polnud aimugi, mis juhtunud oli. Ta teadis üksnes, et mind oli tulistatud. Alles mitu kuud hiljem tundsin ma ennast piisavalt enesekindlalt, et temaga sellest juttu teha. Igatahes pärast seda, kui olin lagedale tulnud looga, mida ma tahtsin talle rääkida. Just siis mõtlesin välja vägivaldse ekskallima loo. Ma oleks pidanud talle lihtsalt ütlema, et mind taheti paljaks röövida. Võhivõõra poolt. Selle vale juurde oleks olnud tunduvalt lihtsam jääda. Nüüd, kui ta teab, et ma lähen tagasi LA-sse, muretseb ta end selle pärast haigeks ja seda juba viimased kaks kuud. Ma poleks pidanud talle rääkima, et ma sinna tagasi lähen.
Ma söön oma peekoni ja väikese munaportsu lõpuni ning loputan selle klaasi piimaga alla.
Dahlia ja Eric ilmuvad koos kohale just siis, kui ma hambapesu lõpetan.
„Tule nüüd, me peame minema hakkama,” ütleb Dahlia mind uksest välja puksides. Tema liivakarva juuksed on pealaele lohakasse krunni kinnitatud ning see näeb välja nii, nagu oleks ta just ärganud.
Ma kallistan Dinat hüvastijätuks.
„Minuga ei juhtu mitte midagi,” ütlen ma talle. „Ma luban. Ma ei lähe selle koha lähedalegi, kus ta elab.” Rääkides kellestki, keda pole tegelikult olemas, kujutan ma selle mehe nägu isegi elavalt ette. Aga ma olen seda osa ka nii kaua mänginud, et „Matt” ja kõik need teised minu LA „sõbrad”, kellest olen kõigile juba mõnda aega rääkinud kui elavatest inimestest, ongi ilmselt kuskil alateadvuses elama hakanud.
Dina murelikule näole ilmub sunnitud naeratus ja ta käed libisevad mu küünarnukkidelt maha.
„Helista mulle, kui sa sinna jõuad.”
Ma noogutan. „Helistan kohe, kui hotelli jõuan.”
Ta naeratab ja ma kallistan teda veel korra ning järgnen siis teistele Dahlia auto juurde. Eric paneb mu kohvri pagasiruumi teiste kottide kõrvale ja hüppab tagaistmele.
„Hollywood, siit me tuleme!” ütleb Dahlia.
Ma teesklen samasugust entusiasmi. Hea vähemalt, et kellaaeg on veel nii varajane, muidu võiks Dahlia mu ükskõiksest suhtumisest tõtt välja lugeda. Ma sirutan käed selja taha välja ja haigutan, pea seljatoel puhkamas. Ma tunnen Ericu käsi selja taga oma kaelal, kui ta mu lihaseid mudima hakkab.
„Arusaamatu, miks sa tahad LA-sse autoga minna,” ütleb Dahlia. „Lennukiga minnes ei peaks nii vara üles tõusma ja sa poleks siis nii väsinud ja turtsakas.”
Mu pea vajub vasakule küljele. „Ma pole turtsakas. Ma pole veel sinuga vaat et sõnagi vahetanud.”
Ta vaatab mind muiates. „Täpselt. Kui Sarai ei räägi, võrdub see turtsakusega.”
„Ja taastumisega,” lisab Eric.
Mu nägu lahvatab punaseks ja ma küünitan üle pea selja taha ning annan mängleva laksu ta käele, kui see taevalikult mõnusalt mööda mu kaela liigub. Sulen silmad ja näen enda ees Victorit.
Ma ei tee seda meelega.
Saabume Los Angelesse pärast neljatunnist sõitu. Ma ei saa sinna minna lennukiga, sest siis poleks mul võimalik endaga relvi kaasa võtta. Seda ei saanud ma muidugi Dahliale öelda. Tema arvab lihtsalt, et ma tahtsin maalilist teed mööda sõita.
Mul on seitse päeva aega, et teha seda, mida ma siia tegema tulin. Muidugi juhul, kui ma sellega hakkama saan. Ma olen oma plaani mitu kuud pununud, mõelnud, kuidas seda teha. See oli mulle algusest peale selge, et Hamburgi villasse ei pääse ma mingil juhul. Selleks on vaja kutset ning kõigi silme all tema külaliste ja Arthur Hamburgi enesega suhtlemist. Ta on mu nägu näinud. Noh, tegelikult on ta küll näinud rohkemgi kui mu nägu. Aga mul on tunne, et see, mis tol õhtul juhtus, kui me Victoriga petsime Hamburgilt välja kutse tema magamistuppa, et me saaks tema naise ära tappa, on miski, mis püsib Hamburgil elu lõpuni meeles kuni väikeste üksikasjadeni välja.
