käsu tuppa sisse hüpata, kui too minuti jooksul tema häält ei kuule, lõi sellesse plaani, mis oli juba algselt kanajalgadel, suure mõra.
„Noh, ma pean tunnistama,” ütleb Hamburg pisut teisel toonil, „et te olete jalustrabav, ükskõik, millist parukat te kannate. Aga tõtt-öelda meeldis mulle see punane rohkem.”
Ta pidas mu tumedaid kastanpruune juukseid parukaks. Väga hea.
„Sa oled üks haige tüüp, tead jah?” Ma klõbistan küüntega vastu tooli käetuge.
Hamburg naeratab ja see ajab mulle judinad ihule, aga ma ei tee teist nägugi.
„Ega ma neid inimesi meelega ära ei tapnud,” ütleb ta. „Nad teadsid, mis toimub ja et asja käigus võib kontroll olukorra üle kaduda.”
„Palju neid oli?” nõuan ma.
Hamburg ajab silmad kissi. „Mis vahet sellel on, preili Seyfried? Üks. Viis. Kaheksa. Jõuame parem selleni, miks te siia tulite? Raha? Informatsioon? Välja pressitakse igasugusel erineval moel ja see poleks esimene kord, kui ma sellega kokku puutun. Ma olen veteran.”
„Räägi mulle oma naisest,” ütlen ma, üritades aega võita ja teha nägu, nagu oleks kõik kaardid ikka veel minu peos. „Enne kui ma asja juurde asun, tahaks ma paremini aru saada, mis suhted teil olid.”
Osa minust tahab seda tõesti teada. Ma olen kohutavalt närvis, mul on tunne, nagu lendleks mu kõhus ringi terve mesilaspere. Võib-olla aitab mõttetu lobisemine mu närve rahustada.
Hamburg kallutab pead. „Milleks?”
„Lihtsalt räägi.”
„Ma armastasin teda väga,” kostab ta tõrksalt. „Ta oli kogu mu elu.”
„See oli armastus?” küsin ma uskmatult. „Sa lased lihtsalt oma naha päästmiseks tema mälestusel kuhtuda, maalides temast pildi kui narkomaanist, kes sooritas enesetapu, ning nimetad seda armastuseks?”
Ma näen ukse alt valveruumi põrandal valgust liikumas. Enne ei olnud seal toas vähemalt pealtnäha kedagi.
„Nagu väljapressimist, on ka igasugust erinevat armastust.” Ta toetub vastu krudisevat nahktooli, pannes vorstjad sõrmed kõhu peal risti. „Me olime Maryga lahutamatud. Me polnud nagu teised inimesed, nagu teised abielupaarid, aga meie erinevus ei tähendanud, et me oleks üksteist vähem armastanud kui teised inimesed.” Ta silmad peatuvad hetkeks minul. „Meil vedas, et me üksteist leidsime.”
„Vedas?” küsin ma, tema sõnavalikust üllatunud. „Oli see siis vedamine, kui kaks haiget inimest teineteist leidsid ja üheskoos oma haigeid tegusid teiste inimeste kallal toime panid? Ma ei saa aru.”
Hamburg raputab pead, nagu oleks tema vana tark mees ja mina lihtsalt liiga noor, et seda mõista.
„Inimesed, kes on teistsugused, nagu mina ja Mary…”
„Haiged ja nõdrameelsed,” parandan ma. „Mitte teistsugused.”
„Kuidas iganes te seda nimetada tahate,” ütleb ta alistunud toonil. „Kui erinetakse nii palju ühiskonnast, sellest, mis ühiskonnas on aktsepteeritav, saab harva osaks õnn, et leiad kellegi täpselt omasuguse.”
Mõttesse vajunult krigistan ma hambaid. Mitte sellepärast, et ta mind vihale ajab, vaid sellepärast, et ma poleks iialgi arvanud, et see jälk tüüp võib öelda midagi sellist, mis paneks mind mõtlema minu ja Victori olukorrale – või et ta ütleks üldse midagi, millega ma tegelikult nõusse jään.
Ma raputan selle mõtte peast.
Valveruumi ukse alt kumav nõrk valgus liigub taas. Ma teesklen, et pole seda märganud, sest ei taha anda Hamburgile põhjust arvata, et ma otsin siit mingit pääseteed.
„Ma tulin siia nimede järele,” purskan ma läbimõtlematult.
„Mis nimede?”
