui oskab vahet teha, mis muudab ühe investeeringu heaks ja teised ohtlikuks. Ning enamikul inimestel lihtsalt pole sellist haridust ja kogemusi,” seletas rikas isa. „Mike, too õige see viimane tehing, mida praegu kaalume!”
Mike läks laua äärest oma kabinetti ja naasis köidetud kaustaga, mis oli peaaegu kaks tolli paks, täis trükitud lehekülgi, pilte, skeeme ja kaarte.
„See on näide millestki, millesse kaaluksime investeerida,” lausus Mike istet võttes. „Seda nimetatakse registreerimata väärtpaberiks. Seda konkreetset investeeringut kutsutakse vahel erainvesteeringu memorandumiks.”
Mu mõte lakkas töötamast, kui Mike sirvis kausta ja näitas mulle graafikuid, tabeleid, kaarte ja täis trükitud lehekülgi, kus kirjeldati investeeringute riske ja tasusid. Mu pea käis ringi, kui Mike seletas, millega on tegu ja miks ta arvab, et see on suurepärane investeerimisvõimalus.
Nähes mind arusaamatu info ülekoormuse all kokku vajumas, peatas rikas isa Mike’i ja ütles: „Seda ma tahtsingi Robertile näidata.”
Seejärel osutas rikas isa ühele väikesele lõigule kaustal, mille pealkiri oli „1933. aasta väärtpaberiseaduse erandid”.
„Vaat selle pead sa endale selgeks tegema,” tähendas ta.
Kummardasin ettepoole, et selgemalt näha väikeses trükis teksti, millele ta sõrmega osutas. Seal oli kirjas järgmine.
„See investeering on mõeldud ainult akrediteeritud investoritele. Akrediteeritud investor on tavaliselt isik, kelle:
• puhasvara on vähemalt 1 miljon dollarit või
• aastatulu on viimastel aastatel olnud vähemalt 200 000 dollarit (või koos abikaasaga 300 000 dollarit) ja kes ootab samaväärset tulu ka käesoleval aastal.”
Naaldudes tooli seljatoele, sõnasin: „Siis sellepärast ma ei saagi investeerida sellesse, millesse investeerite teie. See investeering on ainult rikastele.”
„Või kõrge sissetulekuga inimestele,” tähendas Mike.
„Lisaks nendele karmidele ettekirjutustele võib minimaalne investeerimissumma olla 35 000 dollarit. Just nii palju maksab üks investeerimisühik, nagu seda nimetatakse.”
„35 000 dollarit!” ahmisin õhku. „See on suur raha ja suur risk. Kas tahate öelda, et see on vähim summa, mida sellesse tehingusse investeerida saab?”
Rikas isa noogutas. „Kui palju riik sulle kui merejalaväepiloodile maksab?”
„Vietnamis oli mu lennu- ja lahingutasu umbes 12 000 dollarit aastas. Ma tõesti ei tea, kui palju ma praegu Hawaii baasis teenin. Ilmselt saan mingit elamisraha, aga seda pole kindlasti palju ja mitte mingil juhul ei kata see Hawaii elamiskulusid.”
„Seega on sinu säästetud 3000 dollarit päris kõva saavutus,” tähendas rikas isa, üritades mu meeleolu tõsta. „Sa säästsid ligi 25 % oma kogutulust.”
Ma noogutasin, kuid tõdesin endamisi, kui väga kaugel oli minu jaoks nii-öelda akrediteeritud investoriks saamine. Sain aru, et isegi merejalaväekindraliks ülendamisel ei teeniks ma piisavalt palju, et mind loetaks akrediteeritud investoriks. Isegi USA president, kui ta poleks juba enne rikas, ei kvalifitseeruks ainult oma palga baasil.
„Mida ma siis tegema pean?” küsisin lõpuks. „Miks ma ei võiks oma 3000 dollarit lihtsalt teile anda, et liidaksite selle oma rahale ja tehingu äratasumisel jagaksime tulud?”
„Me võiksime nii teha,” kostis rikas isa. „Aga me ei soovita seda. Igatahes mitte sulle.”
„Miks?” nõudsin. „Miks mitte mulle?”
„Sul on juba päris hea finantshariduse põhi. Mistõttu võid hoopis kaugemale jõuda kui ainult akrediteeritud investoriks. Soovi korral võiksid saada asjatundlikuks investoriks. Siis avastaksid selliseid rikkusi, millest sa ei oska isegi unistada.”
