Izabeli taassünd. Jessica Ann Redmerski

on täis vihkamist. Hamburg noogutab talle ja mees hakkab pükstelt rihma maha võtma.

      Mul vajub süda saapasäärde.

      „Teate mis,” sõnab Hamburg, teiselt poolt lauda minu poole astudes. „Sel esimesel korral, kui ma teid kohtasin, mäletan ma, et me Victor Faustiga tegime ühe kokkuleppe.” Ta viipab käega. „Te ju mäletate?”

      Naeratades toetab ta oma pontsaka käe selle tooli seljatoele, kust ma just püsti tõusin, ja keerab selle ringi.

      Kogu mu keha väriseb, mul on tunne, nagu oleks mu soontes voolav veri happeks muutunud. See kihutab läbi südame ja tõuseb mulle pähe sellise kiiruga, et mind tabab äkiline nõrkusehoog. Ma tahaks noa haarata, aga nad on mulle liiga ligidal, lähenedes mulle mõlemalt poolt. Ma ei suuda nende mõlemaga korraga hakkama saada.

      „Mida sa silmas pead?” küsin ma kogeledes, üritades natuke aega võita.

      Hamburg pööritab silmi. „Oo, jätke nüüd, Izabel.” Ta keerutab sõrmega õhus. „Hoolimata sellest, mis tol õhtul juhtus, olin ma väga pettunud, et te kaks lahkusite meie kokkuleppest kinni pidamata.”

      „Ma ütleks, et pärast seda, mis aset leidis, oli meie kokkulepe tühistatud.”

      Ta naeratab mulle ja istub nahktooli. Ma näen, kuidas ta turvamehele pilgu heidab, ning juba üksnes selles pilgus on käsk.

      Enne kui ma jõuan ringi pöörata, on turvamees mu mõlemad käed selja taha surunud.

      „Sa teed seda tehes väga suure neetud vea!” karjatan ma, üritades end turvamehe haardest lahti rabeleda.

      Ta tõukab mind neljakandilise laua juurde ja lükkab mind selle peale pikali. Ma ei jõua nii kiiresti reageerida ning mu lõug põrkab vastu kõva marmorplaati. Suus on vere metalne maik.