keskel asuvasse lilleseadesse peidetud tillukese mikrofoni abil pealt kuulab. Siis hiiliksin ma sinna ruumi ja lõikaksin sellel tõpral kõri läbi.
Aga olles nüüd siin, vähem kui kuue kvartali kaugusel restoranist, ja olukorras, kus aeg selle asja korda ajamiseks tiksub minu kahjuks, ei tunne ma end üldse enesekindlalt. See pole mingi film. Ma olen üks rumal plika, kui arvan, et võin lihtsalt märkamatult sellisesse kohta sisse marssida ja ilma endale tähelepanu tõmbamata ühe mehe vagaseks teha ning siis kinni kukkumata sealt minema pääseda.
Ainult Victor saaks millegi säärasega hakkama.
Ma virutan uuesti vastu lauaplaati, seekord õrnemalt, sulgen arvuti kaane ja tõusen püsti. Ma tammun edasi-tagasi mööda punase-rohelisekirjut vaipa. Just siis, kui ma otsustan minna koridori lõppu sellesse tuppa, mille ma Dahlia ja Ericu eest salaja võtsin, läheb uks praokile, kuid jääb keti tõttu toppama.
„Sarai?” küsib Dahlia teisel pool ust. „Kas sa meid sisse ei lasegi?”
Ma ohkan raskelt ja kõnnin ukse juurde, et see lahti teha.
„Milleks seda ketti vaja on?” küsib Eric Dahlia järel tuppa astudes.
„Lihtsalt harjumus.”
Ma potsatan meie laia voodi servale istuma.
Nad mõlemad viskavad oma asjad põrandale. Dahlia istub akna alla laua äärde ja Eric heidab minu selja taga voodile, jalad ristis.
„Sa tahtsid ju uinakut teha?” küsib Dahlia.
Ta libistab sõrmedega ettevaatlikult läbi oma märgade sassis juuste, krimpsutades seda tehes aeg-ajalt nägu.
„Dahlia,” ütlen ma, neile mõlemale otsa vaadates. „Ma pole jõudnud siin üleval eriti kaua olla. Ma arvasin, et te jääte mõneks ajaks basseini äärde?” Loodetavasti õnnestus mul varjata oma ärritust selle üle, kui ruttu nad minuga liituda otsustasid. Ma ei saa sinna midagi parata, aga olen liiga närvis ja ka mures selle pärast, et nad siin koos minuga on. Ma ei taha, et nad kuidagi viga saaksid või oleksid mingil viisil seotud sellega, mida mina siia tegema tulin.
„Me võime ju ära minna, kui sa tahad,” ütleb Eric õrnalt mu selja taga.
Otsekohe kahetsen oma sõnu, sest ilmselgelt ei varjanud ma ärritust nii hästi, kui olin lootnud.
Ma kallutan pea kuklasse ja ohkan, sirutades kätt ja patsutades tema jalalaba.
„Andke andeks,” ütlen ma ja naeratan Dahliale. „Teate, ma…” Ja korraga kargab mulle pähe täiesti mõistlik selgitus, miks ma niimoodi käitunud olen, ning ma luiskan nii, et suu suitseb. „… ma olen lihtsalt natuke närvis sellest LA-s tagasi olemisest.”
Dahlia näkku tekib mõistev ilme ja ta lükkab Ericu jalad eemale ning istub ise nende asemel minu kõrvale voodile. Ta paneb mulle käe õlgade ümber ja võtab teise käega mu käsivarrest kinni.
„Mul oli tunne, et selles viga oligi.” Ma märkan, kuidas ta Ericule pilgu heidab ning see jätab mulje, et sellest nad basseini ääres istudes rääkisidki, kui mina ära läksin.
Vean kihla, et just sellepärast otsustasid nad nii ruttu ka siia üles minu juurde tulla.
„Me tahtsime kontrollida, kas sul on kõik hästi,” ütleb Eric mu selja tagant, kinnitades mu kahtlusi.
Ma tunnen, kuidas voodi liigub, kui ta end istukile ajab.
Enne, kui ta jõuab mul ümbert kinni võtta, tõusen püsti. Just selsamal hetkel saan aru, et viimase kuu aja jooksul olen ma sedasi palju kordi teinud. Ma ei kujuta ette, kui kaua ma veel teda oma lõa otsas hoida saan. Ma tean, et peaksin talle lihtsalt ütlema, kuidas ma tunnen – et mu tunded tema vastu pole sama tugevad kui tal minu vastu. Aga tõde on see, et ma ei suuda talle tõtt rääkida. Ma peaksin lihtsalt veel ühe valega lagedale tulema ja praegu olen ma valedes nii sügavalt sees, et hakkan neisse ära uppuma.
