PEATÜKK
Dahlia ja Eric jõuavad tagasi paar tundi hiljem, pärast päikeseloojangut. Ma olen enne seda käinud duši all, pannud selga lühikesed püksid ja T-särgi ning kustutanud toas tuled, et jätta muljet, nagu oleks ma maganud. Kohe, kui ma kuulen uksekaardi heli, hüppan ma voodisse ja sirutan end madratsil välja, samamoodi nagu siis, kui ma päriselt magan. Eric hiilib vaikselt sisse, üritades mind mitte „üles ajada”, aga ma keeran teise külje, ägisen ja paotan silmi, et anda talle mõista, et ma olen ärganud. Ta vabandab ja küsib, kas ma tahaksin minna koos tema ja Dahliaga lähedal asuvasse ööklubisse, ning pakub, et kui mina ei lähe, siis jätab ka tema minemata. Aga ma lükkan selle pakkumise kiiresti tagasi. Ma näen, et ta tahab väga minna, ja ma ei saa talle seda pahaks panna – kui mina oleks tema asemel, ei tahaks ka mina ühes USA kõige elavamas suurlinnas reede õhtul kell kaheksa pimedas hotellitoas passida.
Aga nende äraminek on täpselt see, mida mul vaja on. Ma olen need viimased kaks tundi üritanud lagedale tulla mingi vabandusega, mida neile öelda selle kohta, miks ja kuhu ma lähen ning mis põhjusel nemad kaasa ei saa tulla.
Nad lahendavad selle olukorra minu eest.
Kui Eric lahkub, ootan ma veel mõne minuti, et Dahlia – kelle tuba on meie kõrval – oma rannariided ära vahetaks. Ma vaatan uksesilmast, kuidas nad mööda koridori lahkuvad. Loen sajani, tammudes edasi-tagasi mööda tuba. Siis haaran oma käekoti ja astun uksest välja. Ma kõnnin kiiresti mööda koridori hotelli teises tiivas asuvasse salatuppa.
Vahelejäämise hirmust pisut paranoiline, koban ma kotis asjade sees ringi, leidmata uksekaarti. Lõpuks jääb see mulle näppu ja ma kiirustan sisse, lükates ukseketi ette. Ma viskan kohvri avatuna voodiäärele, võtan sealt välja lühikese plaatinablondi paruka, kammides seda ettevaatlikult sõrmedega, et siluda mõningaid turris juuksesalke, ja asetan selle siis enda kõrvale lambivarju peale, et see vormis püsiks.
Ma tõmban selga napi Dolce & Gabbana kleidi ning panen endale paksult tumedat meiki peale – täiuslikult, nii nagu ma kodus harjutanud olen. Siis libistan jalga kontsadega rihmikud. Kontsad. See on veel üks asi, mida ma olen kõvasti harjutanud. Mu alter ego Izabel Seyfried oskaks nendega kõndida ja näeks seda tehes hea välja, seega pidin ka mina selle loomulikult selgeks saama.
Ma teen juuksed märjaks ja jagan need kahte salku. Ma keerutan mõlemat salku ja põimin need siis kuklal kokku. Mitme juuksenõela abil õnnestub mul oma pikad kastanpruunid juuksed tihedalt vastu pead kinnitada. Ma tõmban paruka alla käiva mütsikese juuste peale ja panen siis paruka pähe, kohendades seda tükk aega, et see võimalikult täiuslik välja näeks.
Viimase asjana kinnitan noatupe reie ümber ja tõmban kleidi uuesti alla.
Ma seisatan suure peegli ees ja uurin ennast igast küljest. Veider on blond olla. Endaga rahule jäädes haaran ma oma väikese musta käekoti ja torkan selle kaenla alla – väike püstol selle sees ajab koti keskelt pisut pungile. Ma sirutan käe ukselingi poole, kuid lasen sellel siis taas alla vajuda.
„Mida kuradit ma teen?”
Seda, mida on vaja teha.
Mille kuradi päralt ma seda teen?
Sest ma pean seda tegema.
Ma ei saa sellest mõttest lahti. Neist asjadest, mida see mees üles tunnistas, inimestest, keda ta oma haige seksuaalfetiši pärast tappis. Pärast Victori lahkumist olen ma igal ööl silmi sulgedes näinud enda ees Hamburgi nägu ja seda külmavärinaid tekitavat irvet, mis ta näole kerkis, kui ma olin laua peal kummargil, tema ees paljastatud. Ma näen tema naise kidurat ja haiglast nägu, tema aukuvajunud silmi, looritatud ja alistunuid. Ma tunnen ikka veel uriini lehka, mis levis tema riietest ja närusest magamisasemest selles salajases toakeses.
Mu kopsud täituvad õhuga ja ma hoian mitu pikka sekundit hinge kinni, enne kui raskelt välja hingan.