Loodetavasti suudab lühike plaatinablond parukas ja tugev tume meik varjata seda pikkade kastanpruunide juustega tüdrukut, keda Hamburg mäletaks tuppa astumise esimesest hetkest.
TEINE PEATÜKK
Ma veedan terve päeva koos Ericu ja Dahliaga, teeseldes, et mul on lõbus, et aega kuidagi õhtusse saata. Me sööme väljas lõunat, tuuritame koos giidiga mööda Hollywoodi ja külastame üht muuseumi ning pöördume seejärel rampväsinuna hotelli tagasi. Vähemalt mina teesklen rampväsimust ning ütlen, et ei taha täna enam kuskile minna. Tegelikult pean ma aga ennast Hamburgi restorani minekuks valmis sättima.
Dahlia hakkabki juba arvama, et minuga on midagi valesti.
„Kas sa hakkad haigeks jääma?” küsib ta, küünitades oma basseiniäärselt lamamistoolilt minu poole ja katsudes mu otsaesist.
„Kõik on hästi,” ütlen ma. „Ma olen lihtsalt selle varajase tõusmise tõttu väsinud. Pealegi, millal ma viimati päeva jooksul nii palju ringi kõndisin?”
Ta naaldub uuesti tooli seljatoele ja kohendab oma suuri ümmargusi päikeseprille.
„Noh, ma igatahes loodan, et sa homme väsinud pole,” kostab Eric. „Ma tahan nii paljusid asju teha. Ma pole oma vanemate lahutusest saadik LA-s käinud.”
„Jah, ka mina pole juba kaks aastat siia saanud,” lisab Dahlia.
Meist mõne meetri kaugusel hüppab üks teismeline basseini, nii et vett kõrges kaares meile peale sajab. Ma tõusen istukile ja raputan veepiisad ajakirjalt, mida ma lugesin. Siis võtan päikeseprillid eest ja lükkan need pea peale. Ma sirutan jalad üle tooli ääre ja tõusen püsti.
„Ma arvan, et ma lähen üles tuppa ja teen ühe uinaku,” teatan betoonpõrandalt oma rannakotti üles korjates.
Eric ajab end istukile ja võtab ka oma päikeseprillid eest.
„Kas tahad, et ma tulen sinuga kaasa?” pakub ta.
Ma teen käega tõrjuva žesti, et ta end püsti ei ajaks. „Ei, jää sina siia Dahliale seltsiks,” ütlen ma kotti õlale pannes. Ma libistan päikeseprillid uuesti ette, et ta mu silmadest valet välja ei saaks lugeda.
„Kas sa oled kindel, et tunned end hästi?” küsib Dahlia. „Sarai, ega sa pole unustanud, et sa oled puhkusel? Siin tuleks lõbutseda, mitte tukkuda.”
„Ma arvan, et homme olen ma sada protsenti valmis,” ütlen ma. „Mul on täna vaja lihtsalt ühte pikka kuuma vanni ja korralikku uinakut.”
„Okei, ma loodan, et see on tõsi,” ütleb Dahlia. „Ära ainult haigeks jää.” Ta viibutab mulle karmilt sõrmega.
Eric sirutab käe ja võtab mu randmest kinni ning tõmbab mind alla enda juurde. „Oled kindel, et sa ei taha, et ma sinuga kaasa tulen?” Ta suudleb mind huultele ja ma suudlen teda vastu, enne kui end uuesti püsti ajan.
„Ma olen kindel,” ütlen ma õrnalt, ega lisa rohkem midagi.
Ma jätan nad basseini äärde ja suundun lifti poole.
Tuppa jõudes panen ma ukse kohe ketti, et Eric ja Dahlia sisse ei saaks sadada. Ma viskan koti põrandale, avan oma sülearvuti ja sisestan salasõna. Sellal, kui arvuti käivitub, vaatan ma aknast välja ja näen, et mu sõbrad, kes siit ülevalt vaadates paistavad nii väikesed, lebavad endiselt basseini ääres. Ma istun arvuti taha ja kammin ilmselt juba sajandat korda läbi Hamburgi restorani kodulehekülje, kontrollides veel kord lahtiolekuaegu, uurides nii maja sisemusest kui ka väljast tehtud profifotosid. See kõik ei aita mind tegelikult selles, mida ma teha kavatsen, aga ma vaatan neid ikkagi iga päev.
Löödult virutan lahtise käega vastu lauaplaati.
„Kurat võtaks!” ütlen ma valjusti ja vajun lösakile vastu seljatuge, libistades kätega üle juuste.
Mul pole ikka veel aimugi, kuidas jääda Hamburgiga kahekesi, nii et keegi meid pealt ei näeks. Ma tean, et ma olen liiga suure suutäie hammustanud. Ma tegin seda juba siis, kui selle arulageda ideega välja tulin, aga kui ma ainult paigal istun ja selle üle pead murran, siis ei jõua ma iial sellest faasist edasi.
Ma