Samal ajal olen ma lasknud sel asjal meie vahel nii kaua kesta sellepärast, et ma tõesti tahtsin, et mu tunded tema vastu oleksid sama sügavad, kui tema omad näivad minu vastu olevat. Ma tahtsin oma eluga edasi minna, unustada Victori ja olla lihtsalt rahul selle eluga, kuhu ta mind jättis.
Aga ma ei suuda. Ma lihtsalt ei suuda…
„Ta ei saa teadagi, et sa siin oled,” ütleb Eric „Matti” kohta. „Ja kui ka saaks, annaks ma talle kere peale, kui teda näeks.”
Ma saadan Ericule nõrga naeratuse.
„Ma tean, et sa annaksid,” ütlen ma, aga tunnen ennast veel halvemini, sest mu kahel ainukesel sõbral siin ilmas pole õrna aimugi, kes ma tegelikult olen.
Ma panen käed rinnale risti, kõnnin akna alla ja vaatan välja.
„Sarai,” sõnab Dahlia. „Ma ei taha seda sulle küll öelda, aga kui sa oled nii mures, et Matt saab teada, et oled tagasi linnas, siis ma arvan, et ei ole hea mõte siin oma sõpru külastada.”
„Ma tean, sul on õigus,” kostan ma. „Ma tean, et nad ei räägiks sellest talle, aga ilmselt on parem, kui ma siin olles lihtsalt teie kahega koos olen.”
Ma pööran näoga nende poole.
„See on hea mõte,” ütleb Eric näost särades.
See on kindlasti hea mõte, sest nüüd ei pea ma järjekordse vabandusega lagedale tulema, miks ma ei tutvusta neid oma vanadele sõpradele, keda pole olemas.
Dahlia tuleb minu juurde ja jääb mu kõrvale seisma.
„Oleks vist pidanud Floridasse või kuskile sellisesse kohta puhkusele sõitma, ah?”
Ma vaatan uuesti aknast välja.
„Ei,” ütlen ma. „Ma armastan seda linna. Ja ma tean, kui väga sa siia tulla tahtsid.” Ma naeratan talle korraks. „Lõbutseme sel nädalal kohe korralikult.”
Ta müksab mind mänglevalt õlaga.
„Vaat see on Sarai, keda mina tunnen.” Ta naeratab.
Jah, aga see pole tegelikult mina…
Dahlia astub Ericu juurde ja haarab tal küünarnukist kinni ning tõmbab ta voodilt püsti.
„Laseme nüüd siit jalga, et tüdruk saaks puhata.”
Eric laseb end püsti tõmmata ja astub siis minu juurde ning keerab mu ringi, hoides mind küünarnukkidest. Ta vaatab mulle oma helesiniste silmadega otsa ja prunditab huuli.
„Kui sul mind vaja on,” ütleb ta, „siis helista ja ma tulen kohe.”
Ma noogutan ja kingin talle ühe siira naeratuse. Ta on selle ära teeninud, sest ta on minu vastu nii hea.
„Ma teen seda,” ütlen ma.
Ma lükkan neid mõlema käega ukse poole.
„Ma tahaks öelda, et ärge ilma minuta liiga palju lõbutsege, aga see on vist palju palutud.”
Dahlia puhkeb naerma ja astub koridori.
„Pole see midagi liiga palju palutud.” Ta tõstab kaks sõrme. „Skaudi ausõna.”
„Dahl, see ei käi vist päris niimoodi,” ütleb Eric.
Dahlia ei tee temast väljagi.
„Maga lihtsalt natuke,” ütleb ta. „Sest homme pead sa tippvormis olema.”
„Kokku lepitud.” Ma noogutan.
„Tšau, kallis,” ütleb Eric, enne kui ma end uuesti tuppa sulgen.
Ma toetun seljaga vastu ust ja hingan sügavalt välja.
Teesklemine on raske töö. See on palju raskem kui endaks olemine, ükskõik kui ebanormaalne ja vastutustundetu ma ka poleks.
„Ma tean, mida ma pean tegema,” ütlen ma valjusti – endaga rääkimine on mul viimasel ajal kombeks saanud. See aitab mul paremini asjadest selget pilti luua ja aru saada.
Ma kõnnin tagasi akna juurde ja heidan pilgu Los Angelese linnale, käed lõdvalt