„Akrediteeritud investor! Asjatundlik investor! Mis vahe nendel on?” küsisin, tundes endas taas tärkavat lootust.
„Hea küsimus,” märkis Mike naeratades, mõistes, et ta sõber on masendusest toibumas.
„Definitsiooni järgi on akrediteeritud investor inimene, kes kvalifitseerub, kuna tal on raha. Sellepärast nimetataksegi akrediteeritud investorit sageli kvalifitseeritud investoriks,” seletas rikas isa. „Kuid raha üksi ei tee veel sinust arenenud investorit.”
„Milles vahe seisneb?”
„Noh, kas nägid eilses ajalehes pealkirju Hollywoodi filmitähest, kes kaotas investeerimispettuse tõttu miljoneid?” küsis rikas isa.
Noogutasin, öeldes: „Nägin küll. Ta mitte ainult ei kaotanud miljoneid, vaid pidi maksma maksuametile sellesse tehingusse pandud maksustamata tulu eest.”
„Vaat see ongi näide akrediteeritud ehk kvalifitseeritud investorist,” jätkas rikas isa. „Aga ainult see, et sul on raha, ei tähenda veel, et oled asjatundlik investor. Sellepärast kuulemegi sageli, et sellised kõrge sissetulekuga inimesed nagu arstid, advokaadid, rokitähed ja profisportlased kaotavad väga ebakindlate investeeringutega raha. Neil on raha, kuid puudub asjatundlikkus. Neil on raha, aga nad ei tea, kuidas seda turvaliselt ja hästi tulusalt investeerida. Nendele paistavad kõik tehingud ühesugused. Nad ei oska heal ja halval investeeringul vahet teha. Nendesugused inimesed peaksid tegelema ainult puhastatud investeeringutega või palkama professionaalse finantshalduri, keda nad usaldavad oma raha investeerimisel.”
„Aga kuidas te siis asjatundlikku investorit defineerite?” küsisin.
„Asjatundlik investor teab kolme põhitingimust,” vastas rikas isa.
„Kolme põhitingimust,” kordasin. „Mis need kolm põhitingimust on?”
Sellepeale pööras rikas isa erainvesteeringu memorandumi, mida vaatasime, ümber ja kirjutas ühe lehe tagaküljele:
1. Haridus
2. Kogemused
3. Vaba raha
„Need ongi kolm põhitingimust,” ütles ta, tõstes pilgu. „Saavuta need kolm näitajat ja sinust saab asjatundlik investor.”
Vaadates neid kolme näitajat, sõnasin: „Seega tol filmitähel oli vaba raha, ent esimesed kaks näitajat olid puudu.”
Rikas isa noogutas. „Samas on olemas palju õige haridusega inimesi, kuid neil pole kogemusi ja ilma praktiliste kogemusteta pole neil pahatihti vaba raha.”
„Sellised inimesed ütlevad sageli: „Ma tean,” kui seletad neile asju, aga nad ei tee seda, mida teavad,” lisas Mike. „Meie pankur ütleb alati: „Ma tean,” selle peale, mida isa ja mina teeme, kuid millegipärast ei tee ta seda, mida väidab teadvat.”
„Ja sellepärast polegi teie pankuril vaba raha,” tähendasin.
Rikas isa ja Mike noogutasid.
Taas sugenes tuppa vaikus, kui arutelu sai läbi. Me kõik kolm olime sügavalt oma mõtetes. Rikas isa andis teenijannale märku kohvi juurde tuua ja Mike asus kausta kokku panema. Istusin, käed rinnal risti, pilk suunatud sügavsinisele Vaiksele ookeanile Mike’i kauni maja ees, ja mõtisklesin oma järgmisele sammule elus. Olin oma vanemate soovil lõpetanud kolledži, mu teenistus sõjaväes oli läbi saamas ja siis võisin vabalt endale parima tee valida.
„Millest sa mõtled?” küsis rikas isa, rüübates värsket kohvi.
„Mõtlen, kelleks ma nüüd täiskasvanuna saada tahan,” vastasin.
„Ja kelleks siis?” uuris Mike.
„Arvan, et võib-olla peaksin saama asjatundlikuks investoriks,”