Ma ei saa sellest mõttest lahti. Vajadus see mees tappa on nagu sügelev koht keset selga. Ma ei ulatu selleni korralikult, aga olen valmis oma käsi painutama ja väänama nii palju, et valus hakkab, selleks et seda kratsida.
Ma ei saa sellest mõttest lahti…
Ja võib-olla… võib ju olla, et selle käigus paneb mind tähele üks teatud palgamõrvar, keda ma ei suuda unustada.
Uksest välja astudes jätan ma Sarai sinna tuppa maha ja muutun selleks õhtuks Izabeliks.
Kuna ma ei mõelnud varem selle peale, kui tähtis oleks rentida omaenda uhke auto, lasen taksol end kaks kvartalit enne restorani maha panna ja lähen ülejäänud tee jala. Izabel ei istuks iialgi taksosse.
„Laud ühele?” küsib administraator, kui ma sisse astun.
Ma kallutan pead ja heidan talle kergelt ärritunud pilgu. „Kas sellega on mingi probleem või? Kas ma ei tohi üksinda süüa? Või lööd mulle külge?” Ma irvitan talle näkku ja kallutan pead teisele poole. Ta hakkab närviliseks muutuma. „Tahad koos minuga süüa…” – ma heidan pilgu tema pintsakule trükitud nimesildile – „Jeffrey?” Ma lähen talle lähemale. Ebamugavust tundes astub ta sammu tagasi.
„Ee…” kokutab ta. „Vabandage, proua…”
Ma astun pika sammu tagasi ja lõrisen vihaselt. „Ära mind enam kunagi prouaks kutsu,” kähvan ma. „Hangi mulle nüüd laud. Ühele.”
Ta noogutab kiiresti ja viipab mulle, et ma talle järgneksin. Restorani keskel asuva väikese ümmarguse kahe tooliga laua äärde jõudes võtan ma istet ja asetan käekoti enda kõrvale. Administraator lahkub ja kelner ilmub ning ulatab mulle veinikaardi. Ma viipan tõrjuvalt sõrmedega.
„Too mulle lihtsalt vesi sidruniviiluga.”
„Jah, proua,” ütleb ta, aga ma ei tee sellest numbrit.
Kui kelner läbi restorani minema kõnnib, hakkan ümbrust uurima. Minust vasakul, kaugemal koridori lõpus, on üks väljapääs. Teine jääb minust paremale, treppide juurde, kust pääseb ülakorrusele. Restoran näeb välja üsna samasugune nagu siis, kui ma siin esimest korda käisin: hämar, mitte eriti rahvarohke ja üsna vaikne, kuigi seekord kuulen kuskilt õrnu džässihelisid. Ringi vaadates jääb mu pilk äkitselt pidama boksil, kus me Victoriga istusime, kui siin koos temaga mõni kuu tagasi käisime.
Ma upun sellesse mälestusse, meenutades kõike täpselt nii, nagu see oli. Ma vaatan restorani teises otsas istuvat kahte inimest, kuid näen vaid Victorit ja ennast.
„Tule siia,” ütleb ta leebemal toonil.
Ma nihkun talle paar sentimeetrit lähemale ja istun nüüd täitsa tema vastas.
Tema sõrmed tantsisklevad mu kuklal, kui ta minu pead enda poole tõmbab. Mu süda klopib korrapäratult, kui ta huultega mu ühte näopoolt riivab. Äkitselt tunnen ma, kuidas ta teine käsi kleidi alla mu reite vahele libiseb. Mul jääb hing kinni. Kas ma peaks jalad laiali ajama? Kas ma peaks tarduma ja jalad kokku suruma? Ma tean, mida ma teha tahaksin, aga ei tea, mida peaksin tegema, ning ma ei suuda enam korralikult keskenduda.
„Mul on sulle täna üks üllatus,” sosistab ta mulle kõrva sisse.
Ta käsi liigub mu jalge vahel edasi, kuumale kohale lähemale.
Ma ahmin vaikselt õhku, üritades seda tema eest varjata, kuigi olen kindel, et ta juba teab.
„Mis üllatus?” küsin ma pead tahapoole tema käele toetades.
„Kas te soovite midagi tellida?” Hääl minu kõrval tirib mind mälestustest välja.
Kelner hoiab peos menüükaarti. Minu vesi koos klaasi ääre külge kinnitatud sidruniviiluga seisab juba mu ees laual.
Kerges peataolekus ma alguses lihtsalt noogutan, siis aga raputan pead. „Ma pole veel kindel,” vastan ma lõpuks. „Jäta menüü siia. Võib-olla ma tellin midagi hiljem.”
„Hästi,” ütleb kelner.
Ta paneb menüü lauale ja lahkub.
Ma