„Sinu klientide nimede.”
Hamburgi silmades läigatab mingi muutus, kontroll on tema kätte libisemas.
„Te tahate minu klientide nimesid?” küsib ta kahtlustavalt.
Raisk…
„Ma mõtlesin, et teil ja Victor Faustil on juba minu klientide nimekiri?”
Ära näita välja. Ära kaota tasakaalu. Raisk!
„Jah, on küll,” ütlen ma, „aga ma räägin neist, kes sul kunagi kuskile nimekirja kantud polnud.”
Mul läheb vist süda pahaks. Mul on tunne, nagu süttiks mu pea kohe põlema. Ma hoian hinge kinni ja loodan, et mul õnnestus olukorda päästa.
Hamburg silmitseb mind uurivalt, otsides mu näost ja hoiakust märke kaduma kippuvast enesekindlusest. Ta lükkab oma suure topeltlõua ette.
„Miks te arvate, et kuskil on veel mingi salanimekiri?”
Üle mu huulte lipsab väike kergendusohe, kuigi ma pole veel päriselt pääsenud.
„Mingi salanimekiri on alati,” vastan ma, kuigi mul pole õrna aimugi, millest ma räägin. „Ma tahan vähemalt kolme nime, mis pole selles nimekirjas, mis meil olemas on.”
Ma naeratan, tundes, et olukord on taas minu kontrolli all.
Vähemalt senimaani, kui ta rääkima hakkab. „Teie öelge mulle kolm nime, mis teie valduses olevas nimekirjas on, ja ma teen, mis te palute.”
Ma olen selgelt kontrolli kaotanud.
Ma neelatan kramplikult ja jälgin püüdlikult oma näoilmet, enne kui sealt sissekukkumist välja lugeda võiks.
„Kas sa arvad, et see nimekiri on mul käekotis kaasas või?” küsin ma sarkastiliselt, üritades mängu kaasa mängida. „Mingit kauplemist või kompromisside tegemist ei ole ega tule, härra Hamburg. Sa pole just sellises olukorras, kus võiksid mingeid tingimusi esitada.”
„Ei ole või?” küsib ta muigega.
Ta on asja läbi hammustanud. Ma tunnen seda. Aga enne, kui ta mingi käigu teeb, tahab ta selles kindel olla.
„Selle üle ei vaielda.” Ma tõusen nahktoolist püsti, torkan käekoti kaenla alla ja tunnen oma püstoli loovutamise üle suuremat pettumust kui enne.
Ma panen sõrmeotsad mahagonist lauaplaadile ja toetun kergelt kummardudes üle laua tema poole.
„Kolm nime,” nõuan ma, „või ma jalutan siit välja ja Victor Faust jalutab sisse ning laseb su ajud välja sellele armsale jeesuslapsukest kujutavale pildile su selja taga.”
Hamburg irvitab.
„See pole jeesuslapsuke.”
Ta ajab end püsti. Ta on pikk, tohutu suur ja hirmuäratav.
Mu mõtted töötavad palavikuliselt, üritades leida seda niidiotsa, millest ta aru sai, et ma olen omadega rappa jooksnud, kuid ta on sammukese võrra minust eespool ning annab esimese hoobi.
„See on kummaline, Izabel, et te tulete siia ja küsite nimesid, mis ei seisaks tolles nimekirjas, mida teil kaasas ei ole…” Ta osutab mu käekotile. „Aga kuidas te siis teate, et nimed, mis ma teile annan, pole juba selles nimekirjas?”
Minuga on lõpp.
„Laske ma ütlen, mida mina arvan,” jätkab ta. „Ma arvan, et te olete siin ihuüksinda ja et te tulite siia mingi isikliku kättemaksusooviga.” Ta raputab nimetissõrme. „Sest ma mäletan tollest ööst iga kuradi üksikasja. Igakuradiüksikasja. Eriti seda ilmet teie näol, kui mõistsite, et Victor Faust polnud sinna tulnud tapma mitte mind, vaid minu naist. See ilme näitas, et te olite pahviks löödud ja teil polnud vähimatki ettekujutust sellest, miks te seal olite. See ilme andis tunnistust sellest, et kogu see mäng on teile võõras.”
Ta huulil on pehme naeratus, mis peaks justkui väljendama kaastunnet minu olukorra üle, aga see jätab üksnes sardoonilise mulje.
„Ma arvan, et kui keegi siin teiega kaasas oleks,